"Mis asi on Eesti?" küsis David Vseviov mõned päevad tagasi Postimehes. Ja vastas ise väga lihtsalt: Eesti on kultuur. Siit koorub uus ja tülikam küsimus: mis asi on kultuur? Mina vastaksin, et see on igasuguse inimtegevuse summa. Kogu looming, ka inimesed kõige naha ja karvadega. Ei saa ju kunsti taandada üksnes täismaalitud lõuenditele ega filmi mängufilmile. Kunstnik on täisväärtuslik osa kunstist. Peale kultuuriministeeriumi haldusala haarab lai mõiste enesesse käitumiskultuuri (sealhulgas liikluse), äri, põllumajanduse, töö jne. Vaat et iga tegevusvalla nimetuse otsa võiks kruvida "kultuuri".
Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb kultuuri kohta järgmist: 1) inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum; sama teat. ajajärgul, rahval, teat. piirkonnas 2) mingil alal saavutatud tase
Kultuur tähendab niisiis tegevust, loomist, arenemist. Muuseumidesse pole talletatud kultuuri, vaid ainelist mälu. Küll aga saab talletatud mälestuste baasile rajada uut, tervemat, paremat. Eesti rahvuskultuurgi on ilmatuma laia põhjaga püramiid, mille tippu ei paista veel kusagilt. Tont teab, kui kõrgele pilvede kohale see viimaks kerkib! Eestlasel, selle maa põlisasukal, on müütiline paganlik kultuurikiht, seal otsas tüse kogu kõikjalt ümbruskonnast kokkulaenatud vara. Murumüts ja välipeldik nende hulgas.
Eks sügaval kambriumiladestuses paiknevad juured ja avara Euroopa poole painduv latv ole Eesti vaimulaadi ja igiomaks tunnistatud kultuuri aluseks. Igaüks võib ju kultuuri teha. Me oleme lõppude-lõpuks vaba rahvas, kellel õigust ennast just nõnda väljendada, nagu rukkileiva ja mõduga karastatud süda käsib.
Aga... kes oleme MEIE?
