Linnas on alati pime, metsas mõnusalt valge
Mis juhtub, kui Eestit tabab lumetorm? Eestlased muutuvad lumehelbekesteks. Ei saa nad enam hangest välja, ei mõista elektrita toime tulla. Vägevaid tuisuilmu on meie laiuskraadil nähtud iidsetest aegadest peale, kuid praeguseks on inimene nii ära moderniseeritud, et peab ürgseid ilmaolusidki maailmalõpu märgiks.
„Vanasti olid ikka hanged räästani...” teavad hallpead rääkida. Noh, ega tänavused hanged ammustele palju alla jäägi, ehkki räästani on veel tükk maad minna (tänapäeval on majad kõrgemad ka). Sumpan-vantsin üle lumise nurme ja heidan pilgu metsatagusele talukohale. Ilus, lihtsalt ilus! Nagu vana jõulukaardi peal. Esivanemate ajad on tagasi – vähemalt õuel, metsas ja nurmedel. Kungla rahva kuldsed ajad... Tähevalgel võib kuulda, kuidas Vanemuine hange otsas kannelt tinistab. Või on see nokastanud jõuluvana ukulelega?
Ilma päikesetagi on piisavalt valge. Nii päeval kui ööl. Olen ikka vahest imestanud, kui lummavalt heledad on siinsed ööd. Mitte ainult jaanikuul, tihti ka jõulukuul. Tähevalguses paistab maastik ühte nägu, kuuvalguses hoopis teist. Aga kõigist nõiduslikem on ikka lumevalgus. Linnatänavail seda ei näe. Seal hõõgub tehisvalgus, mis teeb inimese pimedaks. Metsas on praegu mõnusalt valge. Kui taskulamp sisse lülitada, läheb sealgi hämaramaks.
Astun lumes nagu hiiglasliku luige tiibadel. Iga udusulg siin on kordumatu, pole ühtki samasugust ei Viru-, Grööni- ega Himaalajamaal. Uudistes teatati, et sel aastal sadas maha kaheksa miljardes inimhelves. Aga siin, mu ümber on helbeid, neid lumiseid, kindlasti rohkem. Triljoneid lumehelbeid. Kõik erinevad! Igaüks neist kiirgab valgust, mis pole teisega sarnane. Mõistus tõrgub seda uskumast. Milline kosmiline müsteerium!