Ilmad on tänavu heitlikud olnud. Suvigi oli nagu külma fooliumisse mässitud muffin – ümberringi kõle lagedus, aga südamik soe ja magus. Uitasin niidul ringi, lasin vilet, semutsesin kirglike päikesekiirtega ja imestasin, miks sel suvel on näha nõnda palju raudrohtu. Maa lausa valendas. Nagu oleks mõni nähtamatu käsitööline niidud ja võsaääred lumivalgeid õisi täis heegeldanud.
Rahvameditsiinis on raudrohust valmistatud teed kasutatud köha ja külmetuse ravimiseks, kuid tee pidavat parandama ka neerude tööd ja andma söögiisu. Vanarahvas sai raudrohust abi kõikvõimalike seedevaevuste ning kõhuhädade korral.
Sellega meie valge sõbra teened ei lõpe. Raudrohi alandab vererõhku, on põletikuvastane ja aitab peatada verejookse. Selleks puhuks on tarvitatud värskeid raudrohulehti. Neidudel oli vanasti kombeks loputada nahka raudrohumahlaga, mis pidi andma rõõsa jume ja pehme palge. Raudrohuvannid mõjuvad lõõgastavalt ning toovad leevendust naistele, keda vaevavad menstruatsioonihäired.
Nii mõnelgi pool, kus raudrohu õievaht vohab, peetakse teda miskipärast umbrohuks. Lihtne lumivalgeke, sageli märkamatu, ent vägeva hingega – nõnda kujutan ette seda taimeriigi asukat. Lihtsuses on võlu, tahaks ta justkui öelda. Ambitsioonitu pealispinna all võib kumada imeline sisemus. Aga ikka unustame selle pisikese tõe ära. Otsustame pakendi järgi ja tallame seda, mis väärtuslik.
Kellegi jaoks oli armastuse suvi, kellegi jaoks vihkamise suvi, mõned leidsid end, mõned kaotasid, ühed rõõmustasid, teised leinasid. Armastada, vihata, rõõmu tunda ja leinast tihkuda saab muidugi igal aastaajal. Kuid suvi, see üürike põhjamaade imetegu, annab kõigile inimlikele emotsioonidele erilise raami. Päikesepaistes ja lillede hurmas kogutud hõngud, maitsed ja muljed jäävad kergemini meelde.
Raudrohu õiekobarad kuivavad nüüd rahumeeles pööningul. Nad on salvestanud endasse rohkesti päikest, püüdnud tuuli ja helisenud langevate tähtede all. Peagi saabub talv. Ehk toob see isegi lund – valgemat raudrohu õiekobaratest? Ehk toob see kellelegi armastust, rõõmu ja hingerahu, hoopis enam kui kiirelt möödunud suvi? Ehk toob…
