See armastatud filmijandist pärinev väljend on otsekui rusikas silmakoopas, millega käesolevat mõtisklust alustada. Samal ajal, kui „sooline võrdõiguslikkus“ ja „sooneutraalsus“ mõningatel ihudel karvad püsti ajavad, tekib hämmastavalt palju pahandust nii-öelda mehistest sõnadest.
Hiljuti võis meediast kuulda Lasnamäel allapudenenud rõdupiirdest – ning vaid õnnekombel ei saanud läheduses toimetanud „kojanaine“ sellega pihta. Alalõpmata tarvitatakse Ene Ergma kohta veidrat tiitlit: Riigikogu esinaine. Miskipärast ei paindu aga keel piisavalt, et nimetada tema kolleegi Laine Randjärve „aseesinaiseks“. Järsku aitaks sooneutraalsust säilitada see, kui pruukida rohkem ilusat inglisehõngulist laensõna „spiiker“?
Korraks kerkis päevauudistes esile ka naiste kaitseväeteenistuse küsimus. Soovolinik leidis, et üksnes mehi sõjaväkke kutsudes ei diskrimineerita kedagi. Võib arvata, et diskrimineerimine algab siis, kui kodumaa kaitsele asunud naist hakatakse „reameheks“ kutsuma. Küllap ujub sel juhul välja korrektoreid, kes kindralite ja leitnantide kõrvale „reanaisi“ asetavad. Mida enam naisi seni mehelikuks peetud tööaladele siirdub, seda rohkem nalja hakkab saama. Laeva navigeerivad tüürinaised, äri ajavad ärinaised ja talu peavad talunaised. Tollesama võrdõiguslikkuse tasakaalustamiseks ilmuvad haiglatesse „medvennad“ ja pesukodadesse „pesumehed“.
Keelepoliitika on paljuski alalhoidlik, jäädes seetõttu ühiskonna uuendustele jalgu. Ent kui koolitatud keeletargad väidavad, et „seltsimees“, „esimees“ ja „kojamees“ on sootud sõnad, pole põhjust keelelisi traditsioone vägisi murda. Rääkides ei teadvusta enamik meist, et kasutame igapäevaselt keelendeid, mis enam ammu tänapäeva tingimustele ei vasta. „Pane tuli põlema“ tähendab ju ikkagi käsku elektrilülitit vajutada, mitte tarenurgas pirdu süüdata. Kellel soovitatakse „ohje haarata“ ei tohiks hobuse puudumise pärast segadusse sattuda. Nõnda, nagu sauruste ajastul pinisenud sääsed on tänini säilinud merevaigu sees, konserveerub keeles üksjagu sõnu ja väljendeid, mille kasutamist ei maksa häbeneda.
Õnn seegi, et eesti keeles pole grammatilist sugu ja tema on ikka tema. Mitte temake.
Hiljuti võis meediast kuulda Lasnamäel allapudenenud rõdupiirdest – ning vaid õnnekombel ei saanud läheduses toimetanud „kojanaine“ sellega pihta. Alalõpmata tarvitatakse Ene Ergma kohta veidrat tiitlit: Riigikogu esinaine. Miskipärast ei paindu aga keel piisavalt, et nimetada tema kolleegi Laine Randjärve „aseesinaiseks“. Järsku aitaks sooneutraalsust säilitada see, kui pruukida rohkem ilusat inglisehõngulist laensõna „spiiker“?
Korraks kerkis päevauudistes esile ka naiste kaitseväeteenistuse küsimus. Soovolinik leidis, et üksnes mehi sõjaväkke kutsudes ei diskrimineerita kedagi. Võib arvata, et diskrimineerimine algab siis, kui kodumaa kaitsele asunud naist hakatakse „reameheks“ kutsuma. Küllap ujub sel juhul välja korrektoreid, kes kindralite ja leitnantide kõrvale „reanaisi“ asetavad. Mida enam naisi seni mehelikuks peetud tööaladele siirdub, seda rohkem nalja hakkab saama. Laeva navigeerivad tüürinaised, äri ajavad ärinaised ja talu peavad talunaised. Tollesama võrdõiguslikkuse tasakaalustamiseks ilmuvad haiglatesse „medvennad“ ja pesukodadesse „pesumehed“.
Keelepoliitika on paljuski alalhoidlik, jäädes seetõttu ühiskonna uuendustele jalgu. Ent kui koolitatud keeletargad väidavad, et „seltsimees“, „esimees“ ja „kojamees“ on sootud sõnad, pole põhjust keelelisi traditsioone vägisi murda. Rääkides ei teadvusta enamik meist, et kasutame igapäevaselt keelendeid, mis enam ammu tänapäeva tingimustele ei vasta. „Pane tuli põlema“ tähendab ju ikkagi käsku elektrilülitit vajutada, mitte tarenurgas pirdu süüdata. Kellel soovitatakse „ohje haarata“ ei tohiks hobuse puudumise pärast segadusse sattuda. Nõnda, nagu sauruste ajastul pinisenud sääsed on tänini säilinud merevaigu sees, konserveerub keeles üksjagu sõnu ja väljendeid, mille kasutamist ei maksa häbeneda.
Õnn seegi, et eesti keeles pole grammatilist sugu ja tema on ikka tema. Mitte temake.
