Rahvusringhäälingu uudistes teatati, et üle 100 päeva väldanud pantvangidraama on lõppenud. Meediaväljaanded paberil ja netisoppides tõdevad, et pantvangidraama lahenes rahulikult. Pantvangidraama üle elanud Eesti mehed on hea tervise juures. Draamat kui palju!
Jah, eesriie on langenud, aga siiani jääb selgusetuks, kes on tüki lavastaja(d) ning miks see üldse Liibanoni kuulsate seedrite all ja just Bekaa orus lavale toodi. Autorit publiku ette hüüda pole vist mõtetki. (Ehkki võõramaa julgeolekujõud pidavat sellega tegelema.)
Vana, lehtedest juba pisut koltunud kirjanduseõpik, mille just näppu haarasin, nimetab draamat endiselt dramaatika žanriks, „mis võib sisaldada nii traagilist kui ka koomilist“, lisaks selle on kasulik teada, et „eristatakse karakter-, idee-, olustiku- jm. draamasid“. Ei sõnagi pantvangidest.
„Draama“ kõlab muidugi ülevamalt kui pantvangijuhtum. Kõditab rohkem emotsiooni ja närvi. Kui üht stampväljendit aga sõnni visadusega korrutada, saab ka tunderikkamast draamaloost farss. Lisagem siia veel Eesti ajakirjanikud, kes nagu verekoerad juba märtsikuus Liibanoni tormasid; laitmatu mainega välisminister, kes pidi ööl ja päeval igat võõrsilt laekuvat kõlakat kommenteerima sõnadega: „Ei saa kinnitada ega ümber lükata.“; president Ilves, kes mulgi kuube kollase lootuselindikesega kaunistas ning otse loomulikult arvutiajastust maha jäänud Liibanoni politseiüksused ja maine pärast pabistav valitsus, mille koosseis eestlaste otsimise käigus sujuvalt vahetus. Kas pole see siis Woody Alleni käekirjaga komöödia? Ikka hulk seiklusi, törtsuke traagikat ja soe õnnelik lõpp.
Kuid mis siin tühja pragada, elu ongi ju teater ja juba Shakespeare nentis, et all the world’s a stage. Järgmise etenduseni!
