Erakordne! Ei oska suu, mis lauluviisidest juba väsinud, enam muud hõisata. Seekordse noorte laulu- ja tantsupeo järjekorranumber polnud kuigi ümmargune, kuid ürituse erilisus kõlab sümboolselt kokku nii kultuuripealinna aastaga kui peatselt saabuva juubelimaigulise vabariigi taastamise tähtpäevaga.
Tänavune riitus oli lavastuslikult kahtlemata kõige terviklikum, mida seni nähtud. Kui varem on nii "väikestel" kui "suurtel" pidudel jäänud mulje, nagu oleks tantsupidu vaid nurgatagune soojendus ühislaulmisele, siis nüüd rõõmustasid noored tõepoolest sidusa muusikalise etendusega. Lauluväljak pole paraku ei tantsumustritest huvitatud vaatajatele ega neid joonistavatele esinejatele kuigi sõbralik paik. Kummaline on juba ainuüksi see, et pool tantsuplatsi oli kivil ja pool murul, alasid eraldavad äärekivid aga lausa loodud komistamiseks. Isegi kui tantsupidu enam iialgi lauluväljakul ei kordu, lisab see vaid möödunud peole unikaalsust. Etendus ise lummas nostalgiaga, ülistas sotsiaalset mälu ning ei lahkunud peaaegu hetkekski traditsioonide turvaliselt rajalt. Kusjuures... see mõjus värskendavalt! Tantsijad ulatasid lauljatele käe ja teatepulga ("Laul põhjamaast") ning ehkki finaaletteaste käigus näis, nagu oleks kirendaval keerleval noortemassil rahva vahel kitsaks jäänud, polnud seegi miinus. Vaatajad ja esinejad sulasid tervikuks - üheks elusaks organismiks, mille südamik tantsurütmis väekalt õõtsus.
Laulupeo osa uuendused - pärimusmuusikute avamäng, mudilaskooride sümboolne saabumine ja lahkumine ("On aeg edasi minna!"), grandioosne koondorkester ja mürisev rokikoor - tuleb samuti heaks kiita. Kui juba aasta algul peokavasse piilusin ning sain aimu, et laulukaare alla kogunevad rokkansamblid viie komplekti instrumentidega (5 trummarit, 5 bassi... heldus halasta!) ja segakoor - ning laulu "Ilus oled isamaa" puhuks liitub nendega sümfooniaorkester, hakkasid juba judinad üle selja sõudma. Pöörase teose ettekande minuteil olin väga lähedal nirvaanale.
Aga "Mis maa see on"? Jah, seda laulu olen alati armastanud, kuid seni ei pidanud ma võimalikuks, et nõnda sügavat ja intiimset muusikalist šedöövrit saaks laulupeol esitada. Nagu selgus, pole ühendkoori käes miski võimatu. Tundeline endassevaatamise lugu Siiri Sisaski lüürilise viisi ja Peeter Volkonski täiusliku tekstiga ei jäta nii lihtsalt silmi kuivaks. Just siis, kui see laul tuhandete noorte huulil helises, taipasin korraga, miks teda nõnda armsaks pean. Olen ju minagi mõelnud, et mis kuradi maa see on, kus halastus on ohus, häbi ei tunta ja piinad ei lõpe, kus on nii palju kadedust, viha ja mõistmatust, kust võiks lausa joostes põgeneda, kuid... ei saa. Mis imevägi mind siin kinni hoiab, kui minu päralt on terve ilm? Laenan Viiu Härmilt sõnu: minu oma on üksainus maa. Igal pool mujal võib olla parem, kuid kodu lääbakil ukseke on avatud isegi siis, kui kullakarva paraadväravad võõrsil sulguvad. Ma ei lähe siit, sest mul on usku oma maasse ja sellesse rahvasse, kes võib olla küll nii põikpäine ja karm, kuid endiselt oma.
"Maa ja ilm" on tugev kontseptsiooniline juhtmõte, millega tegijad vallatult, kuid mõtlemapanevalt mängisid. Teema aktuaalsus lisas etendustele kaalu. Ideaalilähedane repertuaar, kõik Eesti enda autorite sulest, tõestas taaskord, kui suur võib olla tillukese rahva vaim. Kuid mulle tundub, et see pole lagi. Siia Peipsi ja Läänemere vahele mahub veel maa ja ilm.
