Raudrohusuvi

Ilmad on tänavu heitlikud olnud. Suvigi oli nagu külma fooliumisse mässitud muffin – ümberringi kõle lagedus, aga südamik soe ja magus. Uitasin niidul ringi, lasin vilet, semutsesin kirglike päikesekiirtega ja imestasin, miks sel suvel on näha nõnda palju raudrohtu. Maa lausa valendas. Nagu oleks mõni nähtamatu käsitööline niidud ja võsaääred lumivalgeid õisi täis heegeldanud. 

Rahvameditsiinis on raudrohust valmistatud teed kasutatud köha ja külmetuse ravimiseks, kuid tee pidavat parandama ka neerude tööd ja andma söögiisu. Vanarahvas sai raudrohust abi kõikvõimalike seedevaevuste ning kõhuhädade korral. Sellega meie valge sõbra teened ei lõpe. Raudrohi alandab vererõhku, on põletikuvastane ja aitab peatada verejookse. Selleks puhuks on tarvitatud värskeid raudrohulehti. Neidudel oli vanasti kombeks loputada nahka raudrohumahlaga, mis pidi andma rõõsa jume ja pehme palge. Raudrohuvannid mõjuvad lõõgastavalt ning toovad leevendust naistele, keda vaevavad menstruatsioonihäired. 

Nii mõnelgi pool, kus raudrohu õievaht vohab, peetakse teda miskipärast umbrohuks. Lihtne lumivalgeke, sageli märkamatu, ent vägeva hingega – nõnda kujutan ette seda taimeriigi asukat. Lihtsuses on võlu, tahaks ta justkui öelda. Ambitsioonitu pealispinna all võib kumada imeline sisemus. Aga ikka unustame selle pisikese tõe ära. Otsustame pakendi järgi ja tallame seda, mis väärtuslik. 

Kellegi jaoks oli armastuse suvi, kellegi jaoks vihkamise suvi, mõned leidsid end, mõned kaotasid, ühed rõõmustasid, teised leinasid. Armastada, vihata, rõõmu tunda ja leinast tihkuda saab muidugi igal aastaajal. Kuid suvi, see üürike põhjamaade imetegu, annab kõigile inimlikele emotsioonidele erilise raami. Päikesepaistes ja lillede hurmas kogutud hõngud, maitsed ja muljed jäävad kergemini meelde. 

Raudrohu õiekobarad kuivavad nüüd rahumeeles pööningul. Nad on salvestanud endasse rohkesti päikest, püüdnud tuuli ja helisenud langevate tähtede all. Peagi saabub talv. Ehk toob see isegi lund – valgemat raudrohu õiekobaratest? Ehk toob see kellelegi armastust, rõõmu ja hingerahu, hoopis enam kui kiirelt möödunud suvi? Ehk toob…

Kuukene kullakene

Folk on popp. Ja miks ei peakski olema, kui regivärsse on meie rahvas laulnud aastatuhandeid. Ei saa kaunis kantri, jumalik jats ega debiilne diskomusa põliste laulujorude vastu. Sügavalt kõrist ja veel sügavamalt südamest tulnud muusika kestab üle hallide ja kuldsete aegade. 

Muljetan lähemalt ühest selle suve leiust. Uuemat sorti folkpundi Trad. Attack! laul „Kuukene“ pani mind korraga taevaste nähtuste peale mõtlema. Taevased vaatemängud on siin maamunakesel sibavat inimest tuhandeid aastaid lummanud. Vikerkaare ja virmaliste pillavad värvitoonid, tähtede kirgas karge sära, komeetide ja perseiidide tuli, eluandva päikese hunnitud kordumatud tõusud ja loojangud… Mida oleks ühel kalbe näoga Kuul säärastele show’dele vastu panna? 

Ent näe – meile lähim taevakeha suudab oma kummitusliku kumaga iga sureliku koonu vertikaali tõmmata. Kuu ei pea värviliselt küütlema või tähtede moodi kiirgama. Leebes tagasihoidlikkuses on ta inimese sõber ja abiline. 

Trad. Attacki „Kuukene“ on õigupoolest iidse kuuteretuse moodne muusikaline töötlus. Nutikas seade annab laulule loitsuliku kõla. Kuud on vanarahvas aegade hämarusest peale tervitanud. Juba 17. sajandist on teada kuuteretus, mis algab sõnadega: „Tere-tere, Kuu! Sina vanaks, mina nooreks!“ Huvitaval kombel on mitmeid kuuteretuse versioone üles kirjutatud minu kodukihelkonnast Urvastest. Noorele kuule on Urvaste kandis öeldud näiteks nõnda: 

Tere, Kuu, noormees, 
ma terves, sa täies, 
jahumatt jaksas, 
leivakikk kimmas, 
seale und, saksalõ tõbe, 
minu keha kerges.

Raskeid töid tehes olevat vaeslapsed hüüdnud:

Kuukene, kutsu minnu, 
pääväkene, pästa minnu! 
Vihalehes vii minnu, 
sannalõuna saada minnu! 

Nõnda on siis Kuu käest loodetud tervendavat väge ja füüsilist võimekust. Praeguse aja inimesel on raske mõista, mis võis olla säärase uskumuse taga. Ehk oli asi selles, et Kuud peeti mehiseks taevakehaks, maskuliinsest väest pungil olendiks, kel jätkus jõudu ka maapealsetele jagamiseks? Eks ole see ebaharilik mõtteviis. Eestlased ja soomlased pidasid Kuud meheks, samal ajal kui paljud teised maailma rahvad on teda seostanud pigem õrna naiselikkusega. (Vahest on põhjus naiste „päevades“?) Kuujumalannad on sageli neitsid, olles sel moel ka maapealsete neitsite kaitsjaiks. Islamis esindab kuusirp lisaks vooruslikkusele jumalikku kaitset. 

Trad. Attacki laul põhineb ligi viiekümne aasta eest linti võetud retsitatiivsel kuuteretusel (Kuukene kullakene, armas aotähekene), mille esitaja kutsub taevast olendit endaga naituma (võta minnu hindäle). Loodetavast abielust peaks naine töötegemiseks jõudu saama (saa mu kihä kimmämbäs, jahumatt jaksas). Motiiv Kuust kui kosilasest esineb meil rahvaluules küllalt sageli. Salmel ja Lindal käis kah teadupärast kosjas kahvatu Kuu, ent näitsikud andsid talle korvi. Mitmetes Läti ja Leedu muinasjuttudes läheb vanem või noorem peretütar Kuupoisile ilma pipardamata mehele. Igaüks võib ise mõtiskleda, mida taolised folkloorsed motiivid maise tütarlapse ja taevase mehe rituaalsest liidust õigupoolest tähendavad. 

„Kuukese“ müstiline video laiendab kuumaagia teemat – ja seda hoopis tänapäevasemas võtmes. Martti Helde eestvedamisel valminud videos näeme kaht armastajat, sinist noormeest ja punast neiut, kes hiiglasliku täiskuu taustal gravitatsiooni eirates embuseks ühinevad. Kuu ise jääb siin passiivseks ja külmaks, lausa hingetuks valgusallikaks. Videos esitatakse veel üks meeldejääv poeetiline tõdemus: mehed pärinevad mustikatest ja naised pohladest. Ei meenu, et meie rahvaluules taolist motiivi leiduks. Särtsakas omamütoloogia annab aga vanale arhiivi talletatud ainestikule uut ja hädavajalikku verd. Kes ütles, et ürgpoeesia on muusikavideotest kadunud?! 

Kõnealuses videos ei ole Kuu mitte kosilane, vaid pigem tuima olemisega pastor, kelle õnnistusel kaks armunut ühte heidavad. Kaudsemalt on Kuu koguni tärkava armastuse peaorganisaator. Videos on tegemist täiskuuga, kuid vanarahvas tervitas ennekõike noorkuud. Seetõttu tekib laulu ja pildirea vahel teatav ebakõla, aga muusika ja video kombinatsioonis sündivat maagilist õhkkonda see ei lõhu. 

Küll aga saab „Kuukest“ vaadates-kuulates kristallselgeks vana ja uue aja põhimõtteline mentaalne erinevus. Kui ennemuiste taotleti Kuu poole pöördudes jõudu töörügamiseks, mis pidi toimuma läbi sümboolse abielu, siis nüüdsel ajal mõjub Kuu peamiselt romantiliste tunnete katalüsaatorina. Ehk siis: vanasti heideti ühte füüsilistel ja majanduslikel põhjustel, tänapäeval otsitakse suhetest armastust ja naudinguid. Ent kas siiras armastus, mida ei määriks loomalikult seksuaalsed ja masendavalt materiaalsed vajadused, on üldse võimalik? Vastus teab vaid see kalbe näoga olend sääl ülal…

Hõbekettad ja hõbetõkked

Tuleb ühtelugu imestada, kui sitked on Eesti rahva parimad pojad ja tütred. Eesti on traditsiooniliselt kõige väiksem riik, mis suurtel tiitlivõistlustel medali võtab. Ja sageli mitte ühe, vaid vähemalt kaks – et ikka kindlam oleks. 

Seekordne kergejõustiku EM polnud erand. Mitmed spordikommentaatorid on jõudnud juba õhata, et Eesti kergejõustikul on head ajad. Tõepoolest! Sellal, kui talisportlaste tares valitseb must masendus, kuuldub kergejõustiklaste õuelt rõõmsaid kilkeid. Kuus sportlast kümne parema seas, neist kaks medalil, lisaks mitmeid isiklikke rekordeid ja koguni kolm Eesti tippmarki. 

Gerd Kanter on sangar, kes oleks väärt ausammast juba eluajal. Kümme medalit tähtsaimatelt tiitlivõistlustelt on hämmastav saavutus, milletaolisi maailmaski harva ette tuleb. Need medalid näitavad ühtlasi imelist stabiilsust, milleni jõuavad ainult targad atleedid. Vigastused on tippsportlaste needus, kuid meie kettaäss on suutnud tõsisemaid vigastusi vältida ning teinud tööd harukordse sihikindluse ja mõõdutundega. Kümnes medal – ühtlasi viies hõbe – on otsekui viimane ja tähtsaim oliivioks pärjas, millega kroonitakse Maarjamaa kergejõustiku tseesar. 

Teine hõbedamees kuulub aga n.-ö. Eesti ajal sündinute põlvkonda, kellele oleks vast liiast külluslikku medalisadu ennustada. Euroopa parimad kettaheitjad on ühtlasi maailma parimad. Tõkkejooksudes teevad suuri tegusid pigem kuumaverelised ameeriklased ja Kariibi mere rahvad. Rasmus Mägi on seevastu mõtliku ilmega põhjamaa poiss. Ehk ainult väledamate jalgadega kui teised temataolised. 

On mõnevõrra üllatav näha Euroopa tippude seas Eestimaa paeselt pinnalt võrsunud jooksjat. Ent seda vaimustavam! Mägi ei tee suurt juttu ega keeruta kokku pilvelosse. Alates Lurichist on Eesti atleedid ikka tagahoovis kive tõstes pjedestaalile jõudnud. Paistab, et Mägi on valinud sama tee. Tasa ja targu töötades, staadionirajal aga kandu välgutades. 

Me ei saa end võrrelda inglaste, prantslaste, sakslaste ja venelastega. Iial ei tasu unustada, kui vähe meid on. Ja paraku jääb aina vähemaks. Kuid spordiareenidel häid tulemusi näitavad eestimaalased süstivad rõõmu ja indu väikesesse, sageli alaväärsuskompleksis vintsklevasse rahvasse. Meil on põhjust uhke olla. 

Sportlased – olgu nad kuldsed või hõbedased – tõestavad, et visa töö ja eneseusuga võib kaugele jõuda. Sport võib inimest ka rikkuda, kui meenutada neid pidevaid dopingujamasid… Aga õnneks on valel lühemad jalad kui ühel keskmisel sprinteril või kõrgushüppajal. Kanter ja Mägi on kinnituseks, et taevalikku talenti saab ka ilma arutu praalimiseta ja täiesti flegmaatilise rahuga briljandiks lihvida. Peaasi, et neid talente meie väikese rahva seast ka edaspidi üles leitaks.

Jumalik kooseluseadus

Ausalt öelda on mul eestlaste pärast hirm. Väga paljud inimesed elavad ilma partnerita või suisa üksinda. Abielluda meil eriti ei taheta, mis siis kooselust rääkida! Hullem veel – üle poole Eesti elanikest ei luba sedagi, et teised saaksid oma kooselu registreerida. Avalikustatud näitajad (34% poolt, 58% vastu) kinnitavad, et kooseluseadust peetakse mingiks mõistuseväliseks homoseaduseks, mille ainus siht on õõnestada ühiskonna moraalseid tugesid. Milline lihtsameelne eksitus! 

Eestis oleks kooseluseadust vaja enamgi kui nii mõneski riigis, kus see on kehtestatud, sest peaaegu pooled partnerlussuhtes elavad inimesed ei ole abielus. Seetõttu on nad ka õiguslikult haavatavas seisus. Kui kooseluseaduses puuduks nii-öelda sooneutraalne klausel ja partnerluse võiksid registreerida vaid mees ja naine omavahel, läinuks see riigikogus läbi nagu lupsti. Ükski kärbes poleks köhinud. Aga need kuradi homod, kes kõikjale oma nina topivad… 

Piret Räni joonistus

Kooseluseadus on mõnevõrra sarnane tööhõivereformiga, mille ümber samuti hulga kirgi lõõmab. Mõlema seadusandliku projekti kõrvaleesmärk on muuta ühiskonnas kehtivaid väärtusi ning suurendada empaatiat. Tööhõivereformi puhul räägitakse kiirustamisest ja sellest, et nõnda keeruka ümberkorralduskava juures pole kõigi detailidega arvestatud. Vastu pole sellele reformile põhimõtteliselt keegi, ent õhus on märke, mis näitavad, et puuetega inimeste tulekut tööturule ei tervitata sugugi rõõmuhõisetega. Nii tööhõivereformi kui ka kooseluseaduse arutelul on kerkinud esile üks ja sama kurblik tõdemus: Eestis on väga vähe sallivust. Ühiskondliku arvamuse kohaselt oleks justkui parem, et „teistsugused“ oma nägu avalikkuses ei näitaks. Kuid kelle jaoks see siis õieti parem on? 

Kõige jõhkrama ristiretke kooseluseaduse ja kogu „vikerkaarevärvilise“ rahva vastu on ette võtnud sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Paraku on nad Jeruusalemma vallutamisega hiljaks jäänud. Traditsioonilist peremudelit ei eksisteeri enam ammu. Traditsiooniline pere on üksnes kristlik pere, kuhu kuuluvad ideaaljuhul ema, isa, lapsed ja ka ristivanemad. Järelikult ei mahu laulatamata koos elavad mehed ja naised samuti traditsioonilise perekonna kitsa sildi alla. Vallaslapsed on kiriku silmis olnud tühi koht. Ka üksikvanemad ei kuulu traditsioonilise peremudeli juurde ja neile on – kui traditsiooniga jätkata – saanud osaks põlgus ja vaen. (Lugege Marie Underi „Lapsehukkajat“!) 

Perekond vajab tõesti kaitset – probleemiks on vaesuses elavad lapsed, perevägivald, maksmata alimendid jne, jne. Ent kõne all olev sihtasutus tegeleb hoopis hüsteeria külvamise ja viha õhutamisega. Palun väga: rahvasaadikuid pommitatakse lakkamatu spämmiga, sihtasutuse juht Varro Vooglaid peab mitmel rindel sõda Eesti suurimate ajalehtedega ja kui kooseluseadus peaks läbi minema, ootavat ees seninägematud meeleavaldused. Hea veel, et kodusõjaga ei ähvardata. 

Kõik kristlased ei ole kooseluseaduse vastu. Luteri kirikus on olemas ka vabameelsem tiib, mis – huvitav, huvitav! – paelub ka noori. Noored toetavad kooseluseadust ja ka homosuhteid agaramalt, kuid selle taga ei ole meedias propageeritavad „väärnähtused“. SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks on teinud meedias tugevat vastupropagandat – miks see ei ole siis noortele külge hakanud? Põhjus lihtne: noored on valdavalt avatud mõtteviisiga. Nähakse, mis maailmas toimub, suheldakse erinevate inimestega ning püütakse käsitleda iga isikut kui eripärast ja lugupidamist väärivat karakterit. Noorte jaoks on esiplaanil humanistlikud ja individuaalsed väärtused, mis pole kammitsetud liiga jäikadest traditsioonidest. Ent traditsiooni saab ja võib ka lõdvemaks lasta. 

Kooseluseadus ei ole mingilgi moel vastuolus kristlike põhitõdedega. On igati normaalne, et kristliku traditsiooni ideid tõlgendatakse nõnda, et need oleksid kooskõlas nüüdisaegse inimese arusaamadega elust ja maailmast. Iidsete tõdede ümbertõlgendamine ei tähenda aga seda, et kaoks esialgse usu vaimne sügavus ja mõte. Kooseluseadus pigem kaitseb perekonda, andes samas perekonna mõistele juriidilise laienduse. Ristiusus on peamine armastus, hool ja tähelepanu. Jeesuse peamine sõnum seisnes kaastundes, empaatias, ligimesearmus. Jeesus oli ühiskonnaheidikute, rõhutute ja teiste hulgas ka laste sõber. Kõike ei saa ega tohigi sallida, kuid aeg on tunnistada tegelikkust. Mõned mehed armastavad naisi, mõned mehi. Ühed naised tahavad saada järglasi mehega, teised naisega. Lihtne ju! 

Empaatiavõimelisem Eesti ei saa olla halb Eesti. Ja üleüldse – miks arutatakse ühtelugu seksuaalsuse ja kooselu üle, kui kõne all peaks olema ennekõike armastus? Miks ei suuda nii kohutavalt paljud inimesed endiselt leppida sellega, et tõeline ja puhas armastus võib siduda ka samasoolisi partnereid? Milleks mängida pimesikku ning eitada homoseksuaalsete isikute füüsilisi ja vaimseid vajadusi – sealhulgas vajadust luua perekond?

Kellele on vaja usuteaduskonda?

Mõni aeg enne seda, kui kuningas Gustav II Adolf ühel udusel päeval Saksa pärapõrgus agaralt võideldes hukka sai, jõudis ta anda allkirja tähtsale dokumendile, millega asutati Tartus ülikool. Nagu tol ajal kombeks, alustasid ülikooli juures tööd neli teaduskonda. Baaserialaks oli filosoofia, mille järel võisid tudengid end täiendada meditsiini, õiguse või usu alal. 

Rootsi aeg on rahvuslikku ajalooteadvusesse salvestunud ennekõike kuldse perioodina, mil valati vundament eestlaste vaimu- ja hariduselule. Ülikooli asutamine ühte sõdadest laastatud Liivimaa linna ei olnud siiski mõeldud teenima otseselt lihtrahva huve. Kaugeltki mitte! Ülikool oli Rootsi võimurite jaoks ideoloogiline asutus, mis pidi kindlustama riigi vaimset julgeolekut. Luterlik ülikool asutati varem Tartus tegutsenud jesuiitide kolleegiumi asemele. Selle sammuga tahtsid rootslased näidata vaimset üleolekut katoliiklikust Poolast. Kolmekümneaastane sõda, kus kuningas oma elu kaotas, oli suuresti ususõda, mis pidi välja selgitama, kelle tõde jääb peale. Tartut hakati tasapisi kujundama luterliku kultuuri keskuseks Liivimaal. 

Teine ülikooli avamise eesmärk oli koolitada sõdadest puretud maale riigiametnikke ja kirikuõpetajaid. Seega olid õigus- ja usuteaduskond kogunisti tähtsaimad ülikooli allüksused. Pole ka ime, et nüüd, kui nn. rahvusülikool oma struktuuri ümber korraldada püüab, on need kaks teaduskonda tuliselt selle vastu, et neid instituutideks alandataks. See on umbes sama, kui isamaa eest tublisti võidelnud kindralil võetaks pagunid maha – leitnandi auastmest piisab sulle küll! 

Asi pole ainult tiitlites. Õigus- ja usuteaduskonnal on kahtlemata hindamatu sümboolne väärtus. Rootsiaegses ülikoolis toimus õppetöö küll ladina keeles, kuid riigiametnike ja vaimulikena tööle hakanud tudengeilt nõuti ka eesti keele oskust. Seetõttu oli õigus- ja usuteaduskonnal juba Rootsi ajal oluline roll eesti keele säilitamisel – eriti kui arvestada, et eestlastest üliõpilasi teadaolevalt 17. sajandil Tartus ei tudeerinud. Rootsi riigi ja kohalike baltisakslaste poolelt vaadatuna oli keelenõue suuremeelne žest. Saksad pidid ära õppima matside keele ja selle kaugem tagajärg oli juba estofiilide teke. Noodsamad saksad panid aga 19. sajandil eesti rahva jaoks helisema äratuskella. Eesti keele uurimine ja arendamine algas just Rootsi ajal, üheks põhjuseks ka maakeelse piiblitõlke ettevalmistamine. 

Ilmselt ei kahtle keegi, et õigusteaduskonda on endiselt vaja, olgu siis kasvõi ebamäärase instituudina. Inimkond on koonud enesele röögatult laia paragrahvide võrgustiku, milles suudavad orienteeruda vaid üksikud ämblikud. Kohtuvõim on meie riigis endiselt sõltumatu (rääkigu mõned korrumpeerunud poliitikud mida tahes), kohus on kolmas võim ja selle kandjad tulevad nimelt õigusteaduskonnast. Muide – kas oli see pelk juhus, et ülikooli ühe rajaja Johan Skytte monument avati 2007. aastal just riigikohtu hoone ees? Nii ehk teisiti, õigusteaduskonnal on eesti aja- ja kultuuriloos hoopis kaalukam väärtus kui seda üldjuhul teadvustada suudetakse. 

Aga mis on jäänud alles usuteaduskonna hiilgusest? Jah, mitmed olulised rahvaäratajad ja koolmeistrid on seal oma kõrgema hariduse saanud. Millist tähendust kannab usuteaduskond tänapäeval, selles võrdlemisi materialistlikus ja läbinisti ilmalikus Eesti ühiskonnas? On säärast fakulteeti üldse vaja? Pool-ateistlikud küünikud ütlevad, et muinasjuttude uurimine pole mingi teadus. See nool ei ole suunatud folkloristide pihta, kes võivad rahumeeli muinasjutte edasi uurida. Teolooge ei peeta õigeteks õpetlasteks, sest kirikukauges ühiskonnas on nende roll sama väike ja märkamatu nagu üle teatrilava lendaval porikärbsel. Ent kui laval juhtub olema mõni vaiksem ja hardam stseen, võib porikärbeski etendusse sekkuda… 

Õigupoolest on Eesti usuline maastik väga lopsakas ja kirju-mirju. Uskuda võib ju kõike. Usuteadlased mõtestavad ja eritlevad uskumusi, andes sellega panuse avaliku vaimsuse tugevdamisse. Vaimuteadlased, teoloogid nende seas, püüavad vastata küsimusele, kes on inimene – kust ta tuleb ja kuhu läheb. Need on vägagi filosoofilised, aga ülimalt vajalikud küsimused, millele ammendavat vastust ei leidugi. Sugugi mitte kõik usuteadlased ei tuhni piiblis. (Et see raamat ei saa ka juba ükskord läbi uuritud!) Teaduslikke meetodeid appi võttes püütakse määratleda inimese vaimseid külgi kiirelt muutuvas maailmas. Usuteadlaste ülesanne on tuvastada, kirjeldada ja eritleda uskumusi, mis määravad isiku identiteedi, väärtused ning eluviisi. Ja usu või ära usu, inimene on usklik olend. „Jumal“ ja isegi „religioon“ on Eestis tabusõnad, mille pruukimisest pigem hoidutakse. See teeb ka religioossete nähtuste uurimise keerulisemaks. Ent seda põnevam! Vähemalt on, mida uurida. 

Eestlased peavad vaimult suured olema. Seda andis mõista juba Jakob Hurt, elukutselt kirikuõpetaja. See tähendab, et vaimu tuleb pidevalt harida. Kõikvõimalikud kriisid, nii isiklikud kui ka ühiskondlikud, saavad alguse vaimsest kriisist. Kui usuteaduskond avati esialgu selleks, et palju kannatanud ja igas mõttes laostunud maale vaimuvalgust tuua, siis võiks seda rada tänapäevalgi jätkata. Iga usuteaduskonna tudeng peaks omalt poolt panustama sellesse, et meie ühiskond oleks vaimsem, mõtestatum, tähendusrikkam. Usuteadus pole üks alkeemia-laadne jäänuk iidsetest aegadest, vaid hoopiski väga perspektiivikas ja uuendustele avatud teadusharu, mille õppimise ja õpetamise järele on endiselt suur vajadus. Inimene, kes kaotab usu, on kadunud. Nõndasamuti on kaduviku teele määratud usu kaotanud ühiskond.

Loits

Suvist soojust ei õnnestu kõhnal inimloomal kuigi kauaks oma ihusse talletada. Rakud pole akud. Isegi päikeseliste päevade tähistuseks tekkinud kuldpruun kiht kulub jäsemetelt õige pea maha, lehed varisevad ja raudkaste röövib rohulibledelt elu. Ilusad hetked peaks aga ometigi meele külge jääma. Metsmaasika maik, õhtupalangus punetav järvepind, juhuslikud vidinad läbisegi naerukilgetega, palju puudutusi – siiraid, lihtsaid, loomulikke… 

Suvi hääbub, aga maitsed, pildid, hääled ja puudutused jäävad. Ei, puudutused ei jää. Need lähevad kõige kiiremini meelest, püsivad vaid viivu kauem kui suvesoojus. Aga hääled… nemad kleepuvad mu meelde kõige kindlamalt. Ka siis, kui silmad kinni vajuvad ning keel on kuiv ja maitsetele suletud, püsib kuulmismeel erksana. Kõrvad püüavad vaikusesse imbunud helisid. Südamelöögid. Hingamiskahin. Pianissimo. Milline ilu on neis harjumuspärastes helides, mida müra ja mürgli sees ei kuulegi. Ühestainsast südamelöögist sünnib vaikne sümfoonia. 

Tema nimel on kummaline kõla. Karge ja puhas. See pärineb mingist iidvanast, juba ammu surnud keelest ja tähendab – armastatu. Tõsi mis tõsi. Kel siis veel kõlbaks sellist nime kanda. Mina olen lihtsalt mees ja tema on armastatu. Armastajal on alati hõlpsam kui sellel, kes armastatud. Anda on ju mõõtmatult lihtsam kui vastu võtta. Vastuvõtjale jääb võlg. Peab olema rikas, et palju anda. Aga mina olen vaene. Tahaks anda enamat, anda hingest ja hinge tagant kõik ära – isegi nood kõige mustemad saladused. Anda need talle, usaldada. Ainult et… mul pole musti saladusi, on vaid valged ja pitsilised, siidsed ja tärgeldatud. Ehk lepib ta nendega?

Külmal ööl, kui akna taga ripub lumepallitaoline kuu ja tähed on nagu jäised killud, teravad ja säravad, liibub tema märkamatult ligi ja mul hakkab tasapisi soe. Suvi oleks nagu jälle tagasi, nähtamatu keebi alla varjatuna, kui tuttavat kätt oma käe vastas tunnen. Sulan aeglaselt üles.

Kõnetan teda. Ütlen ta nime. Niisama, justkui iseendale kinnitades, et ta ei ole kuhugi kadunud, ta on endiselt mu juures ja tema sõrmed siluvad hoolikalt mu juukseid, mis kunagi ühegi kammi sõna ei kuula. Ta sõrmused on külmad ja hõbedased nagu tähetükid akna taga. Aga sõrmed on soojad. Tal on ilus nimi. Ja nii ma siis üha kordan seda nagu korratakse muistse väega rikastatud loitsu. Ka siis, kui teda silmapiiril pole, muutub ta selle loitsu toimel nähtavaks. 

Loitsu ei tohi asjata pruukida. On mul siis üldse õigust teda iga päev kõnetada? Vahel pelgangi teda kutsuda selle nimega, mille esivanemad talle on pannud. Seepärast olen andnud talle hulga lisanimesid. Ta on Kallis ja Nunnu, Kaunitar ja Päiksekiir. Ja Sussu, Potsu, Vipsik… Et asi liiga ninnu-nännu poleks, hüüan teda mõnikord Pähkliks. Ta on ju kõva koorega. Sisu on tal muidugi magus. Natuke mõrkjas. Mulle igatahes maitsevad pähklid. 

Inimesed on rahutud. Ei püsi kuidagi paigal. Ikka nad rändavad siia ja sinna. Kord tulevad, kord lähevad. Kardavad paigale jääda, ei raatsi poetada kaasteelistele rohkem kui paar sõna. Ja jälle edasi! Inimhing ei taha, suuda ega oskagi peatuda. Ta voolab siin ja seal, igas ilmakaares ja kõikjal maakumerustel, vedades ihu enda järel. Inimene ei saa peatuda. Ennem käib ta kasvõi ringiratast – ikka hing ees ja ihu järel. Ühed tulevad, teised lähevad. Aga küll oleks tore, kui mõni paigale jääks. Ainult seisataks korraks. Vaataks enda ümber, märkaks teist hinge sealsamas kõrval. 

Tema tuhises ka mööda ilma. Otsis midagi, millele ta ise õiget nime anda ei osanud, muudkui otsis ja kurvastas, kui taipas, et oli jälle hiljaks jäänud. Ta võis joosta palju tahes, see miski lipsas tal nagu kiuste käest. Viimaks ta enam ei suutnud. Ta väsis ja peatus. Hingeldas raskelt. Vaatas kogemata, täiesti kogemata kõrvale – ja nägi mind. Ta oleks minust peaaegu mööda kihutanud. Aga jaks sai otsa. Ta jäi paigale. 

Ma kordan ta nime. Armastatu. Nomen est omen. Me ei saa põgeneda selle eest, mis on meile määratud. Aga kes määrab? Võib-olla on vastus taevas, kusagil tähtede vahel, teispool kuud? Ta sõrmed ronivad mu huultele. Ei ühtki sõna enam. Metafüüsika ei aita meid. 

Aga vaikus ei püsi kaua. „Miks su käed nii külmad on?“ küsib ta. 

„Sest mul on külm,“ vastan. „Alati on külm, kui sind pole. Ma ootan ja ootan sind ja kui sa õigel ajal ei tule, olen juba jääs. Mulle ei meeldi talv. Olen suvelaps ja iga lumehelves, mis akna taga langeb, on minu jaoks needus. Jah, radiaator on soe, jah ma tegin endale kuuma teed, mässisin ennast sinu pleedi sisse, aga ikka on mul külm… Ei, ma pole haige, olen lihtsalt igatsusest ogar… Ja väljas on nii külm, vastik, jõle. See kuradi talv on talumatu!“ 

„Olgu siis, Torupill!“ ütleb ta mulle, kelmikas muie suunurgas. „Ära nüüd enam torise, ma olen siin ja jäängi siia. Päriselt! Oled sina ikka tegelane…“

Saksa kord

Gary Linekeri paarikümne aasta tagune mõttetera on jälle moes. Jah, jalgpall on lihtne mäng, mille võidavad sakslased. Väravaterohke ja dramaatiliste pööretega MM ei lõppenud puändiga. Võidujumalanna Nike (mitte Adidas) pööras näo selle koondise poole, kes on viimase tosina aasta jooksul näidanud suurturniiridel muljetavaldavat stabiilsust. Distsipliin, tasakaalukus, motivatsioon, loovus ja laitmatu füüsiline ettevalmistus on märksõnad, mis Saksamaale edu tõid. Kuigi eks õnne ole ka tarvis, sest see va pall on ju ümmargune. 

Igatahes oli seekord Saksa kord. Ja uuesti distsipliini juurde, mida juba preisi kindralid sõjaväljal olulisimaks võidu pandiks pidasid. „Saksa kord“ võib olla küll suur klišee, kuid vutimeeskonna tegutsemist jälgides ei ole liiast seda kasutada. Arukas ei torma, vaid talitab plaani järgi. Ehkki MM-tiitlite arvestuses tõusis Saksamaa Itaalia kõrvale ning jääb endiselt alla Brasiiliale, näitavad kõik teised statistilised andmed, et sakslased on MM-il kõigist kõige enam saavutanud. Laulgem siis: Deutschland, Deutschland über alles! 

Euroopa poliitilisel ja majanduslikul põllumaal näikse Saksamaa olevat kõige targem ja kindlam kündja. Jalgpall, mille sidemeid poliitikaga ei tasu alahinnata, võib vallandada revolutsioone. Saksamaa ajalooline võit korraldajamaa Brasiilia üle mälestusväärses poolfinaalis ja Argentiina alistamine suures lõppvaatuses annavad kuumaverelistele samba- ja tangorahvastele põhjust mässamiseks. Ühtlasi näitas tänavune MM-turniir, kui ohtlik on rajada oma rahvuslik identiteet mõnele spordialale. Taevale tänu, et meil on laulu- ja tantsupeod, kus võidavad kõik. Õigemini: tänagem sakslasi, et meil on laulupeod! 

MM-i seekordne stsenaarium kujunes omamoodi mõistuse ja tunnete duelliks – juhul kui paigutada mõistus Euroopasse ja tunded Ladina-Ameerikasse. Veerandfinaalidest alates oli jõudude vahekord täpselt pooleks. Aga lõppude lõpuks võitis mõistus. Ja seda otse kirglikult põksuvas Rio-nimelises südames. Mõistuse võim ei välista kunagi meeleolukat mängu. See kehtib ühtviisi malelaual ja vutimurul. 

Aeg ja pall veerevad edasi. Kui võtta arvesse, et nii mõnigi sakslasest tähtmängija jäi turniirilt eemale, on Löwi-poiste tulevik helge. See ei tähenda veel, et Saksa kord, raudne režiim kestab ka järgmistel turniiridel. Kuid praegusel pidulikul laineharjal maksab võitjate tegudest õppust võtta – nii palliga kui ka pallita.

Mineviku ja tuleviku puudutused

Tänavuse laulu- ja tantsupeo teema oli üllatavalt võigas. Puudutused on ju teadupärast ebahügieenilised. Eelmine kord hingati, nüüd puudutati – ei julge mõeldagi, mida kõike veel järgmisel, suurel juubelilaulupeol tegema asutakse. Noh, laulupidu ongi ju steriilsete eestlaste jaoks nagu taevalikult hea seks, mis tekitab ekstaasi ja pühib peast viimse mõistuseraasu. Võeh! Aga aitab nüüd perverssest irooniast. Vanemuine, kes tuli äsja metsast mängimast ja laanest laulmast, võib muidu pahaseks saada. 

Seekordne pidu oli tõesti peo nime väärt. Esimese päeva kava oli hoopis lihtsam ja vähem elitaarsem kui varasematel kordadel ning kui 2009. aasta vihmasel õhtul jäi „Credot“ ja „Carmina Buranat“ kuulama vaid käputäis inimesi, siis nüüd kulges esimene kontsert tõepoolest rahvaliku üritusena. Repertuaar – lastelauludest sümfooniliste poeemideni – oli targalt koostatud. Viimase pala ajal loitsid lauluväljakul tuhanded tulukesed – virva- ja hingetuled, mille kaunis kuma ühendas taevast ja maad, elavaid ja surnuid, minevikku ja tulevikku. Nukker ja võimas oli vaikusehetk, millega tähistati 1950. a laulupidu. Ka vaikus võib kõnelda. Surmal ja kaosel ei ole häält. Elul ja lootusel aga on. Sellepärast need eestlased nii ennastunustavalt laulavadki. Ikka elu ja lootuse nimel. 

Esimese kontserdi raamistik – „Sind surmani“ Kunileiu ja Mattiiseni versioonid – oli jällegi kõnekas, ent… natuke morbiidne, või kuidas? Surmast surmani. Kas see ongi meie aja- ja elulugu? Paljud Koidula värsid tuletavad meelde, et elu ongi üürike. Memento mori! Ära unusta, et sured. Mis siis alles jääb? Armastus ehk. Ja loodetavasti säilib ka kodumaa, mida armastatud. 

Teine kontsert vaatas juba tulevikku. Mis sealt paistab? Majanduse allakäik, nafta- ja demokraatiakriis, vähenev rahvastik, sõjad, epideemiad ja savijalgadel priius… ja vahest ka natuke õnne ja mõned naerusuud? Aeg läheb, aga õnn ei kao. Nõnda on Eesti rahvas kunagi laulnud. Me vajame hellust, tahame, et meid puudutataks. Kasvõi lauluga. Jah, meie väike rahvas on mööda suurt ilma laiali, kuid raskel ajal igatsevad mesilinnud tagasi kodustesse kärgedesse. Nad unustavad surma ja lendavad jälle mesipuu poole. Paljud saavad teel hukka, kuid mitte kõik, mitte korraga, mitte veel… 

Igatahes sai 2014. a laulupeol üks asi selgeks. Koorijuhtide kuldne põlvkond, mille tuumiku moodustavad laulutaadi õpilased, on lahkumas. Põlvkondade vahetuse vormistas sümboolselt Eri Klas, kui ta ulatas kümnete tuhandete silmapaaride all oma õpetaja Gustav Ernesaksa taktikepi Hirvo Survale. Järgmisel korral, kui möödub 150 aastat esimesest üldlaulupeost, me enamikke „ernesakslasi“ enam ei näe. Kümne aasta pärast ammugi mitte. Nemadki – need inimesed, kes on nõnda paljudesse südametesse rõõmu toonud, lähevad sinna, kuhu me kõik viimaks minema peame. Jah, aeg kulgeb omasoodu. Aga õnn ja rõõm ei kao ju. Eriti veel, kui isamaa on õnn ja rõõm… ja meie kõigi arm. 

Kas laulu- ja tantsupidu suudavad kedagi hingeliselt paremaks muuta? Küünikud raputavad pead. Vaimustus kestab heal juhul kaks-kolm päeva ja siis saabub hall argipäev, värviline pidu ununeb, laulusuud jäävad lukku, tantsujalad ei kepsuta ning kinnised, jonnakad ja sallimatud eestlased ilmuvad jälle platsi. Kuni järgmise peoni. See on olevik. Kuid lootus on selline tüütu umbrohi, et kuhu südamesse tema seemned laulutuulega puistatud on, sealt teda enam välja ei juurita. Ta varred paisuvad nagu tugeva Eesti mehe biitsepsid ja ta õitseb otsekui armunud Eesti neiu. Lootust meil on.

Rebaslikud netiinimesed

Paarikümne viimase aasta jooksul on infotehnoloogias toimunud nii pöördelised muutused, et me ei suudagi hoomata, mis meie enda juures õigupoolest muutunud on. Interneti mõju inimese mõtlemisele pole sugugi lihtne uurida. Kas interneedus on tõesti needus või aitab ta avardada inimmeelt, nõnda et inimene on käesoleval ajastul võimeline jõudma kvalitatiivselt täiesti uuele vaimsele tasemele? Nojah, kõrgemale vaimutasandile pidavat meid new age’i fännide arust tõstma ennekõike kristallid, jooga ja indigolapsed. Aga internet? 

Dokfilmisarja "Virtuaalne revolutsioon" viimases osas "Homo Interneticus" võtavad sõna mitmed IT-filosoofid, kelle veendumuse kohaselt suurendab internet kollektiivset intelligentsi. Üleilmse arvutivõrguna alustanud internet on muutunud omaette nähtuseks, meediumide meediumiks, mis ühendab inimesi – kui ajaloo kulgu vaadata – täiesti ennekuulmatul moel. Ometi on nett toonud kaasa ka tohutu infouputuse. Kõik arvavad ja kirjutavad midagi. Teinekord on fakte blufist väga keeruline eristada. Kuid Facebooki peremehe Mark Zuckerbergi hinnangul tähendab rohkem infot ka seda, et inimene, kelle käsutuses on hulk eriilmelist teavet, võib jõuda paremate otsusteni. Info annab vabaduse ja teadmised on jõud. 

"Homo Interneticus" väidab Lõuna-Korea tublisid õpilasi näiteks tuues, et tugevalt internetiseeritud ühiskond loob eelduse intelligentsete inimeste tekkeks. See väide peaks Eestis kui e-riigis parajalt elevust tekitama. Kas PISA testi suhteliselt heade tulemuste põhjus on sellisel juhul pühendunud ja lausa ennastsalgavalt tööd rabavad õpetajad või netis julgeid surfipöördeid võtvad õpilased? Loodetavasti on tõde kusagil vahepeal. 

Internet on vahend, mis aitab individuaalset ja kollektiivset IQ-d tõsta. Selfie’de jagamine Facebookis ja Twitteris ei tee kellestki Einsteini. Kui kasutada aabitsa kõrval interneti parimaid saadusi, võib haridusvallas oodata kindlasti rõõmsat lõikuspidu. Ent "Homo Interneticus" hoiatab, et senine koolis aktsepteeritud mõtlemismehhanism ei pruugi internetiajastul enam esikohal olla. Sirgjoonelise mõtlemise asemele on ilmunud seoslik, assotsiatiivne mõtlemine ning selle nihke on kaasa toonud tõenäoliselt interneti hüpertekstid.

Käitumispsühholoogid kasutavad kahe erinevalt mõtleva inimtüübi tähistuseks siili ja rebase võrdkuju. Siil korjab omale nodi rahulikult edasi rühkides – seenekene siit, marjakene sealt, ikka otse edasi! Rebane seevastu luusib põõsa alt põõsa alla, teeb siksakke ja vudib sinna-tänna. Noorsugu käitubki nagu rebasekari. Raamatute lugemine on noorte jaoks pigem tüütu. Vähene keskendumisvõime ja pidev ajasurve viivad pealiskaudsuseni. Siili töökus ja järjekindlus pole enam moes. Olulisem on olla kiire ja kaval. Töö tegi ahvist inimese, internet teeb inimesest rebase. Ehk on see inimkonna paratamatu saatus? 

Olukorras, kus kõike on väga palju, kõike võib mõelda ja teha, kõik on teatud piirini sallitav ja arvessevõetav, ei ole lihtne leida oma tõelist mina. Kui rebaslik inimene ei suuda enam sügavalt intellektuaalsetesse aruteludesse sukelduda, jääb vaim hoopis kängu. Kuivõrd põhjendatud on siis ikkagi ülistuslaul tarkust külvavale internetile? Võibolla tuleks intelligentsust vaadelda laiemalt? Facebook arendab sotsiaalset intelligentsust, Vikipeedia rikastab faktidega, Google aitab luua seoseid. 

Homo interneticus ei tunne ühtki valdkonda sügavuti, kuid ta teab paljudest asjadest väheke. Tema maailmapilt on mosaiiklik, killustunud ja kohati kaootiline, kuid ta suudab teadmistekillukesi kokku võttes selgelt analüüsida ja argumenteerida. Varasematel aegadel on teadmiste monopol kuulunud kirikule, koolile või raamatukogule. Enam mitte. Teadmised kuuluvad kõigile. Kuid mõned tõed ei muutu isegi 21. sajandil. Mõistus pole endiselt enda teha ja ükski tark ei kuku taevast.

Üliõpilased sõdurisinelis

Esimest maailmasõda meenutatakse Lääne-Euroopas siiani kui Suurt Sõda (Great War, Grande Guerre), mis paiskas toonaste riigitegelaste ja ajaloolaste arvates põrmu kogu 19. sajandi saavutused. 28. juunil 1914 kõlasid Sarajevos Serbia tudengi Gavrilo Principi poolautomaatsest püstolist sõja esimesed püssipaugud. Belgias valmistatud relvast FN M1910 välja lennanud kuulid haavasid surmavalt Austria-Ungari troonipärijat, ertshertsog Franz Ferdinandi ja tema naist Sophie’t. Principi püssipaukudest piisas, et vallandada poliitilistest pingetest ning imperialistlikest meeleoludest moodustunud hukatuslik laviin. 

Sarajevo atentaat oli suurepäraseks ettekäändeks, et klaarida pika rahuperioodi vältel kogunenud arveid. Oma sõna tahtsid sekka öelda kõik Euroopa suurriigid. Järgnenud juulikriis ja sõjakuulutamiste laine viisid üleilmsed mõõtmed võtnud relvakonfliktini. Austria-Ungari ja Serbia vahelised lahkhelid ei saanud jääda pelgalt kahe riigi tüliõunaks, sest Austria-Ungari selja taga seisis Saksamaa, Serbiat toetas omakorda Venemaa. Juba väljakujunenud riikide blokid (Venemaa–Suurbritannia–Prantsusmaa ja Saksamaa–Austria-Ungari–Itaalia) leidsid endale ühtäkki ajendid verise jõudemonstratsiooni korraldamiseks, aimamata, et kauaoodatud sõda lõpeb mitmele impeeriumile vähemalt osalise kokkuvarisemisega. 

Sõjaseisukord tõi tsiviilelanike ellu dramaatilisi muutusi. Ümberkorraldused tööhõives, majanduskitsikus, sõdurite omaste psühholoogiline pinge ja poliitiline ebastabiilsus olid vaid mõned probleemid, millega rinnetel toimuvat eemalt jälginud tavakodanikud pidid arvestama. Sõjaaegset ühiskonna omapärane peegelpilt avaneb läbi Euroopa toonaste ülikoolide, traditsiooniliste vaimu ja mõistuse kantside, mida Esimene maailmasõda rängalt pigistas. Maailmasõja ning ülikoolide seos ulatub õigupoolest konflikti juurteni, sest sõja vallandajaks oli ju üliõpilane. Tema eesmärgiks polnud aga rahvusvahelise kokkupõrke õhutamine, vaid äärmuslike vahenditega oma patriotismi väljendamine. Gavrilo Princip osutus mutrikeseks imperialistlikus-šovinistlikus masinavärgis nagu ka need sajad tuhanded üliõpilased, kes sattusid sõdima rindele – mitmetel juhtudel on siingi märksõnaks patriotism. 

Euroopa ülikoolidel ei jäänud muud üle kui sõjatingimustega kohaneda. Saksa ülikoolides ei toimunud 1914. aastal veel märkimisväärseid muudatusi. Ilmselt olid ülikoolid äraootavas seisundis, jälgides riigi välksõjaplaani, mille kohaselt ei pidanud lahingutegevus kestma rohkem kui kolm-neli kuud. Kui aga Saksa vägede pealetung Läänerindel takerdus ja selgus, et sõda võib venida pikale, hakati ka ülikoole ja teadust militarismi teenistusse suunama. 

Vene üliõpilased tervitasid sõja algust suure patriotismipuhanguga ja toetusavaldustega Serbiale. Petrogradis toimusid üliõpilaste demonstratsioonid, kus muuhulgas näidati sooja poolehoidu ka tsaar Nikolai II vastu. Tudengid ruttasid sõtta koguni vaimustusega – mitte ainult piiritust isamaa-armastusest, vaid ka pragmaatilistel põhjustel, et pääseda näiteks vene korrakaitseorganite silma alt, kes ideoloogiliselt agaraid tudengeid jälitasid. 

Briti ülikoolidele tuli sõda halva üllatusena, kuid sellest hoolimata tormasid paljud tudengid end vabatahtlikeks registreerima. Edinburghi ülikooli ajaleht kutsus tudengeid relva alla „au, õigluse ja tõe“ nimel, samas meeleolus pikenesid vabatahtlike nimekirjad kogu Suurbritannias. Oxfordis oli tahtjaid rohkem kui neid kirja panna jõuti. Taoline entusiasm polnudki brittide puhul ootamatu, kui arvestada, et Oxford oli (ühe inglise ajaloolase sõnu kasutades) mitte ainult ülikool, vaid rahvuslik asutus. Lisaks Oxfordile nägid teisedki Briti ülikoolid Saksamaa võimsuses ohtu koloniaalimpeeriumile. Vabatahtlikele üliõpilastele anti kiire ettevalmistus ja nad saadeti rindele „isamaad kaitsma“. Briti ülikoolid püüdsid küll jätkata sõjast hoolimata tavapärast tegevust, kuid see osutus võimatuks. 

Pariisi ülikool (Sorbonne) sattus juba sõja algul suurtesse raskustesse üliõpilaskonna kiire vähenemise tõttu. 19 000 tudengist oli 1915. aasta suveks alles jäänud vaid 4000. Esimesel sõja-aastal mobiliseeritud üliõpilastest hukkus umbes 20%, järgnevatel aastatel jäi see 10–12% juurde. Kui võtta arvesse ka haavatute suur hulk, olid Sorbonne’i kaotused erakordselt suured. Mitmed ülikoolihooned muutusid hospidalideks. Uute ehitiste rajamine katkes, ülikooli raamatukogu töö oli tugevasti häiritud, paberi-, tindi- ja energiavarude kasutamist piirati. Kuigi ülikooli sulgemine tõusis teravalt päevakorda, ei saanud see teoks. Pariisi ülikool kujunes sarnaselt teistele sõjas vastu pidanud Euroopa ülikoolidele terve mõistuse majakaks, omamoodi sümboolseks vaikseks vastupanuks brutaalsusele. 

Meesüliõpilaste puuduse tõttu avanesid Euroopa ülikoolide uksed senisest enam naistudengitele. Briti ülikoolides oli naistel mõningane ligipääs kõrgharidusele juba 19. sajandil, kuid neil ei olnud võimalust omandada kraadi. Maailmasõda lõi senise korralduse segi. Sorbonne’is 1915. aastal immatrikuleeritud tudengeist moodustasid juba peaaegu kolmandiku naised – enne sõda oli neid vaid kümnendik. Naiste senisest vabam ja paljudes ülikoolides lausa massiline ligipääs kõrgharidusele oli tingitud kahest põhilisest asjaolust. Esiteks vajasid ülikoolid rindele paisatud meeste asendamiseks uusi tudengeid, et ei katkeks akadeemiline järjepidevus. Teine põhjus oli hoopis proosalisem: tohutud haavatute armeed vajasid korralikku arstiabi, mille andmiseks naisi ka peamiselt koolitati. Saksa ülikoolid ei saanud üliõpilaskonna vähenemist lubada juba see-tõttu, et tudengite arv ja riigipoolne rahaline toetus olid omavahel sõltuvuses. Ühes rindele tormanud tudengitega jooksis tühjaks ka ülikoolide õppemaksudest koosnenud rahakott. Kuigi naistudengeid esialgu matrikliraamatutesse ei kantud, leevendasid naised mõnevõrra õppemaksu alalaekumist. Ometi polnud 1914. aasta lõpus haruldased peaaegu tühjad auditooriumid, loengute kuulajaskond oli mõnedel juhtudel kahanenud viiendikuni varasemast hulgast. Muutused õppekavades olid vältimatud.

Arstiteaduskondadele langes senisest suurem koormus, samas kummitas ülikoole instrumentide, ravimite ja personali puudus. Maailmasõja puhkedes leidsid ka välisüliõpilased end ühtäkki ebamugavast olukorrast. Saksamaal said niinimetatud vaenlase leeri kuulunud välistudengid (venelased, inglased, prantslased, serblased jt) hüüdnimeks „nastikud“ – peaaegu hüsteeriliseks muutunud spionaažikartuse tõttu. Saksamaal tudeerinud Serbia tudengid jätkasid enese heaolu huvides õpinguid Inglismaal, kuid kuna suuremas osas Euroopas valitses diplomaatiline segadus, oli riikidevaheline liikumine raskendatud. 

Sõja algul tõttasid Saksa ajaloolased puhkenud relvakonflikti nimetama kultuuri- ja vaimsuse sõjaks. Sõda Antanti riikide vastu tähendas nende jaoks sõda barbaarsuse vastu. Sarnase propagandaga püüti õigustada Saksamaa tungimist Belgiasse ja Prantsusmaale. Saksa ülikoolides sai populaarseks mõtteviis „sõda on kool“, mis tähendas, et lahingutes kaasalöömine kasvatab noortes meestes isamaa-armastust. Selle veendumuse tuleprooviks kujunes 11. novembril 1914. aastal Belgia pinnal toimunud Langemarcki lahing, millest võttis osa ka suur hulk üliõpilasi. Lahing tekitas omapärase kangelasmüüdi, mis toitis saksa rahva natsionalismi kuni Teise maailmasõjani. 

Pärast lahingut ilmusid ajalehtede esikaantel uudised „hiilgavast sõjaedust“ Langemarcki all, kus noored sõdurid murdsid Saksa hümni lauldes läbi vaenlase positsioonide ja võtsid vangi 2000 liitlasvägede jalameest. Tegelikult ei toimunud lahing üldse Langemarcki, vaid pigem Bixchote linna lähistel ning sõdurid ei laulnud taplusse tormates sugugi heroilisi laule. Väejuhatus väljastas sageli valeraporteid, et hoida üleval võitlusmoraali ning sünnitas sellega müüdi, mille toel püsis sakslaste uskumus Esimesest maailmasõjast kui vaenlase noahoobist selga. Langemarcki müüti kasutas oma propagandas ka Hitler, kes olevat koguni ise selles lahingus kaasa löönud. 

Ka väljaspool võitlustandreid mängisid saksa üliõpilased ühiskondlikult aktiivset rolli. 1915. ja 1916. aasta sõjakeerise pingelistes oludes kutsusid tudengid rahvast üles armeed aitama. Koguti annetusi alates rahast ja rõivastest lõpetades sigarettide ja suhkruga ning soovitati olla majapidamises võimalikult kokkuhoidlik – seda kõike Vaterlandi huvides. Tudengid näitasid eeskuju ka köögiviljade ja ravimtaimede kasvatamisel, et leevendada toidu- ning raviminappust. Väeteenistuseks kõlbmatud tudengid leidsid tööd laatsarettides, tehastes, põldudel ja metsas. 

1915. aasta sügiseks oli rahva tuline šovinism jahtunud ning novembris ilmusid Berliinis demonstratsioonidele loosungid stiilis „Maha sõda!“ ja „Me tahame rahu!“. Läänerinde hakklihamasin keerles siiski endise hooga. 1916. aastal toimunud hiiglaslike Verduni ja Somme’i lahingutes langenud ohvrite hulk ületas juba miljoni piiri. Tulutu positsioonisõda näis võtvat aina ebainimlikumaid jooni. Briti laevastiku blokaadi tõttu oli häiritud toidu- ja tarbekaupade import Saksamaale neutraalsetest riikidest. 1916.–1917. aasta talvel lõppesid kartulivarud ja sakslaste toidulaudadele ilmus asendusainena kaalikas. „Kaalikatalve“ üle elanud sakslased ei olnud väljakuulutatud „kultuuri- ja vaimsuse sõja“ võidust enam kuigi huvitatud. 

Vene ülikoolides tudeerivate noorte üldarv sõja-aastatel ei kahanenud, vaid otse vastupidi: kui 1913. aastal oli see 123 000, siis 1917. aastal 135 000. Venemaal tegutses 1914. aastal üheksa riigiülikooli: Moskvas, Tartus, Kaasanis, Harkovis, Kiievis, Odessas, Petrogradis, Tomskis ja Saraatovis, lisaks kümneid erialaõppeasutusi (teiste hulgas Riia Polütehniline Instituut) ning sõja- ja mereväeakadeemiad. Vahetult enne sõda alanud kõrghariduse reformimine jäi poolikuks ning maksis sõjamöllus valusasti kätte. Moskva ülikoolis katkes Keskriikide pealetungi tõttu õppetöö 1915. aastal, häiritud oli ka Petrogradi ülikooli tegevus. Sarnaselt teistele Euroopa ülikoolidele lubati naisi teatud ülikoolidesse ja kasvas arstiteaduskondade tähtsus. Saksa ning Austria päritolu välisõppejõud sattusid tugeva ideoloogilise surve alla, millest vabanemiseks pidid nad kas riigist lahkuma või võtma endale vene kodakondsuse. „Sobiva“ kodakondsuse puudumise tõttu võis ülikoolitöötajaid hõlpsasti vallandada. 

Hoolimata Vene armee suurusest (hinnanguliselt 6 miljonit meest), ei tundnud tsaaririik mõistet „moodne sõda“, mistõttu ei jätkunud sõduritele püsse ega mürske. Erinevalt Läänerindest saavutasid sakslased Idarindel läbimurde ning kindlustasid positsioone Poolas ja Galiitsias. Kui 1915. aastal leidus veel küllalt neid, kes leidsid, et sõda on Venemaale kasulik, siis kolmanda sõja-aasta sügiseks olid vaimustusest ja patriotismist jäänud vaid riismed. Väejooksikute hulk aina kasvas. Hindade tõus ning ostujõu vähenemine lisasid tsiviilelanikesse rahulolematust. Sõjalised lüüasaamised ja tohutud inimkaotused lõid kildudeks igasuguse võitlusmoraali. Sõjavastasuse taustal tõstsid pead revolutsioonilised meeleolud. 1916. aasta kevadel valitses Soomes paiknevate Vene sõdurite seas täielik ükskõiksus, mis väljendus ka nende kirjades omastele, kuid tsensorid püüdsid väänata sõnumeid nii, et neist peegelduks joovastav võiduiha ning „lõbus sõjameeleolu“. Paljud kirjasaatjad ei maininud tsensuuri kartuses, et nad igatsevad koju, sest koduigatsus kuulus taunitud meeleolude hulka. 

Mitmed esmatarbekaubad läksid sõja-aastatel talongisüsteemile ning üliõpilastel, kes veetsid päeva loengus või tööl laatsaretis või laskemoonalaos, tekkis probleeme kauba kättesaamisega. Selle lahenduseks avati tudengitele ja õppejõududele erikauplused, sarnane pood tegutses ka Tartus. Üliõpilaste olukorda pingestasid lisaks toidukaupade kallinemisele ka õppemaksude suurenemine, samuti tekkis puudus ühiselamukohtadest. Vaesematel tudengitel ei jätkunud raha korteriüüri tasumiseks. Riik toetas üliõpilasi naeruväärselt väikeste summadega, Tartu ülikooli tudengid jäid isegi sellest piskust ilma. 

Seoses Idarinde ähvardava lähedusega tuli mitmel korral kõne alla Tartu ülikooli evakueerimine Permi, Uuralite jalamil paiknevasse linna, mis sai endale ülikooli 1916. aastal. Samal aastal evakueeriti sinna Tartu ülikooli varad. Osa Tartu ülikooli materiaalsest baasist rändas 1917. aastal ka Voroneži. Täielik evakueerimine jäi aga olemata. Isamaa ebaõnnestumised rindel lisasid Vene üliõpilastesse poliitilist aktiivsust. Petrogradis protestisid tudengid 1917. aasta veebruaris ägedalt valitsuse tegevuse (või tegevusetuse) vastu. Politsei oli võimetu neid taltsutama. Nõuti tsaari mahavõtmist ning demokraatiat, kuid samas ei pooldanud tudengid separaatrahu kehtestamist – see olnuks isegi kurnatud ja verest tühjaks jooksnud Venemaale liiga häbiväärne sõja lõpp. Ühest küljest said üliõpilased oma tahtmise: tsaarivõim kukutati ja riiki asus juhtima demokraatlik valitsus, kuid sama aasta lõpukuudel said võimule bolševikud ning Venemaa astus 1918. aasta märtsis ikkagi sõjast välja. 

Saksamaa püüdis samal ajal teha viimase jõupingutuse Läänerindel, kuid Ameerika Ühendriikide sõttaastumine muutis jõudude tasakaalu. Saksamaa „sõda rahu nimel“ lõppes barbarite võiduga. 11. novembril 1918, täpselt neli aastat pärast Langemarcki lahingut, sai allkirjad Compiègne’i vaherahu ja maailmasõda loeti lõppenuks. 

Tuhandeid ruutkilomeetreid Euroopa maailmajagu oli varemeis ja hauakive vajas ligi kümme miljonit meest. Tapatalgutes sai vähemal või rohkemal määral vigastada 20 miljonit sõdurit. Ülikoolid olid kaotanud hulgaliselt inimressurssi, majanduslikku kahju andis aastaid kokku rehkendada. Naiste seisund ülikoolides ja kogu ühiskonnas oli ühtäkki muutunud. 

Kõrgharidus pidi naasma rahuaja rööbastesse. Ülikoolid jätkasid tööd, et kannustada läbi teaduse ja teadmiste jagamise ühiskonna arengut. Samas jätkus Euroopa rahvuslikus vaimsuses käärimisprotsess, mille tulemusi maitsti juba paarkümmend aastat hiljem. Esimene maailmasõda ei jäänud viimaseks.

Ümmargune meelelahutus

Keegi ei tea, kes leiutas jalgpalli. Ehk olid need ahvid, kes hakkasid arbuusi või kookospähklit taga ajama? Või skarabeused, kes suure hoole ja armastusega sõnnikukerasid kokku veeretavad? Või koguni inglased? Vahet pole, jalgpall paistab olevat midagi nii universaalset ja loomulikku, et tema päritolu järele küsimine on sama hea, kui otsida vee ja õhu põhjustajat. 

Kuid kogu selle vutivaimustuse juures tuleb nentida, et jalgpall on siiski üks kummaline nähtus, millele on raske mõistlikke seletusi leida. Pallimänge leidub ilmas ju teisigi, miks on just jalgpallile antud see pühalik ja lausa religioosne tähendus? Jalgpalliga suudab populaarsuse ja võimu poolest konkureerida ainult jäähoki, kuid litri tagaajamise MM ei kogu pooltki nii palju tähelepanu ja reklaamiraha. Jalgpalli MM on suursündmus, mida vähemalt pisteliselt jälgivad needki, kes Meistrite Liigast kuulnudki pole. 

Jalgpall (nagu sport üleüldse) olevat universaalne keel, füüsiline franca lingua. Ometi ei kõnelda seda suure õhinaga igal pool maailmas. Jänkid jalgpalli ei armasta. Neil on oma jalgpall, mida jällegi mujal pool ei mõisteta. Ka hiinlased, suur spordirahvas, ei ole vutiusku. Samuti ei suuda venelased sel alal teravamasse tippu jõuda. 

Üks jalgpalliga kaasnev anomaalia on kindlasti Inglise koondise suhteline ebaedu suurturniiridel. Vana hää Inglismaa võib uhkustada planeedi parimate jalkaklubide ja ikoonilisse staatusesse tõusnud vutivõluritega (võtame kasvõi Beckhami), kuid kui Itaalia, Saksamaa või Portugali mehed neile vastu astuvad, on inglismannidel toss väljas. Ja kui muidu mängu ei kaotata, siis penaltitega kindlasti. 

Järgmine vutianomaalia seostub olümpiamängudega. Miskipärast on olümpiajalgpall paras naljanumber (erinevalt korvpallist või jäähokist) ning olümpiamedaleid tõsisteks autasudeks ei peeta. MM-karikas on ainus, õige ja ehtne tunnustus rohelisel murul müttajatele. Seejuures on alates 1930. aastast, mil esimest korda jalgpalli MM-i peeti, karika pea kohale tõstnud vaid kaheksa erineva riigi meeskonnad. Brasiillased on selle tükiga hakkama saanud viiel korral, itaallased on rõõmustanud neli korda. Ja ometi vahib peaaegu kogu maailm, kuidas ühed ja samad soosikud võidu poole rühivad. Kusjuures viimasel kahel MM-il on medalid-karikad omavahel jaganud üksnes Euroopa koondised. Aafrika ja Aasia pole eales võitnud. Kus on vaheldus? 

Jah, kuid jalgpall ongi pealtnäha igav mäng, mis nõiduslikul moel muutub ikkagi põnevaks. Jalgpalli võlu kirjeldamisel kasutatakse sageli sõna „inimlikkus“. Staadionil üheainsa palliga žongleerivad mehed võtavad igas sekundis vastu hulga individuaalseid otsuseid, kuid peavad seejuures tegutsema ühise võistkonnana. Mängu käiku ohjab inimlikult eksiv kohtunik, kellega teatavasti ei mängijad, treenerid ega fännid kunagi rahul pole. Inimlik seegi. 

Miks on jalgpall ikkagi menukam kui teised pallialad? Ilmselt ei tasu põhjust väga sügavalt inimpsüühikast otsida. Jalka on lihtsalt väga vaatemänguline. Isegi siis, kui väravaid ei lööda. Pealtvaatajad tahavad mõistagi meelelahutust. Jalgpallis on piisavalt primitiivsust, toorust ja ürgsust, mis äratab igas vaatajas pisikese koopakolli, keda lõbustab ainuüksi too asjaolu, et pallike lõbusasti ringi veereb. Vutt on vaat et ainus palliala, kus pall saab teha seda, milleks ta on loodud – veereda. Ja kõrge kaarega lennata. Palli võib küll põrgatada, lüüa ja käest-kätte sööta, kuid just jalgpallimurul ilmnevad selle ümmarguse imeasja efektseimad aspektid.

Eesti eest pole mõtet sõdida?

Mõni nädal tagasi avastasin, et sõda on ka minu maale jõudnud. Üks salapärane rada kulges risti üle nurme ning kadus metsa vahele. Minus ärkas sedamaid detektiiv. Mahatallatud heina järgi tuvastasin, et kevadtormajad olid tulnud lõuna poolt ja suundunud põhja, sinna vaiksele metsateele, mille kõrval seisis riit tuleva talve küttepuid. Alles päev varem olin metsaservast kuuseistikuid toonud, kuid kaevatud aukudesse polnud ükski sõdurisaabas sattunud. Meeste külaskäiku meenutas vaid noore männi otsa seotud kollane lint. Võtsin selle endale trofeeks. Nüüd lebab meetripikkune lindike minu isikliku sõjaajaloo-muuseumi vitriinis.

Kui oleksin metsast mõne hülsi või granaadi leidnud, asunuksin rõõmutantsu vihtuma. Kevadtormi aegu mürisevad lennukid ja alatasa põrisevad droonid ei häirinud mind. Otse vastupidi. Metsas hiilivad rohelised poisid ja taeva all tiirutavad agregaadid tõid põue turvatunde. Me oleme kindlates kätes. Kodumaa on hoitud ja vabadusepäike ei lähe veel niipea looja. 

Tegelikult ei tea keegi meist, rahuaja lastest, kuidas me sõjaolukorras käituksime. Kes oleks kohe valmis relva haarama, kes sõduritele suppi keetma, kes laatsaretis kangelaste haavu siduma… Kes läheks hoopis suurema ja tugevama poole üle. Paljud põgeneksid. Küllap oleks praegusel ajal pagejaid kordades enam kui seitsmekümne aasta eest. Kas Eesti on mõnel meist nii tugevalt südame küljes, et me mitte mingil juhul lahkuda ei saaks? Alati on kergem põgeneda. 

Me elame turumajanduslikus maailmas. Igaüks võib ise valida, mis on talle meelepäraseim. See kehtib paraku ka kodumaa kohta. Sünnimaa ja kodumaa ei lange sugugi kokku. Moodne inimene peaks justkui olema kosmopoliit. Isamaalisus pole moes. Ja kui räägime juba sõjast, siis milleks sõdida mingisuguste idiootide eest? Teadagi – enamik eestlasi on ju idioodid, kadekopsud, kiusupunnid ja sitarattad. Milleks oma kallist elu nende nimel kaalule seada? 

Vahel kerkib mõttesse üks kiuslik küsimus, millele nagu polekski head vastust. Kas meie vanaisad ja vaarisad on Vabadussõjas, II ilmasõja lahingutes ja metsavendadena redutades valanud verd selle nimel, et nende järeltulijad võiksid vabalt kodumaalt lahkuda ja mujal õnnelikumat elu elada? Mis teha, emake Eesti ei suuda oma lapsi toita ja katta nii heldelt kui mõni teine maa siin lähedal. Aated ei täida kõhtu. Kuid lootus jääb. 

Kui sõda peaks lahti minema, leidub ehk ikkagi kasvõi tuhat meest, kes ei karda püssiga vaenlase vastu tormata. Unustagem idioodid, neid on igal pool. Vahest leiame siiski ka mõne hea põhjuse, miks Eesti eest tasub võidelda… ja isegi surra? Kes seda põhjust ei leia, mingu mõne Vabadussõja samba juurde, lugegu langenute nimesid ja mõtelgu natuke selle maa peale, millel jalg tatsub.