Mõni aeg enne seda, kui kuningas Gustav II Adolf ühel udusel päeval Saksa pärapõrgus agaralt võideldes hukka sai, jõudis ta anda allkirja tähtsale dokumendile, millega asutati Tartus ülikool. Nagu tol ajal kombeks, alustasid ülikooli juures tööd neli teaduskonda. Baaserialaks oli filosoofia, mille järel võisid tudengid end täiendada meditsiini, õiguse või usu alal.
Rootsi aeg on rahvuslikku ajalooteadvusesse salvestunud ennekõike kuldse perioodina, mil valati vundament eestlaste vaimu- ja hariduselule. Ülikooli asutamine ühte sõdadest laastatud Liivimaa linna ei olnud siiski mõeldud teenima otseselt lihtrahva huve. Kaugeltki mitte! Ülikool oli Rootsi võimurite jaoks ideoloogiline asutus, mis pidi kindlustama riigi vaimset julgeolekut.
Luterlik ülikool asutati varem Tartus tegutsenud jesuiitide kolleegiumi asemele. Selle sammuga tahtsid rootslased näidata vaimset üleolekut katoliiklikust Poolast. Kolmekümneaastane sõda, kus kuningas oma elu kaotas, oli suuresti ususõda, mis pidi välja selgitama, kelle tõde jääb peale. Tartut hakati tasapisi kujundama luterliku kultuuri keskuseks Liivimaal.
Teine ülikooli avamise eesmärk oli koolitada sõdadest puretud maale riigiametnikke ja kirikuõpetajaid. Seega olid õigus- ja usuteaduskond kogunisti tähtsaimad ülikooli allüksused. Pole ka ime, et nüüd, kui nn. rahvusülikool oma struktuuri ümber korraldada püüab, on need kaks teaduskonda tuliselt selle vastu, et neid instituutideks alandataks. See on umbes sama, kui isamaa eest tublisti võidelnud kindralil võetaks pagunid maha – leitnandi auastmest piisab sulle küll!
Asi pole ainult tiitlites. Õigus- ja usuteaduskonnal on kahtlemata hindamatu sümboolne väärtus. Rootsiaegses ülikoolis toimus õppetöö küll ladina keeles, kuid riigiametnike ja vaimulikena tööle hakanud tudengeilt nõuti ka eesti keele oskust. Seetõttu oli õigus- ja usuteaduskonnal juba Rootsi ajal oluline roll eesti keele säilitamisel – eriti kui arvestada, et eestlastest üliõpilasi teadaolevalt 17. sajandil Tartus ei tudeerinud. Rootsi riigi ja kohalike baltisakslaste poolelt vaadatuna oli keelenõue suuremeelne žest. Saksad pidid ära õppima matside keele ja selle kaugem tagajärg oli juba estofiilide teke. Noodsamad saksad panid aga 19. sajandil eesti rahva jaoks helisema äratuskella. Eesti keele uurimine ja arendamine algas just Rootsi ajal, üheks põhjuseks ka maakeelse piiblitõlke ettevalmistamine.
Ilmselt ei kahtle keegi, et õigusteaduskonda on endiselt vaja, olgu siis kasvõi ebamäärase instituudina. Inimkond on koonud enesele röögatult laia paragrahvide võrgustiku, milles suudavad orienteeruda vaid üksikud ämblikud. Kohtuvõim on meie riigis endiselt sõltumatu (rääkigu mõned korrumpeerunud poliitikud mida tahes), kohus on kolmas võim ja selle kandjad tulevad nimelt õigusteaduskonnast. Muide – kas oli see pelk juhus, et ülikooli ühe rajaja Johan Skytte monument avati 2007. aastal just riigikohtu hoone ees? Nii ehk teisiti, õigusteaduskonnal on eesti aja- ja kultuuriloos hoopis kaalukam väärtus kui seda üldjuhul teadvustada suudetakse.
Aga mis on jäänud alles usuteaduskonna hiilgusest? Jah, mitmed olulised rahvaäratajad ja koolmeistrid on seal oma kõrgema hariduse saanud. Millist tähendust kannab usuteaduskond tänapäeval, selles võrdlemisi materialistlikus ja läbinisti ilmalikus Eesti ühiskonnas? On säärast fakulteeti üldse vaja?
Pool-ateistlikud küünikud ütlevad, et muinasjuttude uurimine pole mingi teadus. See nool ei ole suunatud folkloristide pihta, kes võivad rahumeeli muinasjutte edasi uurida. Teolooge ei peeta õigeteks õpetlasteks, sest kirikukauges ühiskonnas on nende roll sama väike ja märkamatu nagu üle teatrilava lendaval porikärbsel. Ent kui laval juhtub olema mõni vaiksem ja hardam stseen, võib porikärbeski etendusse sekkuda…
Õigupoolest on Eesti usuline maastik väga lopsakas ja kirju-mirju. Uskuda võib ju kõike. Usuteadlased mõtestavad ja eritlevad uskumusi, andes sellega panuse avaliku vaimsuse tugevdamisse. Vaimuteadlased, teoloogid nende seas, püüavad vastata küsimusele, kes on inimene – kust ta tuleb ja kuhu läheb. Need on vägagi filosoofilised, aga ülimalt vajalikud küsimused, millele ammendavat vastust ei leidugi.
Sugugi mitte kõik usuteadlased ei tuhni piiblis. (Et see raamat ei saa ka juba ükskord läbi uuritud!) Teaduslikke meetodeid appi võttes püütakse määratleda inimese vaimseid külgi kiirelt muutuvas maailmas. Usuteadlaste ülesanne on tuvastada, kirjeldada ja eritleda uskumusi, mis määravad isiku identiteedi, väärtused ning eluviisi. Ja usu või ära usu, inimene on usklik olend. „Jumal“ ja isegi „religioon“ on Eestis tabusõnad, mille pruukimisest pigem hoidutakse. See teeb ka religioossete nähtuste uurimise keerulisemaks. Ent seda põnevam! Vähemalt on, mida uurida.
Eestlased peavad vaimult suured olema. Seda andis mõista juba Jakob Hurt, elukutselt kirikuõpetaja. See tähendab, et vaimu tuleb pidevalt harida. Kõikvõimalikud kriisid, nii isiklikud kui ka ühiskondlikud, saavad alguse vaimsest kriisist. Kui usuteaduskond avati esialgu selleks, et palju kannatanud ja igas mõttes laostunud maale vaimuvalgust tuua, siis võiks seda rada tänapäevalgi jätkata.
Iga usuteaduskonna tudeng peaks omalt poolt panustama sellesse, et meie ühiskond oleks vaimsem, mõtestatum, tähendusrikkam. Usuteadus pole üks alkeemia-laadne jäänuk iidsetest aegadest, vaid hoopiski väga perspektiivikas ja uuendustele avatud teadusharu, mille õppimise ja õpetamise järele on endiselt suur vajadus. Inimene, kes kaotab usu, on kadunud. Nõndasamuti on kaduviku teele määratud usu kaotanud ühiskond.
