Paarikümne viimase aasta jooksul on infotehnoloogias toimunud nii pöördelised muutused, et me ei suudagi hoomata, mis meie enda juures õigupoolest muutunud on. Interneti mõju inimese mõtlemisele pole sugugi lihtne uurida. Kas interneedus on tõesti needus või aitab ta avardada inimmeelt, nõnda et inimene on käesoleval ajastul võimeline jõudma kvalitatiivselt täiesti uuele vaimsele tasemele? Nojah, kõrgemale vaimutasandile pidavat meid new age’i fännide arust tõstma ennekõike kristallid, jooga ja indigolapsed. Aga internet?
Dokfilmisarja "Virtuaalne revolutsioon" viimases osas "Homo Interneticus" võtavad sõna mitmed IT-filosoofid, kelle veendumuse kohaselt suurendab internet kollektiivset intelligentsi. Üleilmse arvutivõrguna alustanud internet on muutunud omaette nähtuseks, meediumide meediumiks, mis ühendab inimesi – kui ajaloo kulgu vaadata – täiesti ennekuulmatul moel. Ometi on nett toonud kaasa ka tohutu infouputuse. Kõik arvavad ja kirjutavad midagi. Teinekord on fakte blufist väga keeruline eristada. Kuid Facebooki peremehe Mark Zuckerbergi hinnangul tähendab rohkem infot ka seda, et inimene, kelle käsutuses on hulk eriilmelist teavet, võib jõuda paremate otsusteni. Info annab vabaduse ja teadmised on jõud.
"Homo Interneticus" väidab Lõuna-Korea tublisid õpilasi näiteks tuues, et tugevalt internetiseeritud ühiskond loob eelduse intelligentsete inimeste tekkeks. See väide peaks Eestis kui e-riigis parajalt elevust tekitama. Kas PISA testi suhteliselt heade tulemuste põhjus on sellisel juhul pühendunud ja lausa ennastsalgavalt tööd rabavad õpetajad või netis julgeid surfipöördeid võtvad õpilased? Loodetavasti on tõde kusagil vahepeal.
Internet on vahend, mis aitab individuaalset ja kollektiivset IQ-d tõsta. Selfie’de jagamine Facebookis ja Twitteris ei tee kellestki Einsteini. Kui kasutada aabitsa kõrval interneti parimaid saadusi, võib haridusvallas oodata kindlasti rõõmsat lõikuspidu. Ent "Homo Interneticus" hoiatab, et senine koolis aktsepteeritud mõtlemismehhanism ei pruugi internetiajastul enam esikohal olla. Sirgjoonelise mõtlemise asemele on ilmunud seoslik, assotsiatiivne mõtlemine ning selle nihke on kaasa toonud tõenäoliselt interneti hüpertekstid.
Käitumispsühholoogid kasutavad kahe erinevalt mõtleva inimtüübi tähistuseks siili ja rebase võrdkuju. Siil korjab omale nodi rahulikult edasi rühkides – seenekene siit, marjakene sealt, ikka otse edasi! Rebane seevastu luusib põõsa alt põõsa alla, teeb siksakke ja vudib sinna-tänna. Noorsugu käitubki nagu rebasekari. Raamatute lugemine on noorte jaoks pigem tüütu. Vähene keskendumisvõime ja pidev ajasurve viivad pealiskaudsuseni. Siili töökus ja järjekindlus pole enam moes. Olulisem on olla kiire ja kaval. Töö tegi ahvist inimese, internet teeb inimesest rebase. Ehk on see inimkonna paratamatu saatus?
Olukorras, kus kõike on väga palju, kõike võib mõelda ja teha, kõik on teatud piirini sallitav ja arvessevõetav, ei ole lihtne leida oma tõelist mina. Kui rebaslik inimene ei suuda enam sügavalt intellektuaalsetesse aruteludesse sukelduda, jääb vaim hoopis kängu. Kuivõrd põhjendatud on siis ikkagi ülistuslaul tarkust külvavale internetile? Võibolla tuleks intelligentsust vaadelda laiemalt? Facebook arendab sotsiaalset intelligentsust, Vikipeedia rikastab faktidega, Google aitab luua seoseid.
Homo interneticus ei tunne ühtki valdkonda sügavuti, kuid ta teab paljudest asjadest väheke. Tema maailmapilt on mosaiiklik, killustunud ja kohati kaootiline, kuid ta suudab teadmistekillukesi kokku võttes selgelt analüüsida ja argumenteerida. Varasematel aegadel on teadmiste monopol kuulunud kirikule, koolile või raamatukogule. Enam mitte. Teadmised kuuluvad kõigile. Kuid mõned tõed ei muutu isegi 21. sajandil. Mõistus pole endiselt enda teha ja ükski tark ei kuku taevast.
