Ausalt öelda on mul eestlaste pärast hirm. Väga paljud inimesed elavad ilma partnerita või suisa üksinda. Abielluda meil eriti ei taheta, mis siis kooselust rääkida! Hullem veel – üle poole Eesti elanikest ei luba sedagi, et teised saaksid oma kooselu registreerida. Avalikustatud näitajad (34% poolt, 58% vastu) kinnitavad, et kooseluseadust peetakse mingiks mõistuseväliseks homoseaduseks, mille ainus siht on õõnestada ühiskonna moraalseid tugesid. Milline lihtsameelne eksitus!
Eestis oleks kooseluseadust vaja enamgi kui nii mõneski riigis, kus see on kehtestatud, sest peaaegu pooled partnerlussuhtes elavad inimesed ei ole abielus. Seetõttu on nad ka õiguslikult haavatavas seisus. Kui kooseluseaduses puuduks nii-öelda sooneutraalne klausel ja partnerluse võiksid registreerida vaid mees ja naine omavahel, läinuks see riigikogus läbi nagu lupsti. Ükski kärbes poleks köhinud. Aga need kuradi homod, kes kõikjale oma nina topivad…
 |
| Piret Räni joonistus |
Kooseluseadus on mõnevõrra sarnane tööhõivereformiga, mille ümber samuti hulga kirgi lõõmab. Mõlema seadusandliku projekti kõrvaleesmärk on muuta ühiskonnas kehtivaid väärtusi ning suurendada empaatiat. Tööhõivereformi puhul räägitakse kiirustamisest ja sellest, et nõnda keeruka ümberkorralduskava juures pole kõigi detailidega arvestatud. Vastu pole sellele reformile põhimõtteliselt keegi, ent õhus on märke, mis näitavad, et puuetega inimeste tulekut tööturule ei tervitata sugugi rõõmuhõisetega. Nii tööhõivereformi kui ka kooseluseaduse arutelul on kerkinud esile üks ja sama kurblik tõdemus: Eestis on väga vähe sallivust. Ühiskondliku arvamuse kohaselt oleks justkui parem, et „teistsugused“ oma nägu avalikkuses ei näitaks. Kuid kelle jaoks see siis õieti parem on?
Kõige jõhkrama ristiretke kooseluseaduse ja kogu „vikerkaarevärvilise“ rahva vastu on ette võtnud sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Paraku on nad Jeruusalemma vallutamisega hiljaks jäänud. Traditsioonilist peremudelit ei eksisteeri enam ammu. Traditsiooniline pere on üksnes kristlik pere, kuhu kuuluvad ideaaljuhul ema, isa, lapsed ja ka ristivanemad. Järelikult ei mahu laulatamata koos elavad mehed ja naised samuti traditsioonilise perekonna kitsa sildi alla. Vallaslapsed on kiriku silmis olnud tühi koht.
Ka üksikvanemad ei kuulu traditsioonilise peremudeli juurde ja neile on – kui traditsiooniga jätkata – saanud osaks põlgus ja vaen. (Lugege Marie Underi „Lapsehukkajat“!)
Perekond vajab tõesti kaitset – probleemiks on vaesuses elavad lapsed, perevägivald, maksmata alimendid jne, jne. Ent kõne all olev sihtasutus tegeleb hoopis hüsteeria külvamise ja viha õhutamisega. Palun väga: rahvasaadikuid pommitatakse lakkamatu spämmiga, sihtasutuse juht Varro Vooglaid peab mitmel rindel sõda Eesti suurimate ajalehtedega ja kui kooseluseadus peaks läbi minema, ootavat ees seninägematud meeleavaldused. Hea veel, et kodusõjaga ei ähvardata.
Kõik kristlased ei ole kooseluseaduse vastu. Luteri kirikus on olemas ka vabameelsem tiib, mis – huvitav, huvitav! – paelub ka noori. Noored toetavad kooseluseadust ja ka homosuhteid agaramalt, kuid selle taga ei ole meedias propageeritavad „väärnähtused“. SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks on teinud meedias tugevat vastupropagandat – miks see ei ole siis noortele külge hakanud? Põhjus lihtne: noored on valdavalt avatud mõtteviisiga. Nähakse, mis maailmas toimub, suheldakse erinevate inimestega ning püütakse käsitleda iga isikut kui eripärast ja lugupidamist väärivat karakterit. Noorte jaoks on esiplaanil humanistlikud ja individuaalsed väärtused, mis pole kammitsetud liiga jäikadest traditsioonidest. Ent traditsiooni saab ja võib ka lõdvemaks lasta.
Kooseluseadus ei ole mingilgi moel vastuolus kristlike põhitõdedega. On igati normaalne, et kristliku traditsiooni ideid tõlgendatakse nõnda, et need oleksid kooskõlas nüüdisaegse inimese arusaamadega elust ja maailmast. Iidsete tõdede ümbertõlgendamine ei tähenda aga seda, et kaoks esialgse usu vaimne sügavus ja mõte. Kooseluseadus pigem kaitseb perekonda, andes samas perekonna mõistele juriidilise laienduse. Ristiusus on peamine armastus, hool ja tähelepanu. Jeesuse peamine sõnum seisnes kaastundes, empaatias, ligimesearmus. Jeesus oli ühiskonnaheidikute, rõhutute ja teiste hulgas ka laste sõber. Kõike ei saa ega tohigi sallida, kuid aeg on tunnistada tegelikkust. Mõned mehed armastavad naisi, mõned mehi. Ühed naised tahavad saada järglasi mehega, teised naisega. Lihtne ju!
Empaatiavõimelisem Eesti ei saa olla halb Eesti. Ja üleüldse – miks arutatakse ühtelugu seksuaalsuse ja kooselu üle, kui kõne all peaks olema ennekõike armastus? Miks ei suuda nii kohutavalt paljud inimesed endiselt leppida sellega, et tõeline ja puhas armastus võib siduda ka samasoolisi partnereid? Milleks mängida pimesikku ning eitada homoseksuaalsete isikute füüsilisi ja vaimseid vajadusi – sealhulgas vajadust luua perekond?
