Folk on popp. Ja miks ei peakski olema, kui regivärsse on meie rahvas laulnud aastatuhandeid. Ei saa kaunis kantri, jumalik jats ega debiilne diskomusa põliste laulujorude vastu. Sügavalt kõrist ja veel sügavamalt südamest tulnud muusika kestab üle hallide ja kuldsete aegade.
Muljetan lähemalt ühest selle suve leiust. Uuemat sorti folkpundi Trad. Attack! laul „Kuukene“ pani mind korraga taevaste nähtuste peale mõtlema. Taevased vaatemängud on siin maamunakesel sibavat inimest tuhandeid aastaid lummanud. Vikerkaare ja virmaliste pillavad värvitoonid, tähtede kirgas karge sära, komeetide ja perseiidide tuli, eluandva päikese hunnitud kordumatud tõusud ja loojangud… Mida oleks ühel kalbe näoga Kuul säärastele show’dele vastu panna?
Ent näe – meile lähim taevakeha suudab oma kummitusliku kumaga iga sureliku koonu vertikaali tõmmata. Kuu ei pea värviliselt küütlema või tähtede moodi kiirgama. Leebes tagasihoidlikkuses on ta inimese sõber ja abiline.
Trad. Attacki „Kuukene“ on õigupoolest iidse kuuteretuse moodne muusikaline töötlus. Nutikas seade annab laulule loitsuliku kõla. Kuud on vanarahvas aegade hämarusest peale tervitanud. Juba 17. sajandist on teada kuuteretus, mis algab sõnadega: „Tere-tere, Kuu! Sina vanaks, mina nooreks!“ Huvitaval kombel on mitmeid kuuteretuse versioone üles kirjutatud minu kodukihelkonnast Urvastest. Noorele kuule on Urvaste kandis öeldud näiteks nõnda:
Tere, Kuu, noormees,
ma terves, sa täies,
jahumatt jaksas,
leivakikk kimmas,
seale und, saksalõ tõbe,
minu keha kerges.
Raskeid töid tehes olevat vaeslapsed hüüdnud:
Kuukene, kutsu minnu,
pääväkene, pästa minnu!
Vihalehes vii minnu,
sannalõuna saada minnu!
Nõnda on siis Kuu käest loodetud tervendavat väge ja füüsilist võimekust. Praeguse aja inimesel on raske mõista, mis võis olla säärase uskumuse taga. Ehk oli asi selles, et Kuud peeti mehiseks taevakehaks, maskuliinsest väest pungil olendiks, kel jätkus jõudu ka maapealsetele jagamiseks? Eks ole see ebaharilik mõtteviis.
Eestlased ja soomlased pidasid Kuud meheks, samal ajal kui paljud teised maailma rahvad on teda seostanud pigem õrna naiselikkusega. (Vahest on põhjus naiste „päevades“?) Kuujumalannad on sageli neitsid, olles sel moel ka maapealsete neitsite kaitsjaiks. Islamis esindab kuusirp lisaks vooruslikkusele jumalikku kaitset.
Trad. Attacki laul põhineb ligi viiekümne aasta eest linti võetud retsitatiivsel kuuteretusel (Kuukene kullakene, armas aotähekene), mille esitaja kutsub taevast olendit endaga naituma (võta minnu hindäle). Loodetavast abielust peaks naine töötegemiseks jõudu saama (saa mu kihä kimmämbäs, jahumatt jaksas). Motiiv Kuust kui kosilasest esineb meil rahvaluules küllalt sageli. Salmel ja Lindal käis kah teadupärast kosjas kahvatu Kuu, ent näitsikud andsid talle korvi. Mitmetes Läti ja Leedu muinasjuttudes läheb vanem või noorem peretütar Kuupoisile ilma pipardamata mehele. Igaüks võib ise mõtiskleda, mida taolised folkloorsed motiivid maise tütarlapse ja taevase mehe rituaalsest liidust õigupoolest tähendavad.
„Kuukese“ müstiline video laiendab kuumaagia teemat – ja seda hoopis tänapäevasemas võtmes. Martti Helde eestvedamisel valminud videos näeme kaht armastajat, sinist noormeest ja punast neiut, kes hiiglasliku täiskuu taustal gravitatsiooni eirates embuseks ühinevad. Kuu ise jääb siin passiivseks ja külmaks, lausa hingetuks valgusallikaks. Videos esitatakse veel üks meeldejääv poeetiline tõdemus: mehed pärinevad mustikatest ja naised pohladest. Ei meenu, et meie rahvaluules taolist motiivi leiduks. Särtsakas omamütoloogia annab aga vanale arhiivi talletatud ainestikule uut ja hädavajalikku verd. Kes ütles, et ürgpoeesia on muusikavideotest kadunud?!
Kõnealuses videos ei ole Kuu mitte kosilane, vaid pigem tuima olemisega pastor, kelle õnnistusel kaks armunut ühte heidavad. Kaudsemalt on Kuu koguni tärkava armastuse peaorganisaator. Videos on tegemist täiskuuga, kuid vanarahvas tervitas ennekõike noorkuud. Seetõttu tekib laulu ja pildirea vahel teatav ebakõla, aga muusika ja video kombinatsioonis sündivat maagilist õhkkonda see ei lõhu.
Küll aga saab „Kuukest“ vaadates-kuulates kristallselgeks vana ja uue aja põhimõtteline mentaalne erinevus. Kui ennemuiste taotleti Kuu poole pöördudes jõudu töörügamiseks, mis pidi toimuma läbi sümboolse abielu, siis nüüdsel ajal mõjub Kuu peamiselt romantiliste tunnete katalüsaatorina. Ehk siis: vanasti heideti ühte füüsilistel ja majanduslikel põhjustel, tänapäeval otsitakse suhetest armastust ja naudinguid. Ent kas siiras armastus, mida ei määriks loomalikult seksuaalsed ja masendavalt materiaalsed vajadused, on üldse võimalik? Vastus teab vaid see kalbe näoga olend sääl ülal…
