Udujutud

Hingedekuu kirjeldamatu lummus

Tunnistan kohe üles: november on mu lemmikkuu. Mulle meeldib hall taevas. Pilv kinni pilves, natuke vihma ja natuke külma. Kõike parasjagu. Ja mis eriti tore: ei mingit tüütut päikest!

On täiesti mõistetamatu, miks peetakse halli masendavaks ja mitte midagi ütlevaks värviks. Hall on muudetud lausa keskpärasuse sünonüümiks, mis käib lahutamatult paaris igavusega („see teos on hall ja igav”). Masendunu, sügavasse kurbusse sattunu ei suudagi teisi toone enda ümber näha. Miks? Sest hall ei ärrita ega karju. Hall lohutab. Hall – segu mustast ja valgest – on alati neutraalne ja erapooletu. Hall on värvide Šveits.

Erksale leegile järgneb hall tuhk. Võitlusele järgneb rahu. Hall on rahu värv. Paljud kivid on hallid. Keegi pole veel näinud rahutut kivi. Muide, igas hallis peitub veidike hõbedat. Varasemal ajal oli hõbe väga hinnas ja mitte üksnes rahana. Hõbesõlg tegi naised kaunimaks. Hõbevalget kraabiti silmaallikasse, anniks haldjatele. Kõige tõhusam abinõu libahuntide vastu oli hõbekuul. Hõbedasoolad olid fotograafias asendamatu aine, mille abil sai jäädvustada olulisi hetki ja inimesi. Hõbedasse jäädvustatud mälestused... Kui ilusti see kõlab!

Pexels

Loodus uinub novembri hõbetaeva all. Raagus okste poeesia. Mahavarisenud lehtedest kootud sahisev vaip. Rändavad hinged. Jah, miskipärast on just november, rahvakeeli ka hingede- või kooljakuu, see aeg, kui surnute liiklusvoog aktiviseerub. Ei ole vist juhus, et Kivirähk paigutas „Rehepapi” tegevuse novembrisse. Miskit ürgeestlaslikku on hingedekuus. Kratid lendavad, mardid ja kadrid jooksevad, nõiad tõmbavad selga hundinaha ja päkapikud alustavad nuhkimist. Näed, ega see november nii läbinisti rahulik kuu olegi.

Meenub veel üks raamat kaugest lapsepõlvest, muumide lugu „Hilja novembris”. Sisu ei mäleta enam, kuid emotsioon püsib meeles. Kirjeldamatu emotsioon, mis iga hea raamatu ridade vahel ja kohal hõljub, imbudes salaja lugeja hinge. Karge, puhas, raske, niiske, jahe, vabastav ja leplik. Need on mõned sõnad, mis novembriga seoses pähe hüppavad. Ja muidugi vaikus. Magus külm vaikus, mis lausa tikub põue ja keelele. Kui pista vaikus külmkappi, saab sellest vaniljejäätis.

Kõige põnevam novembri tegelane on udu. Suur ja tundmatu hallivatimees. Keegi ei tea, kust udu pärineb, kuidas ta siia maailma sattus ja kui vana ta on, aga olemas oli ta vist juba aegade alguses. Udu on umbes nagu jõuluvana, temast kõneldakse ainsuses, ehkki tegelikult leidub teda tuhandeid. Üks udu elab mu kodu lähedal soometsas. Vahel roomab ta sealt välja ning mässib talud, metsad ja karjamaad kindlameelselt endasse, justkui oleks need puha tema omad.

Ma pole kunagi julgenud sinna soometsa, udu punkrisse, jalga tõsta. Udu on enamasti sõbralik, inimesele ta juba liiga ei tee, aga parem hoian temast siiski eemale. Ma ei usu udu juttu.