Neid püstise selgrooga uhkeid ahvlasi, kes põrmus ringi roomavaid elukaid armastaks, ei ole just ülemäära palju. Hirm looduse kapriisse iseloomu ees võttis inimkonna kollektiivses teadvuses madude, sisalike ja lohede keha. Egiptlaste allilmas elas jäle madu Apop. Piibel kõneleb jubedast mereelukast Leviathanist, kõigi kaosejõudude vallandajast. Hetiidid jutustasid hirmuvärinal koletisest nimega Illujankas, kelle rituaalse hävitamisega juhatati sisse uus ajastu. Kreeklastel olid Typhon ja Hydra. Vanad eestlasedki hoidsid parema meelega leegitseva silmapaariga Ussikuningast eemale. Legendaarne roomajate kurjus on rakendatud kuradis, kõigi deemonite valitsejas ning tema moodsas kolleegis reptiloidis, keda mõningad UFO-religioonide jüngrid kõikvõimalikes üleilmsetes hädades ja õnnetustes süüdistavad.
Enne kuradit ja reptiloidi oli aga Eedeni aia madu, salakavalaim kõigist loomadest. Tema ahvatles Eevat võtma suutäit viljast, mis kasvas hea ja kurja tundmise puul. Kui Aadam ja Eeva olid jumala keelust üle astunud, hakkas neil kole häbi. Nad asusid oma keha katma, kuid ei suutnud looja karistusest pääseda. Vanajumal ajas patused paradiisist välja, et nood „palehigis oma leiba sööks“, valu ja meelekibedust kannataks ning viimaks leiaks end taas mullast, millest nad olid võetud. Pärispattu võis lunastada vaid Kristus…
Kõlab nagu unenägu? Kuidas seda lahti seletada? Ütleme, et Aadam ja Eeva on tegelikult harilikud lapsed ning Eedeni aed see „kuldne“ lapsepõlv, kus igast puust võib süüa ning muret pole mingisugust. Äkitselt ilmub välja saatanlik roomaja, ahvatleja, kiusaja, kes teismelise libedale teele juhatab. Noorus on piiride kompamise aeg. Keelud muutuvad murtavaks, käsud kaheldavaks. Keelatud vili jääb ikka magusaks. Nõnda õpib noor inimene tundma head ja kurja. Ta avastab endas seksuaalsuse, ärkab au- ja häbitunne. Samas pole inimeseloom üheski eluetapis instinktidest nii haaratud kui teismelisena. Kuritööd saavad aga karistatud. Saabub aeg paradiisist lahkuda. Algab täiskasvanupõli ning iseseisvasse ellu astunud inimene peab nüüd higi ja vaevaga endale leiba teenima.
Ta pole enam laps, vaid taipab hea ja kurja piiri. Mõned Eedenist väljaaetud astuvad hea poole, teised jäävad kurja juurde.
"Kaljude ja kameeleonide" Joel seisab viimaks silmitsi oma varjuga. Instinktiivne, raevukas ja salakaval roomaja ähvardab ta tappa. Ta pole võimeline lämmatama pimeduse jõude. Ta võib vaid põgeneda. Mõnes teises kohas võib roomaja taas uuel kujul välja ilmuda. Ainus võimalus oleks pöörduda tagasi Eedenisse ning hea ja kurja tundmise puu maha raiuda. Kas ta jõuab sinna? Ma ei tea… Ma tõesti ei tea.
