Enam kui sajandi eest, aastal 1908, leidis arheoloog Josef Szombathy Alam-Austria piirkonnast Willendorfi lähedalt tillukese, vaid 11-12 cm kõrguse naisekujukese, mida hakati peagi irooniliselt Veenuseks nimetama. Värskete andmete järgi olevat lubjakivist daami vanuseks (kui daami vanust ikka kõlbab mainida) umbkaudu 25 000 aastat. Praeguseks on leitud veel hulk sarnaseid kiviaegseid kujukesi mitmelt poolt Euraasiast, ehkki endiselt pole teadlaste majas täit selgust, mis otstarbel need valmistati. Ühe võib-olla mitte kõige paikapidavama, kuid mulle isiklikult kõige sümpaatsema teooriana on pakutud, et Veenused võisid olla kõrgemal järjel paleoliitikumi naiste "autoportreed" ehk siis nende endi valmistatud taiesed. Selgelt välja kujundatud rinnad ja puusad, peaaegu olematud jäsemed ning pisike murumunataoline pea pidid viitama heas toitumuses emandale. (Üldiselt arvatakse, et Veenused polnud rasedate naiste kujutised, vähestel kiviaja naistel oli aga seda luksust, et end rasvumiseni kostitada.) See ajalooline mõistatus meenus mulle pärast kahe toimeka kehakunstniku - Mare Tralla ja Fideelia-Signe Rootsi - viimase aja ettevõtmistest kuuldes. Mare viibutas terava kirjutisega ("Naise pärissüü") näppu kõigi nende suunas, kes naise (paljastatud) kehas vaid seksobjekti näevad. "Arvamus, et naised ise põhjustavad oma käitumisega ebameeldivat tähelepanu ja enda vastu suunatud vägivalda, on üks tavalisemaid ja levinumaid arvamusi ühiskonnas," väidab ta - ning mehena pean, müts peos, tunnistama, et selles jutus on kullakarva tõetera.
Fideelia-Signe korraldas kollegi sõnade illustreerimiseks alles äsja Tallinna vanalinnas improvisatsioonilise performance'i sarjast "Ma olen tegelikult mees". Piisas tal vaid rinnad paljaks võtta ning juba oli mupo nagu võluväel kohal, et "liputaja" kombekate inimeste silme alt minema toimetada. Enne seda olevat ta pälvinud aga terve müriaadi meesterahvaste pilke ühes spontaansete naeratustega.
Fideelia-Signe korraldas kollegi sõnade illustreerimiseks alles äsja Tallinna vanalinnas improvisatsioonilise performance'i sarjast "Ma olen tegelikult mees". Piisas tal vaid rinnad paljaks võtta ning juba oli mupo nagu võluväel kohal, et "liputaja" kombekate inimeste silme alt minema toimetada. Enne seda olevat ta pälvinud aga terve müriaadi meesterahvaste pilke ühes spontaansete naeratustega.
Olgu, aadamapoegadele on peaaegu paljas naine mõistagi mokkamööda. Romantilises briti komöödias "Notting Hill" küsib Julia Roberts Hugh Grantilt, miks mehed tissidest nii hirmsasti vaimustuvad, mispeale Grant teeb näo, et tal ei tule põhjus meelde ning "meenutuseks" kergitab ta tekki Julia paljastelt rindadelt...
Meie ühiskonnas kuuluvad avalikult paljastatud rinnad moraalikoodeksi miinuspoolele. Ühe põhjuse võib õngitseda välja ristiusu printsiipide alt. Eeva allus kavala mao provokatsioonile ning tõukas ka Aadama patule. Mees vastutab viljakuse eest, seega on ta võtnud enesele ka kontrolli naise seksuaalsuse üle. Naine on ahvatleja, vanakuradi pakkumistele aldis olend. Mees peab aga mõistuse, hinge ja vaimu eest hoolt kandma. Mõned teoloogid on arvanud, et kirikuisad, teiste seas Augustinus ja Origenes, olid oma iseloomult misogüünid, naistepõlgurid ning nende vaated kandusid libedalt üle kristlusesse.
Üldiselt paistab maailmas ringi rännates silma, et neis paigus, kus naise rinnapaari peetakse suguelundiks, on kombeks neid varjata. Mõnel pool Aafrikas, Aasias ja Ameerikas ei ole aga paljad rinnad mingi tabu - rinnad on lihtsalt imetamisorganid, mis naisterahvast üksnes kaunistavad! Mehe rind pole meie läänelikus kultuuris sümboolne sooline tunnus, mistõttu ei ole selle avalikul paljastamisel ka politseijõude aktiviseerivat toimet.
Kanadast alguse saanud SlutWalk, aga ka Ukrainas tegutsevad elukutselised meeleavaldajad koondisest Femen seavad senised moraalinormid kahtluse alla. Palja ülakehaga ringi silkavad naised esitavad väljakutse meestele, isasele ühiskonnale ja lihtlabasele lihahimule. Pakkudes seejuures aadamatele pisut silmailu ja keelatud vilja...
