Head nisadepäeva!

Rinnad on rannad ja linnad

Olen maal sündinud ja kasvanud, mistap teadsin juba varakult, et lambal on nisasid kaks, lehmal neli, koeral kaheksa ja põssa-emmel nii palju, et ei jõua kokku lugedagi. (Selguse nimel olgu öeldud: vähemalt 12.) Nisa on emaduse tähis, umbes midagi sellist, nagu pagun sõjaväelasel. Siga on hästi tubli ema, looduselt lausa kuhjaga paguneid saanud. Ka rottidel pidi vähemalt tosin nisa olema. Aga emane inimene peab kahega leppima. Inimene pole lihtsalt piisavalt tubli sigija.

Joos van Cleve "Neitsi Maarja lapsega".
Teos on loodud 500 aastat tagasi.

Võru keeles tähendab nisa ühtlasi rinda. Öeldakse: "kae, tuul naasõl omma suurõ' nisa'!" Enam-vähem kõik lapsed on nisa/rinda saanud. Rind on eluallikas, rinnapiim iga imetaja esimene toit. Ema ja imetamine pärinevad samast tüvest, need kuuluvad lahutamatult kokku. Sellega seoses meenub, et Imaveres ("ema juures") asub piimandusmuuseum. Mis tore kokkusattumus! Imetama, imema, imestama, imetlema... Eesti keel on imeline. Eesti keel on emaline!

Ometi peetakse naiserinda lääne tsivilisatsioonis häbenemisväärseks. Kui noor ema avalikult oma last rinnaga toidab, on mõni moraalimajakas valmis lausa politsei välja kutsuma. Rinna paljastamise kohta leiab ju kriminaalkoodeksist kindla paragrahvi – avaliku korra rikkumine! Kombed nõuavad, et naise rind oleks igal juhul kaetud, võõraste silmade eest peidetud. Seetõttu ümbritseb naiserinda ka teatav salapära. Mis on saladuslik, on ühtlasi eriline.

Kommunistlik kord ei sallinud naiselikkust karvavõrdki. Emadepäev oli kuulutatud kodanlikuks igandiks. Ka naistepäev, mida kellade ja vilede saatel tähistati, oli ennekõike töötava naise püha, mil punavõimule omase silmakirjalikkusega peeti kõnesid naissoo õigustest ja privileegidest. Emadus on kõigi autoritaarsete režiimide jaoks liiga armas, helge ja intiimne nähtus, et seda pühitseda. Ka tänapäeva türannid nõuavad, et naised toodaks riigile lojaalseid kodanikke. Sünnitusmasin töötagu täie auruga! Sellise mõtteviisi järgi kuuluvad rinnad riigile, mitte naisele endale.

Artur Alliksaar luuletas kord: su rinnad on rannad on linnad. Ehkki erootilise tundega loodud, võib seda rida lugeda ka teiselt positsioonilt. Rinnad kui rannad, mis seisavad vastu tormistele lainetele, rinnad kui linnad, mis pakuvad varju ja kaitset. Uus ilmakodanik vajab emarinda, see on tema kindlus, tema soe ja usaldusväärne pelgupaik.

*

Kui õuel röhitsevad sead

ja rõõmsalt siutsvad tibud,

ma murelikult murran pead:

miks on meestel nibud?

On märal, util, emisel

ja lehmal, kitsel nisad.

Kuid miks on inim-isadel

samuti need lisad?

Kui tõmban endal nisadest,

ei tule piiska piima.

Ma ohkan täitsa südamest –

lähen hoopis kiima.