Esimene armastus

Tore on olla roheline!

Lehekuu paneb mu peas vana grammofoni mängima. Ühelt plaadilt: maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis... Teiselt plaadilt: et saja aasta kestel kordub sama kevade, nii sama kaunis ta, kui see... Kolmandalt: oi tulika tuline lõõm, mul oli üks ilus rõõm... Neljandalt: sidur, pidur, gaas, gaas, sidur, pidur... Häh?! Kuidas see siia sattus? Noh, igatahes on mõnus kevadises metsas jalutada ja kuulata oma hinge kõlisemist.

Maikuine mets pole kunagi vaikne. Tasuta kontserte annavad lehelinnud, vindid, rästad ja peoleod. Kägu kukub õnne ja leina. Tuvi teeb kudru-kudru. Vares, vanapoiss, pole ka vakka jäänud. Nurmel löövad laulu lahti kiivitaja ja lõoke. Kõikjal punutakse pesasid ja otsitakse rasvasemat nokatäidet, aga ega siis kibe töö takista musitseerimist.

Maailm õitseb. Toomingas näitab valgeid õisi, nagu ka metsmaasikad ja ülased. Eks toomeõied ole kõige ilusamad, aga närbuvad ruttu. Õnnehetked ei kesta pikalt. Lageda kingu peal lillatavad kannikesed. Isegi kuused ja männid õitsevad. Kust need käbid muidu tulevad. Pihlakaemand on end üleni valkjate pärlitega ehtinud. Kas metsas on oodata pulmi? Muidugi, kevad on looduses aktiivne pulmaaeg, ööl ja päeval käib üks tolmlemine ja paaritumine.

Ööd on üha soojemad ja valgemad. Ööbik, rahvakeeli sisask, enam ei laksuta, kuid sellegipoolest ei jää mets ka hämarikus tummaks. Sorr-sorr-sorr, lüpsab öösorr oma nähtamatut lehma. Mõni piisk kukub ka maha, neist saavadki maasikaõied.

Metsaserva raamivad kuldsed imed. Tuhanded tulikad, väikesed päikesed, säravad otse jalgade all. Kõige suurem tulikas õitseb lõunataevas, pilvedest toomekobarate vahel. Ta ei kõrveta üldse. Seda teeb hoopis lopsakas nõges, mis kogemata (või meelega?) säärt riivab.

Vile satub iseenesest suule nagu säuts linnunokka. Mul oli üks ilus rõõm ja see rõõm polnud millestki loodud. Vahel polegi vaja põhjust, et rõõmustada. On hea lihtsalt olemas olla, iseendana, väärika ja kaitstuna. Kurja maailma varjud ei ulatu metsa õitsvasse õndsuseriiki.

Lehekuine mets on ilus nagu esimene armastus. Nii süütu! Puutumatu, õrn ja armas. Nii roheline! Aga armastus ei kesta ju igavesti? Rõõmgi koltub, kuivab ja sureb. Eks ju? Oeh. Milleks kogu aeg tulevikule mõelda! Tulevikku pole veel olemas. Ei tasu muretseda selle pärast, mida pole. Ainus, mis loeb, on olevik. Olevik on praegu, õisi ja rohelust täis.