Esimest maailmasõda meenutatakse Lääne-Euroopas siiani kui Suurt Sõda (Great War, Grande Guerre), mis paiskas toonaste riigitegelaste ja ajaloolaste arvates põrmu kogu 19. sajandi saavutused. 28. juunil 1914 kõlasid Sarajevos Serbia tudengi Gavrilo Principi poolautomaatsest püstolist sõja esimesed püssipaugud. Belgias valmistatud relvast FN M1910 välja lennanud kuulid haavasid surmavalt Austria-Ungari troonipärijat, ertshertsog Franz Ferdinandi ja tema naist Sophie’t. Principi püssipaukudest piisas, et vallandada poliitilistest pingetest ning imperialistlikest meeleoludest moodustunud hukatuslik laviin.
Sarajevo atentaat oli suurepäraseks ettekäändeks, et klaarida pika rahuperioodi vältel kogunenud arveid. Oma sõna tahtsid sekka öelda kõik Euroopa suurriigid. Järgnenud juulikriis ja sõjakuulutamiste laine viisid üleilmsed mõõtmed võtnud relvakonfliktini. Austria-Ungari ja Serbia vahelised lahkhelid ei saanud jääda pelgalt kahe riigi tüliõunaks, sest Austria-Ungari selja taga seisis Saksamaa, Serbiat toetas omakorda Venemaa. Juba väljakujunenud riikide blokid (Venemaa–Suurbritannia–Prantsusmaa ja Saksamaa–Austria-Ungari–Itaalia) leidsid endale ühtäkki ajendid verise jõudemonstratsiooni korraldamiseks, aimamata, et kauaoodatud sõda lõpeb mitmele impeeriumile vähemalt osalise kokkuvarisemisega.
Sõjaseisukord tõi tsiviilelanike ellu dramaatilisi muutusi. Ümberkorraldused tööhõives, majanduskitsikus, sõdurite omaste psühholoogiline pinge ja poliitiline ebastabiilsus olid vaid mõned probleemid, millega rinnetel toimuvat eemalt jälginud tavakodanikud pidid arvestama. Sõjaaegset ühiskonna omapärane peegelpilt avaneb läbi Euroopa toonaste ülikoolide, traditsiooniliste vaimu ja mõistuse kantside, mida Esimene maailmasõda rängalt pigistas.
Maailmasõja ning ülikoolide seos ulatub õigupoolest konflikti juurteni, sest sõja vallandajaks oli ju üliõpilane. Tema eesmärgiks polnud aga rahvusvahelise kokkupõrke õhutamine, vaid äärmuslike vahenditega oma patriotismi väljendamine. Gavrilo Princip osutus mutrikeseks imperialistlikus-šovinistlikus masinavärgis nagu ka need sajad tuhanded üliõpilased, kes sattusid sõdima rindele – mitmetel juhtudel on siingi märksõnaks patriotism.
Euroopa ülikoolidel ei jäänud muud üle kui sõjatingimustega kohaneda. Saksa ülikoolides ei toimunud 1914. aastal veel märkimisväärseid muudatusi. Ilmselt olid ülikoolid äraootavas seisundis, jälgides riigi välksõjaplaani, mille kohaselt ei pidanud lahingutegevus kestma rohkem kui kolm-neli kuud. Kui aga Saksa vägede pealetung Läänerindel takerdus ja selgus, et sõda võib venida pikale, hakati ka ülikoole ja teadust militarismi teenistusse suunama.
Vene üliõpilased tervitasid sõja algust suure patriotismipuhanguga ja toetusavaldustega Serbiale. Petrogradis toimusid üliõpilaste demonstratsioonid, kus muuhulgas näidati sooja poolehoidu ka tsaar Nikolai II vastu. Tudengid ruttasid sõtta koguni vaimustusega – mitte ainult piiritust isamaa-armastusest, vaid ka pragmaatilistel põhjustel, et pääseda näiteks vene korrakaitseorganite silma alt, kes ideoloogiliselt agaraid tudengeid jälitasid.
Briti ülikoolidele tuli sõda halva üllatusena, kuid sellest hoolimata tormasid paljud tudengid end vabatahtlikeks registreerima. Edinburghi ülikooli ajaleht kutsus tudengeid relva alla „au, õigluse ja tõe“ nimel, samas meeleolus pikenesid vabatahtlike nimekirjad kogu Suurbritannias. Oxfordis oli tahtjaid rohkem kui neid kirja panna jõuti. Taoline entusiasm polnudki brittide puhul ootamatu, kui arvestada, et Oxford oli (ühe inglise ajaloolase sõnu kasutades) mitte ainult ülikool, vaid rahvuslik asutus. Lisaks Oxfordile nägid teisedki Briti ülikoolid Saksamaa võimsuses ohtu koloniaalimpeeriumile. Vabatahtlikele üliõpilastele anti kiire ettevalmistus ja nad saadeti rindele „isamaad kaitsma“. Briti ülikoolid püüdsid küll jätkata sõjast hoolimata tavapärast tegevust, kuid see osutus võimatuks.
Pariisi ülikool (Sorbonne) sattus juba sõja algul suurtesse raskustesse üliõpilaskonna kiire vähenemise tõttu. 19 000 tudengist oli 1915. aasta suveks alles jäänud vaid 4000. Esimesel sõja-aastal mobiliseeritud üliõpilastest hukkus umbes 20%, järgnevatel aastatel jäi see 10–12% juurde. Kui võtta arvesse ka haavatute suur hulk, olid Sorbonne’i kaotused erakordselt suured. Mitmed ülikoolihooned muutusid hospidalideks. Uute ehitiste rajamine katkes, ülikooli raamatukogu töö oli tugevasti häiritud, paberi-, tindi- ja energiavarude kasutamist piirati. Kuigi ülikooli sulgemine tõusis teravalt päevakorda, ei saanud see teoks. Pariisi ülikool kujunes sarnaselt teistele sõjas vastu pidanud Euroopa ülikoolidele terve mõistuse majakaks, omamoodi sümboolseks vaikseks vastupanuks brutaalsusele.
Meesüliõpilaste puuduse tõttu avanesid Euroopa ülikoolide uksed senisest enam naistudengitele. Briti ülikoolides oli naistel mõningane ligipääs kõrgharidusele juba 19. sajandil, kuid neil ei olnud võimalust omandada kraadi. Maailmasõda lõi senise korralduse segi. Sorbonne’is 1915. aastal immatrikuleeritud tudengeist moodustasid juba peaaegu kolmandiku naised – enne sõda oli neid vaid kümnendik. Naiste senisest vabam ja paljudes ülikoolides lausa massiline ligipääs kõrgharidusele oli tingitud kahest põhilisest asjaolust. Esiteks vajasid ülikoolid rindele paisatud meeste asendamiseks uusi tudengeid, et ei katkeks akadeemiline järjepidevus. Teine põhjus oli hoopis proosalisem: tohutud haavatute armeed vajasid korralikku arstiabi, mille andmiseks naisi ka peamiselt koolitati.
Saksa ülikoolid ei saanud üliõpilaskonna vähenemist lubada juba see-tõttu, et tudengite arv ja riigipoolne rahaline toetus olid omavahel sõltuvuses. Ühes rindele tormanud tudengitega jooksis tühjaks ka ülikoolide õppemaksudest koosnenud rahakott. Kuigi naistudengeid esialgu matrikliraamatutesse ei kantud, leevendasid naised mõnevõrra õppemaksu alalaekumist. Ometi polnud 1914. aasta lõpus haruldased peaaegu tühjad auditooriumid, loengute kuulajaskond oli mõnedel juhtudel kahanenud viiendikuni varasemast hulgast. Muutused õppekavades olid vältimatud.
Arstiteaduskondadele langes senisest suurem koormus, samas kummitas ülikoole instrumentide, ravimite ja personali puudus.
Maailmasõja puhkedes leidsid ka välisüliõpilased end ühtäkki ebamugavast olukorrast. Saksamaal said niinimetatud vaenlase leeri kuulunud välistudengid (venelased, inglased, prantslased, serblased jt) hüüdnimeks „nastikud“ – peaaegu hüsteeriliseks muutunud spionaažikartuse tõttu. Saksamaal tudeerinud Serbia tudengid jätkasid enese heaolu huvides õpinguid Inglismaal, kuid kuna suuremas osas Euroopas valitses diplomaatiline segadus, oli riikidevaheline liikumine raskendatud.
Sõja algul tõttasid Saksa ajaloolased puhkenud relvakonflikti nimetama kultuuri- ja vaimsuse sõjaks. Sõda Antanti riikide vastu tähendas nende jaoks sõda barbaarsuse vastu. Sarnase propagandaga püüti õigustada Saksamaa tungimist Belgiasse ja Prantsusmaale.
Saksa ülikoolides sai populaarseks mõtteviis „sõda on kool“, mis tähendas, et lahingutes kaasalöömine kasvatab noortes meestes isamaa-armastust. Selle veendumuse tuleprooviks kujunes 11. novembril 1914. aastal Belgia pinnal toimunud Langemarcki lahing, millest võttis osa ka suur hulk üliõpilasi. Lahing tekitas omapärase kangelasmüüdi, mis toitis saksa rahva natsionalismi kuni Teise maailmasõjani.
Pärast lahingut ilmusid ajalehtede esikaantel uudised „hiilgavast sõjaedust“ Langemarcki all, kus noored sõdurid murdsid Saksa hümni lauldes läbi vaenlase positsioonide ja võtsid vangi 2000 liitlasvägede jalameest.
Tegelikult ei toimunud lahing üldse Langemarcki, vaid pigem Bixchote linna lähistel ning sõdurid ei laulnud taplusse tormates sugugi heroilisi laule. Väejuhatus väljastas sageli valeraporteid, et hoida üleval võitlusmoraali ning sünnitas sellega müüdi, mille toel püsis sakslaste uskumus Esimesest maailmasõjast kui vaenlase noahoobist selga. Langemarcki müüti kasutas oma propagandas ka Hitler, kes olevat koguni ise selles lahingus kaasa löönud.
Ka väljaspool võitlustandreid mängisid saksa üliõpilased ühiskondlikult aktiivset rolli. 1915. ja 1916. aasta sõjakeerise pingelistes oludes kutsusid tudengid rahvast üles armeed aitama. Koguti annetusi alates rahast ja rõivastest lõpetades sigarettide ja suhkruga ning soovitati olla majapidamises võimalikult kokkuhoidlik – seda kõike Vaterlandi huvides. Tudengid näitasid eeskuju ka köögiviljade ja ravimtaimede kasvatamisel, et leevendada toidu- ning raviminappust. Väeteenistuseks kõlbmatud tudengid leidsid tööd laatsarettides, tehastes, põldudel ja metsas.
1915. aasta sügiseks oli rahva tuline šovinism jahtunud ning novembris ilmusid Berliinis demonstratsioonidele loosungid stiilis „Maha sõda!“ ja „Me tahame rahu!“. Läänerinde hakklihamasin keerles siiski endise hooga. 1916. aastal toimunud hiiglaslike Verduni ja Somme’i lahingutes langenud ohvrite hulk ületas juba miljoni piiri. Tulutu positsioonisõda näis võtvat aina ebainimlikumaid jooni.
Briti laevastiku blokaadi tõttu oli häiritud toidu- ja tarbekaupade import Saksamaale neutraalsetest riikidest. 1916.–1917. aasta talvel lõppesid kartulivarud ja sakslaste toidulaudadele ilmus asendusainena kaalikas. „Kaalikatalve“ üle elanud sakslased ei olnud väljakuulutatud „kultuuri- ja vaimsuse sõja“ võidust enam kuigi huvitatud.
Vene ülikoolides tudeerivate noorte üldarv sõja-aastatel ei kahanenud, vaid otse vastupidi: kui 1913. aastal oli see 123 000, siis 1917. aastal 135 000. Venemaal tegutses 1914. aastal üheksa riigiülikooli: Moskvas, Tartus, Kaasanis, Harkovis, Kiievis, Odessas, Petrogradis, Tomskis ja Saraatovis, lisaks kümneid erialaõppeasutusi (teiste hulgas Riia Polütehniline Instituut) ning sõja- ja mereväeakadeemiad. Vahetult enne sõda alanud kõrghariduse reformimine jäi poolikuks ning maksis sõjamöllus valusasti kätte.
Moskva ülikoolis katkes Keskriikide pealetungi tõttu õppetöö 1915. aastal, häiritud oli ka Petrogradi ülikooli tegevus. Sarnaselt teistele Euroopa ülikoolidele lubati naisi teatud ülikoolidesse ja kasvas arstiteaduskondade tähtsus. Saksa ning Austria päritolu välisõppejõud sattusid tugeva ideoloogilise surve alla, millest vabanemiseks pidid nad kas riigist lahkuma või võtma endale vene kodakondsuse. „Sobiva“ kodakondsuse puudumise tõttu võis ülikoolitöötajaid hõlpsasti vallandada.
Hoolimata Vene armee suurusest (hinnanguliselt 6 miljonit meest), ei tundnud tsaaririik mõistet „moodne sõda“, mistõttu ei jätkunud sõduritele püsse ega mürske. Erinevalt Läänerindest saavutasid sakslased Idarindel läbimurde ning kindlustasid positsioone Poolas ja Galiitsias.
Kui 1915. aastal leidus veel küllalt neid, kes leidsid, et sõda on Venemaale kasulik, siis kolmanda sõja-aasta sügiseks olid vaimustusest ja patriotismist jäänud vaid riismed. Väejooksikute hulk aina kasvas. Hindade tõus ning ostujõu vähenemine lisasid tsiviilelanikesse rahulolematust. Sõjalised lüüasaamised ja tohutud inimkaotused lõid kildudeks igasuguse võitlusmoraali. Sõjavastasuse taustal tõstsid pead revolutsioonilised meeleolud.
1916. aasta kevadel valitses Soomes paiknevate Vene sõdurite seas täielik ükskõiksus, mis väljendus ka nende kirjades omastele, kuid tsensorid püüdsid väänata sõnumeid nii, et neist peegelduks joovastav võiduiha ning „lõbus sõjameeleolu“. Paljud kirjasaatjad ei maininud tsensuuri kartuses, et nad igatsevad koju, sest koduigatsus kuulus taunitud meeleolude hulka.
Mitmed esmatarbekaubad läksid sõja-aastatel talongisüsteemile ning üliõpilastel, kes veetsid päeva loengus või tööl laatsaretis või laskemoonalaos, tekkis probleeme kauba kättesaamisega. Selle lahenduseks avati tudengitele ja õppejõududele erikauplused, sarnane pood tegutses ka Tartus.
Üliõpilaste olukorda pingestasid lisaks toidukaupade kallinemisele ka õppemaksude suurenemine, samuti tekkis puudus ühiselamukohtadest. Vaesematel tudengitel ei jätkunud raha korteriüüri tasumiseks. Riik toetas üliõpilasi naeruväärselt väikeste summadega, Tartu ülikooli tudengid jäid isegi sellest piskust ilma.
Seoses Idarinde ähvardava lähedusega tuli mitmel korral kõne alla Tartu ülikooli evakueerimine Permi, Uuralite jalamil paiknevasse linna, mis sai endale ülikooli 1916. aastal. Samal aastal evakueeriti sinna Tartu ülikooli varad. Osa Tartu ülikooli materiaalsest baasist rändas 1917. aastal ka Voroneži. Täielik evakueerimine jäi aga olemata.
Isamaa ebaõnnestumised rindel lisasid Vene üliõpilastesse poliitilist aktiivsust. Petrogradis protestisid tudengid 1917. aasta veebruaris ägedalt valitsuse tegevuse (või tegevusetuse) vastu. Politsei oli võimetu neid taltsutama. Nõuti tsaari mahavõtmist ning demokraatiat, kuid samas ei pooldanud tudengid separaatrahu kehtestamist – see olnuks isegi kurnatud ja verest tühjaks jooksnud Venemaale liiga häbiväärne sõja lõpp. Ühest küljest said üliõpilased oma tahtmise: tsaarivõim kukutati ja riiki asus juhtima demokraatlik valitsus, kuid sama aasta lõpukuudel said võimule bolševikud ning Venemaa astus 1918. aasta märtsis ikkagi sõjast välja.
Saksamaa püüdis samal ajal teha viimase jõupingutuse Läänerindel, kuid Ameerika Ühendriikide sõttaastumine muutis jõudude tasakaalu. Saksamaa „sõda rahu nimel“ lõppes barbarite võiduga. 11. novembril 1918, täpselt neli aastat pärast Langemarcki lahingut, sai allkirjad Compiègne’i vaherahu ja maailmasõda loeti lõppenuks.
Tuhandeid ruutkilomeetreid Euroopa maailmajagu oli varemeis ja hauakive vajas ligi kümme miljonit meest. Tapatalgutes sai vähemal või rohkemal määral vigastada 20 miljonit sõdurit. Ülikoolid olid kaotanud hulgaliselt inimressurssi, majanduslikku kahju andis aastaid kokku rehkendada. Naiste seisund ülikoolides ja kogu ühiskonnas oli ühtäkki muutunud.
Kõrgharidus pidi naasma rahuaja rööbastesse. Ülikoolid jätkasid tööd, et kannustada läbi teaduse ja teadmiste jagamise ühiskonna arengut. Samas jätkus Euroopa rahvuslikus vaimsuses käärimisprotsess, mille tulemusi maitsti juba paarkümmend aastat hiljem. Esimene maailmasõda ei jäänud viimaseks.
