Tagasi Eedenisse
Olen istutanud üle tuhande puu. Seda on vähe. Tuhat puud ei anna kokku väikest metsagi. Tahaks istutada ikka veel ja veel, kuuski ja mände ja kaski. Kohe südamest. Istutaks täis hektarite viisi põlde ja kinke, kataks puudega viimsedki karja-, kapsa- ja tühermaad. Kuhu inimkäsi on juba mõne kuuse või männi poetanud, sinna lisab loodus veel leppi, pajusid ja haabu. Vahel ka pihlakaid, põdrakanepit ja vereurmarohtu. Kibuvitsa ja viirpuid. Kui veab, siis isegi metsmaasikaid ja vabarnaid. Loodus on tujukas, kuid enamasti helde.
Vanapagana veri mu sees kiheleb. Tahaks ikka metsa. Eriti siis, kui inimesed on hinge umbe ajanud. Raske on olla hea inimene, kui tuleb pidevalt suhelda, iga kell, igasuguste tüüpidega. Introverdi õudukas. Inimühiskonna betoonist labürindis sagides tekib oht eksida. Eksida ära, eksida enda ja teiste vastu. Silmakirjalikkust, õelust ja valelikkust kogedes võib ka ise paheliseks muutuda. Pahed nakkavad nagu viirused. Kas saab üldse ausaks jääda see, kes ümbritsetud rohketest valedest?
Mõnikord tekib meeletu kiusatus kõnelda tõtt. Ainult tõtt. Loomulikult ei tasu seda teha, ei tohigi. Sellest sünnib ilge jama. Valed on magusad, tõde aga kibe. Tõde on valus. Kes siis tahab, et talle haiget tehakse? Mõnusam on elada valede sees, las Buratiino nina kasvab. Ometi tahaks uskuda, et ausus vabastab. Hing saab kibeda tõe läbi tervemaks ja puhtamaks.
Looduses elavad loomad, linnud ja putukad ei usalda inimest. Nad põgenevad meie eest. Miks metsloomad inimest kardavad? Sest inimene on ettearvamatu ja ohtlik loom. Ta ei ela instinktide järgi. Inimest juhivad mingid tumedad jõud.
Loomad ei valeta, nad on alati loomulikud. Ka metsiku kiskja agressiivsus on mõistuspäraselt seletatav, aga inimese agressiivsus pole. Looma vabadus ei nõua õigustust, inimese oma küll. Loendamatu hulga põlvkondade jooksul punutud võrk, mida ühiskonnaks nimetatakse, takistab inimesel olla täiesti vaba.
Nii ei jäägi üle muud, kui pöörduda kasvõi vahetevahel tagasi Eedenisse, metsiku looduse rüppe. Seal ei kehti inimese nikerdatud normid, reeglid ja määrused, vaid üksnes loodusseadused. Vesi on alati märg, tuli kõrvetab ja maa kannab vilja. Mida külvad, seda lõikad. Mis läheb vahel üles, peab ka alla tulema. Looduses puudub au ja häbi, tõde ja õigus. Pole vihkamist ega armastust. On ainult elu.
Kui piibli oleksid kirjutanud eestlased, oleks Eedeni aia asemel Viru raba. Kurja vanajumala asemel tegutseksid seal Metsaisa ja Veteema, Tuuletüdruk ja Tuisupoiss. Eesti looduses pole keelatud vilju, kui ehk kärbseseen välja arvata. Metsaisa ei aja kunagi oma lapsi paradiisist välja, olgu nad nii üleannetud kui tahes. Paganate jumalad andestavad rohkem kui ristirahva jumal.
Mis on see, mis ajab mehe metsa mustikale, sunnib astuma karu jälgi mööda ja kuulama rähni kopsimist? Mis paneb paljalt rabalaukasse sukelduma ja kevadel kuusevõrseid otse oksa küljest hammustama? Eks ikka soov kogeda seda, mida kogevad meie kauged esivanemad, loomad. Kuulume ju loomariiki, mis salata.
Miks mulle meeldib metsa istutada? Ehk on selle taga mehelik instinkt, vajadus luua ja sigitada. Jätkata elu. Juurikas mulda ja juhhei! Kõik pisipuud paraku ei võrsu, mõni kuivab ja mõne näksib kits. Sellega tuleb arvestada. Loodus õpetab inimest, kuidas paratamatusega leppida. Looming ja häving on tihedalt teineteisega läbi põimunud, nii inimhinges kui ka laanesügavuses.
Puud, kelle olen oma käega mulda torganud, on mu hõimlased. Osa neist kõrguvad mul juba ammu üle pea. Nende seltsis on tore aega veeta, jalutada ja mõtiskleda. Selles kuusikus, mille kaheksateist aastat tagasi istutasin, elab ka väike allüürnik, üks reformierakondlane. Ehk siis orav. Siit saab maitsvaid käbisid tasuta. Tõesõna, erinevalt Eesti vabariigist on metsloomade riigis tasuta lõunad olemas. Ainult korja!
