Kirjandus on liivale loodud kunst, mille juba järgmine laine minema uhub… Ei, nii pessimistliku tooniga ma ei alusta. Alguses oli sõna, öeldakse Piiblis, ja sõna ei kao kuhugi – muutuda võib vaid pind, millele ta kinnitub. Papüürused, pärgamendid, kivid, kasetoht ja savitahvlid – inimvaimu väljavalamiseks on kõlvanud kõikvõimalikud materjalid. Nüüd siis, e-ajastule kohaselt, trügib ka kirjasõna üha kärsitumalt elektroonilisse vormi.
Marek Tamm pakkus Varraku raamatublogis välja peotäie e-raamatu plusse ja miinuseid. Elektrooniliste raamatute kasuks kõneleb nende odavus, vähene ruumitarve, kiired tekstiotsingud, hõlbus soetatavus ning keskkonnasäästlikkus. Puudustena näeb Tamm e-raamatute kirjastamise ja levitamise kulukust ühes kõrge käibemaksuga (s.t. turumajandus ei lase uue põlvkonna "savitahvlitel" kuigi madalale hinnatasemele jääda), enamikul inimestest pole taskusse mahtuvast raamatukogust suurt tolku, lugeri muretsemine ei ole kõigi jaoks kasulik investeering ja lõppude-lõpuks on füüsiline raamat ikkagi ese, mille esteetiline, isiklik jm. väärtus elektroonilisel variandil puudub.
Lisaksin omalt poolt veel paar terakest heast ja halvast.
+ E-raamatut saab lugeda ka pilkases pimeduses. Kui tõrvjal talveõhtul elekter hirmsa purgaa möllus ära kaob, on helendava ekraaniga luger endiselt truu sõbramees.
+ E-raamat võimaldab tekstile külge pookida igasugu vidinaid, näiteks liikuvaid pilte, muusikat jm., mis teeb raamatu ennekõike nooremale põlvkonnale vastuvõetavamaks.
- Kui e-raamat võimule pääseb, võivad reaalselt eksisteerivad, uste, akende ja turvaväravatega raamatupoed sootuks ära kaduda. Kuidas siis huvipakkuvat raamatut sirvida? Netipoes antakse mulle heal juhul ette vaid mõned üksikud leheküljed, mida on lubatud vaadata. See võimaldab kirjandusärikatel välja valida need kõige magusamad ja müüvamad leheküljed, kõik muu jääb varjatuks. Kui näidatakse ainult põrsa kärssa, kas ma võin olla ikka kindel, et saan priske ja terve notsu?
- Kõige suuremaks probleemiks võib saada e-raamatu säilivus. Kas praegused failid on loetavad ka tuhande, saja või – hoidku taevas! – kahekümne aasta pärast? Käbe tehnoloogiline areng ei arvesta alati vanade leiutistega. Teabekandjad vananevad kiiresti. Minagi kuulun sellesse sauruste põlvkonda, kes on teinud tegemist helikassettide ja floppy-ketastega. Mõlemad kõlbavad nüüd vaid muuseumieksponaatideks. Aga alles see oli, kui pisikesed flopikad raali suust läbi lupsasid! Aleksandria raamatukogu aarded hävitas tuli, Babüloni tarkade biblioteegi vesi, meie vaimuvarakoormad võivad langeda kogunisti robotbarbarite saagiks.
Ulme ulmeks. Elektroonilised raamatud on nüüdseks reaalsus. Nende lehekülgi ei saa enam sirvida, lapata ja sõrmega niisutada. Miinus seegi.
