30. november 2020

Rabariigi saadiku rännakud udusel hingemaastikul

Romet Vaino raamat "Peegel karu silmades" aitab avastada loodust ja iseennast


Eesti Rabariik on tuhandeid aastaid vana. Selles riigis leidub toredaid kodanikke sookailust rabapüüni, vahel eksib sinna ka mõni inimeseloom. Ennevanasti oli raba tõeline Šveits – igas sõjas erapooletu, alati valmis pagulasi-hädalisi vastu võtma ja neile lahkesti pelgupaika pakkuma. Rappa ei pääsenud katk, sinna ei ulatunud ordu- ega tsaarivõim. Rabariigis võisid inimesed olla vabad.

Nüüdsel ajal on paljugi teisiti. Inimesed võõranduvad loodusest ja samas igatsevad tema järele. Õnneks on meie seas vahvaid sädeinimesi, kes õhinal looduses kondavad ja ka ülilinnastunud seltsimehi kaasa meelitavad. Üks neist – nagu ma hiljuti avastasin – on Romet Vaino, kelle lendlevast sulest ilmus sel sügisel raamat "Peegel karu silmades".

Romet Vaino, kes reageerib ka nimele Metaloodus, on matkajuht, fotograaf, kolumnist, juutuuber, feissbukkar, instagrammer ja kes kõik veel. (Tänapäeval peabki olema Hunt Kriimsilm, et midagi saavutada.) Teda on võrreldud Fred Jüssi ja Bear Gryllsiga. Küllap õigustatult – Romet paistab olevat korraga nii jüssilik filosoof kui ka gryllsilik seikleja. Ehk siis kogenud rabariigi saadik, kes vahendab "rahvusvahelisi" kontakte looduse ja inimkonna vahel.


Raamatusse on koondatud viimase kolme aasta jooksul ajakirjas Edasi ilmunud artiklid. Põhiteemaks looduse ja inimese omavahelised suhted. Eriti palju on juttu raba müstilisest – või hoopis loomulikust? – mõjust meie mõistusele, hingele ja käitumisele. Rabalaugaste vahelt kerkinud mõtted on mõnusalt inspireerivad, isegi veidi eksootilised. Miks? Noh, ma ise pole kunagi tõelises laukasoos käinud: Lõuna-Eesti on ju suhteliselt rabavaene. Ilmselt ei ole seetõttu ka võru, setu ja mulgi keeles raba kohta eraldi sõna, iga vähegi pehme või märg koht maapinnas on lõunaeestlastel automaatselt soo (õigemini: suu).

Nii mõneltki leheküljelt leiab tsiteerimist vääriva mõttetera:

  • Esiteks on igati tervislik aeg-ajalt astuda kõigest paar sammu eemale, vaadata tervikpilti ning iseend selle sees. Kodu pole selle jaoks kuigi hea koht, sest tegelikult oleme ju siis ikkagi osa pildist. Meil on vaja eemale minna. (lk 5)
  • Aga just sellisest "raisku lastud" ja korrastamata metsast leitakse üles argipäevas kaotatud inimeseks olemise tunne, inspiratsioon ja rõõm väikestest asjadest. (lk 25-26)
  • Ma pole seni talve üleelamiseks dopingut kasutanud. Soojale maale pagemise asemel olen võtnud seda perioodi justkui sisemaailma koristamise tippaega. Just need kõige pimedamad hingesopid, kuhu muidu vaadata ei julge või ei taha – vot need võtan talvel ette! (lk 38)
  • Just nii, nagu inimesel võiks olla rahalised säästud ettenägematuteks kulutusteks, võiks meil olla oma ajakukrus ruumi plaanivabaks ajaks. /.../ Siia võiks kuuluda hoopis igasugused hullud mõtted ja spontaansed tegevused, aga ka niisama molutamine. (lk 80)
  • Me kasutame autosid selleks, et liigutada oma füüsilist keha ühest kohast teise. Mina mõtlen, et peaksime teadlikumalt kasutama ka oma füüsilist keha, et viia oma hing ühest aistingute ruumist teise. (90-91)
  • Kui varem on kodumaa loodus meid päästnud epideemiate või sõdade eest, siis nüüd pakub see meile väljalülitust, et püsida tervemõistuslikena. Selle kõige keskel peaksime jälgima, et me ise oma pärimuslikke juuri kogemata läbi ei lõika. (lk 97)
  • Määri käsi, saa märjaks, külmeta, tee lõkkel süüa. Meile võib ekslikult jääda mulje, et elu peabki olema mugav, kontrollitud, turvaline, kuid mingi sügavam osa meist ei ole sellega nõus. (lk 105)
  • Meie juured ei ole klaasis ega betoonis, vaid mullas ja roheluses. (lk 117)
  • Ma leian, et inimesed jätavad lahendamata väga elementaarsed ja lihtsad, võiks ehk isegi öelda, et ürgsed konfliktid enda sees. Ja lõpuks jälitavad need varjudena kogu elu. /.../ Hirm karu või sügava lauka ees ei ole seotud niivõrd välise objekti kui sisemise (ja enamjaolt põhjendamatu) ebakindlusega. (191)

Eriti kaunis ja poeetiline, ent ka natuke maguskibe on Rometi armastuskiri Eestimaa loodusele ("Pühendusega sulle, mu loodus", lk 83-89), mis väärib kindlasti mitmekordset lugemist. Loodus ja poeesia kuuluvad kokku. Sestap seob ka Rometi mõtted tervikuks kujundlik keel, milles särtsuvad vaimukad võrdlused ja täpsed metafoorid.

Raamatu seltsis aega veetes ja vahel aknast välja, kauguses terendava Karula maastiku poole vaadates hakkasin mõtlema, et tegelikult ei oska ka eestlased, kes end üldiselt ikka metsausku rahvaks peavad, täiel määral väärtustada puutumata loodust. Ja kuidas saabki väärtustada seda, mida pisut peljatakse ja õieti ei tunta? Ka matkarajad ja laudteed on tsivilisatsiooni käepikendused looduses. Need pole "päris". Muidugi aitavad märgistatud ja sissetallatud rajad inimest loodusele lähendada, kuid ei tõmba teda mugavustsoonist välja. Keegi on matkaselli eest marsruudi juba paika pannud, kogu mõttetöö ära teinud, kõndimis- ja ronimisvaeva vähendanud. Kõige põnevamad rajad on aga sellised, kuhu pasteldega ei pääse.

Usun, et seda Romet Vaino oma kirjutistega öelda tahabki: astu välja mugavustsoonist, astu korrakski kõrvale tunni- ja meetripealt paika pandud argiteelt. Vaata, kuula, koge! Metsik loodus teritab meeli ja aitab avastada salapaiku iseenda sisemuses. (Nimetagem seda põhjamaiseks meetodiks, kuidas avada oma ummistunud tšakraid.) Looduses võib ka hullu panna! Kelle jaoks tunduvad talisuplus rabalaukas või ööbimine tormises metsas ekstreemsena, võiks proovida vähemalt allikaveega silmi pesta ja kuumas lõkketuhas kartuleid küpsetada.

Olen märganud, et paljud metsaskäijad kõnelevad õhinal oma kokkupuudetest mõne loomaga. See ei pea olema ilves, põder või karu. Vahel piisab isegi orava või sisaliku nägemisest, et äratada üles sisemine laps, kes mõõdab maailma selge pilguga ja tunneb rõõmu tibatillukestest eluseikadest. Teinekord võivad sellised juhtumid suisa vapustada.

Romet Vaino kommenteerib oma juhuslikku trehvamist metsakuningaga niimoodi: "Minu ehmatav kohtumine karuga ilmestas suurepäraselt seda, mida loodus võib inimesele pakkuda – sisemist arengut. Tol aprillikuu hommikul lükati mind emotsionaalse skaala äärealadele. Kohta, kus ma polnud vähemalt teadlikult varem käinud. Kogesin enda jaoks täiesti uusi emotsioone. /.../ Seisad seal karu ees hetkeks mõistuslikult täiesti halvatuna, ründa-või-põgene-refleks tahab juhtimist üle võtta, kuid siis saabub kuskilt selle emotsionaalse tormi seest mõistuse hääl. Sellised olukorrad teevad meid iseenda jaoks müsteeriumiks. Me ei tea, milline osa meist jääb peale, ja küllap seepärast me neid hetki ka otsime.”

Raamatule pealkirja andnud artikkel ise pole miskipärast kaante vahele jõudnud, kuid seda võib vabalt lugeda näiteks rahvusringhäälingu uudisteportaalist: https://www.err.ee/1093943/romet-vaino-peegel-karu-silmades

*

Tuleb möönda, et sugugi mitte kõik inimesed pole raba- või metsausku. On neid, keda paelub hoopis meri. Nad leiavad hinges pakitsevatele probleemidele lahendusi just kohiseva veevälja ääres jalutades. Teised heiskavad aga hoopis purjed või tõmbavad paadimootori käima ning põrutavad otse lainetele, peatuvad mõnel saarel või laiul ning leiavad nõnda rahu. Tean ka neid, kellele üle kõige meeldib matkata mägedes, kõõluda kuristike ja kaljude serval ning kümmelda koskede all. Aga jah, mägedega on meie maal paraku kehvad lood... Vahet pole, kuhu inimene oma kondid looduses viib – peaasi, et oleks viidud.

"Peegel karu silmades" on inspireeriv teejuht, mis tutvustab lugejale looduse vaimset palet. Mingis mõttes võiks seda isegi eneseabiraamatuks nimetada, sest see ärgitab rändama mitte ainult põlislooduses, vaid ka iseenda udusel hingemaastikul. Tavaliselt on nii, et eneseabiraamatutest pole eriti kellelgi abi. "Peegel karu silmades" võib kindlasti aidata – aga ainult siis, kui teooriale järgneb ka praktika.