Õnne pole olemas, aga hinge tuleb hoida
Kui kõrge on trepp, mis viib seitsmendasse taevasse? Seda on vist maapealsete riistadega üsna keeruline mõõta. Aga räägitakse, et taevatrepil on täpselt sama palju astmeid, kui palju sekundeid on inimene selles elus õnnelik olnud. Paraku ei oska keegi õieti öelda, mis see õnn on ja kus teda müüakse. (Ja kui üldse müüakse, siis kindlasti ränga hinnaga.)
Ükski suurtest maailma religioonidest ei pea võimalikuks õnne maises elus. Põrgupõhja Jürka näitel võib öelda, et isegi vanasarvik ei saa kartulivagude vahel õndsaks, mis siis veel inimesest rääkida. Miljonid (või koguni miljardid?) tõsiusklikud teevad panuse järgmisele elule ja teispoolsusele, mis nende kirgastes lootustes võtab helesinise paradiisi kuju. Põrgust ei unista keegi, ehkki seal pidi parajalt soe olema.
Maine elu on täis piina, valu ja kannatusi. Inimese üliterav teadvus ja hell hing ei suuda nendega leppida. Õnne pole maa peal, hüüavad Jeesus, Muhamed ja Buddha ühel häälel. Neil on vist õigus. Ja mul on säärane kahtlane tunne, et kui ma veel pisut vanemaks saan, kaob ka "vist" eelnevast lausest ära.
Iga õunapuu eesmärk on vilja kanda, mitte kuivada ja mädaneda. Võilill peab rõõmsalt õitsema ja seejärel seemned igasse kaarde laiali puistama, mitte kiduma ja närtsima. Miks siis inimene üha kuivab ja mädaneb, kidub ja närtsib, ohkab ja oigab, vingub ja hädaldab? Miks ometi? Inimvaimu ülim siht on luua, mitte valutada. Aga kui õnne pole, ei ole olemaski, satub ka elu mõttekus küsimärgi alla. Hingele mõjuks kosutavalt teadmine, et õnn on siiski kusagil maa peal olemas, tukub mõnes praos, kükitab sooserval, ripub palumetsa tagumise männi otsas.
 |
| Pixabay |
Paganausulised tajuvad, et kogu maailm on hingestatud. Igas puus, lilles, merelaines ja kivirahnus pulbitseb elu. Selline mõtteviis on väga sümpaatne. Ka minul on pagana hing, mis tunnetab kõikjal teisi hingi. Miks mulle meeldib kirjandus? Sest see on kõige paganlikum kunstiliik. Kirjanduse paganlikkus väljendub eeskätt personifikatsioonis ehk isikustamises. Ainult kirjanduslike võtete kaudu on võimalik kõige otsesemalt ja ehedamalt edasi anda animistlikku maailmatunnetust. Palun väga: päike naerab, lill nutab, väsinud kivid norskavad ja ulakas tuul jalutab metsa all. Need pole tühipaljad kujundid. Personifikatsioonides peegeldub paganlik usutunnistus.
Kui rohkem inimesi usuks, et ka puu sees on hing, et puukenegi võib rõõmust rõkata ja nukrusest nutta, ehk jääks vähemalt mõned sajad hektarid väärismetsa puutumata? Kui usutaks, et maapõu on vaimude vürstiriik ja allikates käivad sulistamas haldjad, ehk jääks muist põlevkivi kaevandamata ja muist veekogusid reostamata? Kummardaks püha Mammona kõrval ka teisi jumalaid, nii vahelduse mõttes. Hingejumalaid. Kedagi, kes kohe esimese raksuga rikkaks ei tee, kuid pikapeale tasub tuhandekordselt – annab raha asemel rahu.
Kui inimene hoiab hingi enda ümber, on ka tema enda hing paremini hoitud.
*
Aga kus on siis paradiis ehk seitsmes taevas? Maa pealt teda ei leia, kindel see. Või siiski? Jäägem poeetiliselt lihtsameelseks: vahel oleks kasulik otsida taevariiki iseenda seest. Küllap talvitub ka püüdmata õnneliblikas kusagil tagumises hingesopis, rõskes, külmas ja pimedas. Ega õnn ei peagi kogu aeg silma all olema, pealegi moondab rahutu meel ka suure õnne kohutavaks õnnetuseks. Alati on millestki puudu, inimene ju täitmatu loom.
Kes on kasvõi kordki õnne näinud ja seda isegi tunda saanud, ei ole asjata elanud.
Tänu taevale?
