Sattusin hiljuti Vikerraadio lainepikkusel "Mnemoturniirile". Üks raadiokuulaja küsis tarkade käest, milline Anderseni muinasjutt tõlgiti esimesena eesti keelde ja kes oli tõlkija. Õige vastus polnud teps mitte "Väike merineitsi" ega "Lumekuninganna", vaid hoopis "Sukanõel". Ja eesti keelde sättis selle... Lydia Koidula.
Jah, Koidula jõudis oma lühikese elu jooksul palju korda saata. Nii mõneski (kultuuri)asjas oli ta teerajaja. Eesti esimene näitekirjanik, lavastaja ning teatritükkide muusikaline kujundaja, lisaks ajakirjanik, toimetaja, tõlkija, proosakirjanik ja otse loomulikult luuletaja. Kõigi nende tiitlite ette tuleb kirjutada ka "esimene naissoost".
Ega isa tütrest kehvem olnud. Johann Voldemar Jannseni saavutuste pauna kuuluvad "Perno Postimees", ajakiri "Eesti Põllomees", laulu- ja mänguselts Vanemuine ning esimene üldlaulupidu. Postipapa ja Koidulaulik on muutunud ammuilma müütilisteks tegelasteks Eesti rahvuslikus ajaloos, võrdväärseks kuningas Saalomoni ja Seeba kuningannaga. Need kaks ühendavad tarkuse ja ilu, vaimurikkuse ja tundekülluse põhiolemuse eestilikus vormingus.
Carl Robert Jakobson pani paika eestlaste ajaloo kolm põhijärku: muistne priiuseaeg, 700-aastane orjaöö ja koiduaeg. Küllap nägi ta noores Jannseni tütres toda laululindu, kes suudab rahva orjaunest äratada. Miks muidu andis ta Lydiale sellise ilmutusliku priinime: Koidula.
Eks olnud Jakobsonil õigus. Kogu Eesti ajalugu on olnud nagu üks kurblik videvikusaaga. Vampiiride asemel tegutsesid aga venelased ja libahuntide rollis esinesid sakslased. Üks Estonia-nimeline tütarlaps pidi otsustama, kellele kuulub tema süda. Heita ühte soendite või koolnutega? Milline võigas kirgede mäng!
Õnneks hakkas silmapiiril kumama koiduvalgus, kurjad pimeduse väed nõrgenesid ja tütarlaps jõudis selgusele: ta tahab olla üksi ja ise enda eest otsustada. Jannsen (mõistus) ja Koidula (tunded) aitasid tal seda riskantset otsust langetada.
Seega oli juba tagumine aeg, et need kaks rahvaäratajat saaksid ühise monumendi, mis tähistaks võitu videviku üle ja päikselise koidiku saabumist. Ja kuhu mujale säärane monument paremini sobiks kui mitte müütilise Emajõe äärde!
*
Koidulale ja Jannsenile pühendatud mälestusmärgi ideekonkursi võitis töö märksõnaga "Tärkamine". Selle autorid on maastikuarhitektid Edgar Kaare, Kerli Irbo ja Terje Ong, skulptorid Bruno Kadak ja Mare Mikof ning arhitekt Tõnu Laanemäe. Tartu kodulehel on konkursi eesmärgid sõnastatud järgmiselt: "Ideekonkursiga otsiti ideid Emajõe vasakkaldale Kaarsillaga piirnevale Ülejõe pargi alale kavandatud monumendile ja sellega kaasnevale väljakule arhitektuurse lahenduse leidmiseks. Ühtlasi seati eesmärgiks ka saada hea lähtekoht kesklinnast ERMi uue hoone suunas liikumiseks."
Õilsad eesmärgid. Kuid esimene mulje, mis monumendi kavandit vaadates tekib, on vastuoluline. Kõigepealt torkab silma, et Koidulat on kujutatud väikese plikatirtsuna. Ometi - nagu ka Rein Veidemann oma kolumnis sedastas - oli Koidula Tartusse saabudes juba küps naine. Ehkki töö autorid tahavad rõhutada "Lydia Koidula mälestusi lapsepõlvest, isamaa-armastust ja rahvusliku ärkamise temaatikat", antakse kavandatava monumendiga valus laks rahvusmütoloogiale. Mitte kusagil eestlaste kollektiivses alateadvuses ei tegutse pisike Jannseni-plika, vaid ikka lopsakate lokkide ja tärgeldatud pitskraega Emajõe Ööbik (100-kroonist rahatähte mäletate?).
Pisut häirivalt mõjub seegi, et kavandil on isa ja tütar paigutatud teineteisest liiga kaugele. Nad ei suhtle ega suhestu omavahel. Lydia on armsale isale lausa selja pööranud! Papa istub seevastu asendis, mis on äratuntavalt jannsenlik. Pink, millel ta istub, on piisavalt pikk, et iga möödakäija võib end tema kõrvale jalgu puhkama seada. (Sarnast pingimonumenti saab näha ka teisel pool Emajõge, kus kaks Wildet - Eduard ja Oscar - juttu puhuvad.)
Aga kuhu see ulakas Lydia siis tõttab? Miks ta papa juures olla ei taha? Egas autorid viita ometi tollele traagilisele tõsiasjale, et tütar läks Manala teele enne isa? Või peegeldub väikeses Lydias tema isepäine loomus?
*
Üks tähelepanek: juuni lõpus avati Tartu raekoja taga Toomemäe nõlval kauaplaanitud hotell, mis sai nimeks Lydia. Jannsenid elasid samas kohas paiknenud hoones aastatel 1865-1868. Sealsamas anti välja ka Eesti Postimeest. Võibolla on see juhus, et Lydia-nimeline hotell ning kahe Jannseni mälestusmärgi kavand valmisid samal ajal. Ent tähendusrikas kokkusattumus ikkagi. Möödub ju sel aastal ka 130 aastat Koidula surmast ja 70 aastat tema ümbermatmisest Tallinna Metsakalmistule.
Siit sigineb kohe uus seos: isa põrm puhkab Tartus, tütar sängitati Tallinna. Nüüd saavad nad kivisse raiutuna kokku Emajõe kaldal. Viimaks ometi! Selle asjaolu taustal võib monumendi autoritele ka andeks anda Eesti videvikumüütide väänamise.
Muide, just tänavu möödub Koidula ühe kuulsaima luuletuse "Kodu" ("Meil aiaäärne tänavas") sünnist 150 aastat. Selle luuletuse taustal omandab Emajõe äärde kerkiv mälestusmärk hoopis selgema tähenduse.
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Väike Lydia hakkab Emajõe ääres jooksma samuti "kasteheinas" ning mängima "lille-rohuga". Las mängib, näikse papa Jannsen omaette istudes mõtlevat. Küll ta ükskord tubliks piigaks kasvab!
