Rahvas teab, mida rahvas räägib
Ühes naiste kollektiivis tulid kohvipausi ajal jutuks hüatsindid. Keegi oli saanud kingiks poti nende kenade kevadlilledega ja küsis nõu, kuidas neid õigesti hooldada. Vanem kolleeg, kes oli tuntud oma lopsaka suuvärgi poolest, juhtus arutelu pealt kuulma ning hõikas üle kontori: "Mis hüatsindist te räägite? Öelge ikka nii, nagu vanad eestlased: munnilill!"
Vanarahva keeles leidus tõepoolest pea igale taimeliigile mitu nime. Vahel isegi rohkem kui mitu. Botaanik ja looduskaitsja Gustav Vilbaste kogus kokku 1188 taimeliigi rahvapärased nimekujud ja esitas need raamatus "Eesti taimenimetused" (1993). Enam kui 700-leheküljelises teoses leidub peaaegu 18 000 nimetust. See tähendab, et ühe liigi kohta tuleb keskmiselt viisteist erinevat nime. Keeleline küllus ja värvikirevus, mille erinevad Eesti piirkonnad oma traditsioonide ja tavadega loovad, väärib kahtlemata tähelepanu, hoolt ja väärtustamist.
 |
| Sellelt pildilt põdrasammalt ei leia. Pixabay |
Otse loomulikult hinnati kõrgelt ravimtaimi. Vanemad ravimtaimede nimed olid lihtsad ja konkreetsed: silmarohi, kopsurohi, luurohi, rabanduserohi jt. Kortslehele ja raudrohule on rahvas andnud teadaolevalt lausa sadakond erinevat nime. Kortsleht võib olla ka krookleht, pisaralill, üheksaväeline, pasarohi, kasterohi või luutõverohi. Raudrohu kohta saab öelda ka köharohi, verihein, kadakalill, kärnalill ja koeraköömen.
Kui kohtad metsaservas neitsilille, tahlapuud, orjavitsa või haukaküüst, siis tea, et need kõik on kibuvitsad. Emasterohtu, piimaheina ja lehmanisa oled näinud? Või peaks ütlema: naistepuna, võilille ja põldosja?
Köha vastu kasvatavad metsad ja niidud hulga rohtusid. Ole ainult tark, tunne ära ja nopi. Üks tõhusamaid looduslikke köhapeletajaid on kahtlemata põdrasammal. Tuntud ka kui kopsusammal ja palukorbik. Ometi ei leia tänapäeval põdrasammalt ühestki apteegist, selle asemel pakutakse islandi käokõrva. Jah, tegemist on sama samblaga (õigemini samblikuga), kuid rahvapärane nimetus tundub ikka armsam ja suupärasem. Pealegi ei leidu islandi käokõrva üksnes Islandil, vaid pea kogu maailma metsavööndis. Vaevalt et vanad eestlased kaugel põhjas asuvast viikingite saarest üldse midagi teadsid.
Taimede rahvapärased nimetused võivad vahel segadust tekitada, sest üht ja sama nimetust võidi erinevais paigus kasutada erinevate taimeliikide kohta. Näiteks sinililleks on mõnel pool hüütud ka rukkilille. Sellegipoolest võiks taimede ametlike või nii-öelda teaduslike nimetuste asemel julgemalt kasutada ka rahvapäraseid vorme, kasvõi jutu ilmestamiseks.
Eesti keel on väga rikas, ei tasu seda rikkust häbeneda. Jätame islandi käole kõrvad pähe ja joome gripi või koroona leevenduseks ikka põdrasamblateed. Või koeraköömnejooki.
Muide, maikuus on salumetsad täis väikseid valgeid külmaperseid.
Vabandust – ülaseid.
