Mõni nädal tagasi avastasin, et sõda on ka minu maale jõudnud. Üks salapärane rada kulges risti üle nurme ning kadus metsa vahele. Minus ärkas sedamaid detektiiv. Mahatallatud heina järgi tuvastasin, et kevadtormajad olid tulnud lõuna poolt ja suundunud põhja, sinna vaiksele metsateele, mille kõrval seisis riit tuleva talve küttepuid. Alles päev varem olin metsaservast kuuseistikuid toonud, kuid kaevatud aukudesse polnud ükski sõdurisaabas sattunud. Meeste külaskäiku meenutas vaid noore männi otsa seotud kollane lint. Võtsin selle endale trofeeks. Nüüd lebab meetripikkune lindike minu isikliku sõjaajaloo-muuseumi vitriinis.
Kui oleksin metsast mõne hülsi või granaadi leidnud, asunuksin rõõmutantsu vihtuma. Kevadtormi aegu mürisevad lennukid ja alatasa põrisevad droonid ei häirinud mind. Otse vastupidi. Metsas hiilivad rohelised poisid ja taeva all tiirutavad agregaadid tõid põue turvatunde. Me oleme kindlates kätes. Kodumaa on hoitud ja vabadusepäike ei lähe veel niipea looja.
Tegelikult ei tea keegi meist, rahuaja lastest, kuidas me sõjaolukorras käituksime. Kes oleks kohe valmis relva haarama, kes sõduritele suppi keetma, kes laatsaretis kangelaste haavu siduma… Kes läheks hoopis suurema ja tugevama poole üle. Paljud põgeneksid. Küllap oleks praegusel ajal pagejaid kordades enam kui seitsmekümne aasta eest. Kas Eesti on mõnel meist nii tugevalt südame küljes, et me mitte mingil juhul lahkuda ei saaks? Alati on kergem põgeneda.
Me elame turumajanduslikus maailmas. Igaüks võib ise valida, mis on talle meelepäraseim. See kehtib paraku ka kodumaa kohta. Sünnimaa ja kodumaa ei lange sugugi kokku. Moodne inimene peaks justkui olema kosmopoliit. Isamaalisus pole moes. Ja kui räägime juba sõjast, siis milleks sõdida mingisuguste idiootide eest? Teadagi – enamik eestlasi on ju idioodid, kadekopsud, kiusupunnid ja sitarattad. Milleks oma kallist elu nende nimel kaalule seada?
Vahel kerkib mõttesse üks kiuslik küsimus, millele nagu polekski head vastust. Kas meie vanaisad ja vaarisad on Vabadussõjas, II ilmasõja lahingutes ja metsavendadena redutades valanud verd selle nimel, et nende järeltulijad võiksid vabalt kodumaalt lahkuda ja mujal õnnelikumat elu elada? Mis teha, emake Eesti ei suuda oma lapsi toita ja katta nii heldelt kui mõni teine maa siin lähedal. Aated ei täida kõhtu. Kuid lootus jääb.
Kui sõda peaks lahti minema, leidub ehk ikkagi kasvõi tuhat meest, kes ei karda püssiga vaenlase vastu tormata. Unustagem idioodid, neid on igal pool. Vahest leiame siiski ka mõne hea põhjuse, miks Eesti eest tasub võidelda… ja isegi surra? Kes seda põhjust ei leia, mingu mõne Vabadussõja samba juurde, lugegu langenute nimesid ja mõtelgu natuke selle maa peale, millel jalg tatsub.
