Seemned tuulde!
Tuhanded väikesed päikesed säravad värske rohu sees. Mai on võilillekuu. Nurmed kolletavad, meelitades kohale mesilasi, mardikaid, liblikaid, tirtse ja kihulasi. Magus nektar on neil päevil kuum kaup. Võilillest, mida mõnel pool Võrumaal piimähainaks kutsutakse, saab hulganisti kasu ka inimene. Võilillemesi maitseb hästi. Juurest võib valmistada maksa tervendavat ja isu tõstvat leotist. Vitamiinikad noored lehed sobivad salatisse. Kui pasunakoori trompetimängija kohkumusega avastab, et tal on instrument koju jäänud, võib ta enesele võilillevarrest kihku-kähku asenduspilli valmistada.
Võilille peetakse liiga tavaliseks, suisa lihtlabaseks taimeks, mida ei kõlba isegi pärjaks pähe punuda. Bioloogiliselt on tegemist pioneerliigiga, mis asustab hea meelega tühermaid ja põlendikke, mida teised lilled sageli alaväärseks kasvukohaks peavad. Võililli võib kohata pea kõikjal maailmas, välja arvatud liivakõrbed ja polaaralad. Võilill on visa ja väga kohanemisvõimeline. Seetõttu on ka inimesel temalt nii mõndagi õppida.
Äraõitsenud võilille on tore kätte võtta ja selle pehme sulgja peaga oma põske paitada. Seemneid laiali puhudes võib endamisi soovida ühe soovi. Võililledžinn täidab selle meelsasti. Aga võililli on nii kohutavalt palju ja mõistlikke soove neile kõigile ei jagu.
Seemnete laialipuhumine on ka omaette viljakusrituaal. Tuul kannab seemned laiali ja paraja vedamise korral saavad neist uued rõõmsad võililled. Nii vähesest piisabki, et loodusele heategu teha.
