Halastada saab ainult külma südamega
Oh imet, mis jälle pilve pealt alla tuli! Lumine maastik. Talve nõiariik. Põhjavaimude mänguväljak. Vaata vasakule – kõik valge. Pööra paremale – ikka valge. Kogu maa, pool taevast takkapihta. Suhkru- ja vahukooremaa. Nii magus, et paha hakkab. Nii ilus, et valus hakkab.
Raske on leppida iluga, teades et kuskil on kellelgi valus. Päriselt valus. Neid on miljardeid. Mõnel valutab vahel, mõnel kogu aeg. Külm ilu pimestab. Võõras valu ununeb. Pakane toob rahu.
Krõbedas talves on kahtlemata parem sõjasurma surra kui suvises leitsakus. Jääkristallid katavad püssirohtu ja haavu, ehivad laipugi. Surnuks külmudes ei karju keegi. Küllap peab see siis hea surm olema. Külmataat halastab. Hoia meeles: soe süda ei kõlba halastamiseks, sest see võib üles soojendada ka vana vimma. Pakane toob rahu.
Paneb imestama, miks inuitid, saamid, handid, evengid, neenetsid, jupikid ja tšuktšid elavad endiselt arktilistel aladel ega mõtlegi lõunasse kolida. Lõunas on ju igati lihtsam, rohkem päikest, loomi, toitu ja mida kõike veel. Põhjas pole muud kui lumi, jää ja igikelts. Suviti näeb natuke sammalt ka. Jah, lõunas on lihtsam, aga kas ka parem? Võib-olla jäävad põhjarahvad oma jäistele maadele truuks ainuüksi seetõttu, et nad tahavad rahu.
Pakane toob rahu.
