Tänavuse laulu- ja tantsupeo teema oli üllatavalt võigas. Puudutused on ju teadupärast ebahügieenilised. Eelmine kord hingati, nüüd puudutati – ei julge mõeldagi, mida kõike veel järgmisel, suurel juubelilaulupeol tegema asutakse. Noh, laulupidu ongi ju steriilsete eestlaste jaoks nagu taevalikult hea seks, mis tekitab ekstaasi ja pühib peast viimse mõistuseraasu. Võeh! Aga aitab nüüd perverssest irooniast. Vanemuine, kes tuli äsja metsast mängimast ja laanest laulmast, võib muidu pahaseks saada.
Seekordne pidu oli tõesti peo nime väärt. Esimese päeva kava oli hoopis lihtsam ja vähem elitaarsem kui varasematel kordadel ning kui 2009. aasta vihmasel õhtul jäi „Credot“ ja „Carmina Buranat“ kuulama vaid käputäis inimesi, siis nüüd kulges esimene kontsert tõepoolest rahvaliku üritusena. Repertuaar – lastelauludest sümfooniliste poeemideni – oli targalt koostatud. Viimase pala ajal loitsid lauluväljakul tuhanded tulukesed – virva- ja hingetuled, mille kaunis kuma ühendas taevast ja maad, elavaid ja surnuid, minevikku ja tulevikku. Nukker ja võimas oli vaikusehetk, millega tähistati 1950. a laulupidu. Ka vaikus võib kõnelda. Surmal ja kaosel ei ole häält. Elul ja lootusel aga on. Sellepärast need eestlased nii ennastunustavalt laulavadki. Ikka elu ja lootuse nimel.
Esimese kontserdi raamistik – „Sind surmani“ Kunileiu ja Mattiiseni versioonid – oli jällegi kõnekas, ent… natuke morbiidne, või kuidas? Surmast surmani. Kas see ongi meie aja- ja elulugu? Paljud Koidula värsid tuletavad meelde, et elu ongi üürike. Memento mori! Ära unusta, et sured. Mis siis alles jääb? Armastus ehk. Ja loodetavasti säilib ka kodumaa, mida armastatud.
Teine kontsert vaatas juba tulevikku. Mis sealt paistab? Majanduse allakäik, nafta- ja demokraatiakriis, vähenev rahvastik, sõjad, epideemiad ja savijalgadel priius… ja vahest ka natuke õnne ja mõned naerusuud? Aeg läheb, aga õnn ei kao. Nõnda on Eesti rahvas kunagi laulnud. Me vajame hellust, tahame, et meid puudutataks. Kasvõi lauluga. Jah, meie väike rahvas on mööda suurt ilma laiali, kuid raskel ajal igatsevad mesilinnud tagasi kodustesse kärgedesse. Nad unustavad surma ja lendavad jälle mesipuu poole. Paljud saavad teel hukka, kuid mitte kõik, mitte korraga, mitte veel…
Igatahes sai 2014. a laulupeol üks asi selgeks. Koorijuhtide kuldne põlvkond, mille tuumiku moodustavad laulutaadi õpilased, on lahkumas. Põlvkondade vahetuse vormistas sümboolselt Eri Klas, kui ta ulatas kümnete tuhandete silmapaaride all oma õpetaja Gustav Ernesaksa taktikepi Hirvo Survale. Järgmisel korral, kui möödub 150 aastat esimesest üldlaulupeost, me enamikke „ernesakslasi“ enam ei näe. Kümne aasta pärast ammugi mitte. Nemadki – need inimesed, kes on nõnda paljudesse südametesse rõõmu toonud, lähevad sinna, kuhu me kõik viimaks minema peame. Jah, aeg kulgeb omasoodu. Aga õnn ja rõõm ei kao ju. Eriti veel, kui isamaa on õnn ja rõõm… ja meie kõigi arm.
Kas laulu- ja tantsupidu suudavad kedagi hingeliselt paremaks muuta? Küünikud raputavad pead. Vaimustus kestab heal juhul kaks-kolm päeva ja siis saabub hall argipäev, värviline pidu ununeb, laulusuud jäävad lukku, tantsujalad ei kepsuta ning kinnised, jonnakad ja sallimatud eestlased ilmuvad jälle platsi. Kuni järgmise peoni. See on olevik. Kuid lootus on selline tüütu umbrohi, et kuhu südamesse tema seemned laulutuulega puistatud on, sealt teda enam välja ei juurita. Ta varred paisuvad nagu tugeva Eesti mehe biitsepsid ja ta õitseb otsekui armunud Eesti neiu. Lootust meil on.
