Meie oma Demeter

Valgest kivist vabanenud Eesti Ema jõudis kohale, kauni selge järve äärde Võrumaal. Peaaegu 10 aastat ponnistusi, pärast nurjunuks tunnistatud esialgset kavandit, kunstilisi vaidlusi, rahastamisraskusi ja väiklast farssi asupaiga üle võttis ta sisse positsiooni vaatamisväärsete skulptuuride reas. Eesti Ema pole aga ainult skulptuur, vaid ka tänu ja üleskutse. Eemalt vaadates näib, nagu vaataks taevast laskunud ingel tardunud pilgul maisesse kaugusesse, kuid lähemale astudes selgub, et see on õigupoolest lihtne naine, kelle tiibadeks lapsed. Õlgadele tõstetud lapsed - tõstetud kõrgemale tolmust ja porist, selle ilma õelusest ja kurbusest.
Kauni ürgoru servale passib kuju vahest isegi paremini kui kusagile lärmakate linnatänavate vahelisse pargisoppi. Eesti Ema on ju ikka kange maanaine, loodusega kokkukasvanud töörabaja, kes on võimeline toitma ära oma mehe ja seitse last. Monument emadusele tähistab ühtlasi jäänukit ürgsest maaema kultusest, mille edasiarenduseks olid renessansiaegsetele maalidele jäädvustatud Madonnad. Eesti Ema on ühtlasi viljakusjumalanna, kreeka Demeteri kolleeg, kadumaläinud haldjate haldjas, keda eesti hõre mütoloogia polegi tundnud. Kunagi on ta aga kindlasti olemas olnud. Loodetavasti läheb Eesti Ema ka kauges maanurgas eestlastele ometi rohkem südamesse kui Harjumäel lõputult potentsihädade küüsis vaevlev Vabadussõja fallos.

Väiksed võitjad ja suured kaotajad

Vuti MM-i alagrupimängud on peetud, peamised soosikud (Brasiilia, Argentiina, Hispaania, Saksamaa) endiselt pildil, eelmise MM-i esimesed (Prantsusmaa, Itaalia) saanud tagumisteks ja põnevaks alles läheb. Kõige rohkem on kahju kolme väikese Euroopa riigi - Šveitsi, Taani ja Sloveenia - kõrvalejäämisest. Šveitslased üllatasid valitsevat Euroopa meistrit, nende mäng oli täpne nagu šveitsi kellavärk. Inglasi päästis ainult õnnejumaluste viimase hetke halastus, mistõttu paistis sloveenlaste triumfi kokkukukkumine lausa ebaõiglasena. Samas tuleb lõunaslaavlaste ees kõik mütsid ja kaabud maha võtta ja tunnistada, et isegi mõne meeskonna kaotus on väärtuslikum kui teise meeskonna võit. Sloveeniat eeskujuks võttes ei saa ka eesti spordihiiud ja -kääbused inimressursside või talentide vähesuse taha pugeda. Sloveenias pole rahvast oluliselt rohkem kui meil, ometi on neil tipptegijaid nii talispordialadel, sõudmises, kergejõustikus kui jalgpallis - nagu nüüd Kalevipoja siililgi selge peaks olema. Põhjamaade ristilippu kõrgel hoidnud taanlased väärinuks juba ainuüksi ühe mängu eest vähemalt veerandfinaali pääset: nende südi heitlus Kameruniga kuulub minu jaoks senise MM suurimate elamuste hulka. Metsik, võitlev jalgpall. Ei mingit üleplaneerimist ega mängu suretamist. Taani polnud enam oma hiilgavaimas vormis, kuid selle MM-sooritusega näib tõusutee jälle ees olevat.

Kodumandrile jõudnud vutipidu ei olnud aafriklastele edukas, päädides vaid Ghana teise ringi jõudmisega, mistõttu soovitaks FIFA-l tõsiselt mõelda, kas järgmisel korral tasub Aafrikale ikka 5-6 MM-piletit broneerida. Füüsilist materjali mustadel meestel jagub, kuid palliplatsil selgub ikkagi, et pikema jalgpallitraditsiooniga maadel on rohkem (vabandust!) intelligentsust. Aasialased Lõuna-Koreast ja Jaapanist suutsid seda ka demonstreerida. (Muide, ka põhjakorealased jätsid Brasiiliaga vastamisi olles väga sümpaatse mulje. Huvitav oleks teada, mida Eesti vutiässad padupunase riigi koondise vastu suudaks - Portugali-väärilist sauna vist ei kütaks?) Kui veel maailmajagudest rääkida, siis Ameerika sai siit jackpoti. Mehhiko, Uruguai ja Paraguai näitasid ennast tugevamast küljest kui turniiri-eelne seis lubanuks. Aga kui suured eurooplased põruvad, peavad ju kusagilt väiksemad võitjad asemele kerkima.
Järgmises faasis hoian kindlasti pöialt Saksamaale. Nende ordnung on ka Ballackita tugev ja peaks inglaste ülbusele kiire lõpu tegema. Loodetavasti on nüüdseks ka Serbialt saadud ehmatus ja Lukas "Polt" Podolski metsa läinud penaltist jäänud vimm verest lahtunud. Teise panuse teen oma vanale lemmikule Portugalile. Ja Hollandile. Ja Slovakkiale. Ja Argentiinale. ¡Vamos!

Püha Palli nimel

Nüüd see algab! Kõik teed, mis kaugele Lõuna-Aafrikasse viivad, on ummistunud tarmukatest palveränduritest, kes ei ole endaga võtnud muud kui trummid, pasunad ja oma lemmikpühakute piltide-kirjadega vikerkaarevärvilised särgid, lipud, papud... Kohe-kohe algab võimas missa, mille sarnast meie lageda armetu taeva all ei eksisteeri. Palverändurid, hääled huikamas ja hüüdmas, lakkamatult Kõigekõrgemat ülistamas, voolavad nagu tuhanded Amazonased kokku staadionikatlasse, pühimasse templisse.

Ülempreester astub templi keskpunkti ning tema õnnistatud vile annab märku, et jumalikud väed asuvad liikvele - kõigi lihtsurelike pühitsuseks. Rohelist, kõige pühamat värvi platsi täidavad korraga tseremoniaalsetesse põlvikutesse ja šortsidesse rüütatud võlurid, suured imetegijad. Nad tormavad ringi kahe altari vahel, kuhu tuuakse peagi rammusaid ohvreid. Nad hõljuvad nii kergelt, nii võluvalt, nagu oleks neil tiivad, nagu oleks nad vaimud. Ohvriand, mis ühe pühaku jalale maandub ja teise pühaku pöida riivab, keerleb keravälguna, saab iga puudutusega uut väge. Usklikud hüplevad üles-alla ja skandeerivad ekstaatilises tundepuhangus... kuni... kuni...

And on järsku altaril! Preester vilistab võidukalt. See pühak, see sangar, kelle hingel ja ihul jätkus nii palju erilist rammu, et pälvida kõrgeimate jõudude heakskiit, tõstetakse kätele, ta kaetakse palavate kallistuste ja imetluspilkudega. Rahva tänulik kisa sööstab pilvedessse. Jumalad on rahul.

Jalgpall... üks maailma võimsamaid religioone ühendab taas maailma. Isegi usuleige Eesti jälgib seda jumalateenistust suure huviga, kuid vähese veendumuse tõttu eelistavad eestlased tegelda hoopis ketserliku korvpalliga. Aga ükspäev tuleb selgi paganarahval usku vahetada, kui nad taipavad, et teiste jumalad on võimsamad.

Oo, suur Vutt! Võta vastu see Pall, mida tühine inimsugu sulle pakub! [Kolmekordne vile.]

Nii nad tapsid meie Robini

Kellel peaks olema nõnda palju sõrmi ja varbaid, et üles lugeda senised Robin Hoodi filmitükid, peaks ennast suure raha eest laadal näitama. Sherwoodi laane vibukangelasele on keha andnud teiste seas Robert Frazer, Douglas Fairbanks, Errol Flynn, Sean Connery ja Kevin Costner, nüüd ka Russell Crowe. Esimest korda lendasid Robini nooled kinolinal enam kui 100 aastat tagasi ning iga kord tuleb legendi ülessoojendamiseks leida uus võte või vaatenurk, et oleks, mida võtta ja vaadata. Sedapuhku jutustatakse režissöör Ridley Scotti taktikepi all, kuidas Robin Hoodist sai lindprii. Howard Pyle'i kuulsast paberversioonist minnakse kaarega mööda. Nelja-viie lehekülje asemel kulub lindprii (ja seega ka legendi) sünniks 140 minutit.

Crowe'i ja Scotti koostöö tulemiks pole muud kui "Gladiaator 2", ainult verepiisad Colosseumi tulisel liival on asendunud verepiiskadega inglise niiskel samblal. Autentse ajalooga pole kummalgi filmil tegemist, kuid kui Maximus oli publikule tundmatu karakter, siis õilsast Robinist on kõik kuulnud - ja veel milliseid lugusid! Paraku saigi värskeim "Robin Hood" hakkama sellega, mida karta võis: teada-tuntud kuvand üllast röövlist, kes kotib rikkaid ja kaitseb vaeseid ning tuleb igast olukorrast puhta nahaga välja, kaotamata seejuures elutervet teravmeelsust - see kuvand on lõhutud. Kuidas sellisele linaloole, mis peaks olema legendi "tõeline" proloog, veel lapsepõlves loetud seiklused otsa pookida? Pyle'i jutustus algab sõnadega: "Sina, kes sa palehigis rügad kesk tõsimeelseid asju, /.../ sina, kes sa arvad, et elus pole midagi peale hakata süütu naeruga, mis ei tee kellelegi kurja, - need leheküljed ei ole sinu jaoks. Löö raamat kinni ja ära enam edasi loe /.../: kui sa jätkad, solvud sa hingepõhjani, nähes ehtsaid ja asjalikke ajaloolisi isikuid nii vallatult eredates ja kirevates värvides, et sa võid neid üksnes nime järgi ära tunda." Crowe'i-Robin on aga nii surmtõsiselt kiretu ja hallides toonides, et teda võib üksnes nime järgi ära tunda... Müütiline luulemaa on pööratud tapluste songermaaks. Russel Crowe teeb oma rolli ausalt ära ning Cate Blanchetti Marion on just taoline müstiline keskaegne leedi nagu trubaduur Oru Alani lauludes, kuid...

Miks kuradi pärast peab kino tegema hambad ristis, põrgu silme ees? Robin Hood pole ainus viimase aja filmidele osaks saanud sünge tonaalsuse ohver. James Bond, kes oli varem nalja-, naiste- ja napsumees rahmeldab nüüd ringi nagu närvihaige kättemaksuingel, Batman ei ole enam neitsi ning Mel Gibson nüpeldas Jeesuse, kes varem piitsutamise peale vaid nina krimpsutas, lihakäntsakaks. Rohkem verd, valu ja kannatust = rohkem tõsiseltvõetavust? Ei, kõige tõsisem žanr on juba antiikajast peale komöödia.

Ajaloolise seiklusmärulina poleks "Robin Hoodil" viga, kui ainult tegelaste nimed ära vahetada või teeselda, et Robin Longstride'il pole Robin Hoodiga ühist muud peale eesnime.

Popmuusika eneseparoodia

HU? - "HU2"

Elektroonilise käega Midas, va kurivaim, on taas ühest eestimaisest plaadist üle käinud. Kaheksakümnendate vaigistamatu poltergeist möllab ringi, häirituna vaid mõnest üheksakümnendate tondist ("Tüdrukud tantsivad"). Vokaalid, mis lauldud sisse nagu suitsev sigaret ühes ja poolik õllepurk teises käes. Lapsikult lihtsad ja elunäinult keerukad tekstid läbisegi. Tekitab skisofreeniasümptome, kuid mõistuse piires...

Nii debateeritava sõnumiga pala nagu "Depressiivsed Eesti väikelinnad" ma sellelt kettalt ei leidnud, ei leidnud ka nii seksikat suvehitti nagu "UV faktor 5". Aga "HU2" pole "Filmist" nõrgem, pigem näikse, et rada on sisse töötatud, skandaale enam ei jahita (kuigi võiks), sest koht Eesti levimussi legendide seas on juba sama hästi kui soolas. "HU 2-lt" leidsin siiski eksistentsialismi ("Mina ise") ja pohhuismi ("Elupõletaja"), universalistlikku moralismi ("Rüütlid"), orientalismi ("Varas") ja zen-budismi ("Tähed"). Lisaks leidsin loo, mille saatel kindlasti mõnes nooblis klubis tantsu vihtuma kipuks ("Õnne tipul").

HU? tõestab ilmekalt, et piir debiilsuse ja geniaalsuse vahel on traatpeenike. Ühest küljest teeb Hanna-Liisa ja kompanii puhast poppi, kuid samas parodeerib seda, seab kõverpeeglisse ilmetud muusikalised klišeed, misläbi need hoopis kõrvukikitavamateks moonduvad. Norida tahaks vaid plaadi vaimuvaese pealkirja üle. "HU2"? Mis see olema peaks? Silmapilgutus Bono pundi suunas?
Miks ainult mõni asi on nii hea?! Aru ma'i saa! Krt.

Mida vähem, seda rohkem

I went everywhere for you
I even did my hair for you
I bought new underwear, they're blue
And I wore 'em just the other day

55. Euroopa võistulaulmine on seljataga ning oli see nüüd üllatus või mitte, kuid loorberipärg ehib sedapuhku noorukese sakslanna kiharaid. Tänavu ei läinud võiduks vaja viiulit ega iluuisutamist. Piisas tüdrukust nimega Lena Meyer-Landrut, kelle eesti juured on BBC News ja Deutche Welle oma uudislugudes ära unustanud (Milline ajaratta kääne - Vabadussõja ja Pätsu režiimi aegu vihatud baltisakslased on aastal 2010 vaat et tõupuhtad eestlased! Eks aupaiste ole selline nähtus, mis jagades kasvab.).

Kas võitis parim laul? Kui võtta "parima laulu" mõõtudeks moodsa popmuusika hetketrend ja originaalne esitus siiralt esitajalt, siis jah. Taanlase-ameeriklase koostööna valminud "Satellite" on pala, mida kuulates tekib mul kiusatus tõmmata paralleel meiemaise HU?-ga. Nii Lena kui Hanna-Liisa viljelevad ju kergelt iroonilist tibipoppi. Saksamaa tõestas, et kõikvõimalik träni, tuul ja tulevärk ei määra edu, selleks pole vaja isegi hulka häid naabreid-vennasvabariike. Kogu selleaastane TOP 6 koosneb moodsatest kvaliteetlugudest, mis sobivad suurepäraselt kõigi maailma raadiojaamade pleilistidesse ning lubavad Eurovisiooni (veidi ennatlikult) nimetada täisväärtuslikuks popmuusika festivaliks. Hõbemedalile tulnud Türgi rokilik energiapomm meelitas isegi Eestilt pool tosinat punkti välja. Kui mõnedele oli kolmandaks platseerunud Rumeenia üllataja, siis minu jaoks mitte. Tegemist on ikkagi vapustava naisvokaali ja briljantse arranžeeringu kombinatsiooniga, just selline üks tantsutümka olema peabki. Belgia väärinuks tibake kõrgemat kohta seal, kus ta hääletuse alguses säras, kuid vähemalt võitis see lihtne südamlik lugu esimese poolfinaali ja tõi belglastele üle pika aja koha esirinnas.

Norralaste organiseeritud võistlus oli peaaegu sama minimalistlik ja kahtlemata sama ontlik nagu Saksa võidulaul. Lavakujunduses ei olnud kohta juba traditsiooniks saanud LED- ekraanidele. Taidlejatele ei antud vaheetteasteteks kuigi palju ruumi, põhiraskus langes salvestatud videodele, mis oli pigem samm edasi kui tagasi. Ka lauludevahelised klipid samahästi kui puudusid. Kolm saatejuhti polnud ehk põhjendatud käik, kuid kui paljud varasemad juhid on püüdnud olla kohutavalt vaimukad, siis Norra trio oligi seda. (Eriti viikingipoiss Erik.) Muuhulgas pakuti ohtralt visuaalset huumorit. Vastavalt ürituse lipukirjale "Jaga hetke" oli isegi ekraani taga tunda rõõmsa massi fluidumit, mis tipnes seninägematu aktsiooniga võistluse ajaloos, kui enne lõplike tulemuste selgumist tõmmati kogu Euroopa tantsima. Kummaline, et hindajaskond uuendusliku laulupeo eest tänutunnet ei ilmutanud ja Norra võimsa esinduslaulu suisa 20. kohale jättis. (Ballaadide uputus, mis muud...) Vähemalt teenis Norra oma selle aasta kõrgeima hinde - 7 punkti - just Eestilt. ;)

Finaali ei suutnud rikkuda isegi Hispaania etteastet torpedeerinud tuntud paharet Jimmy Jump, pigem lisas hispaanlaste kordusesitus emotsionaalsele õhtule vaid pinget. Küll aga tuleks edaspidi mõelda, kuidas haigeid kuulsusekütte edaspidi vältida - see veel puudus, kui tulevikus kargaks näiteks meie laulu ajal lavale liputaja. Untsuläinud esituse restart on viimase veerandsaja aasta sees küll pretsedent, kuid juhtumisi tabas sarnane kubemehoop Hispaaniat ka 1990. aastal, kui helitehnik vusserdas laulu fonogrammiga ega taibanud seda õigel ajal kuuldavaks keerata. Toona astusid hispaanlased, täpsemalt õeksed bändist Azucar Moreno, lihtsalt lavalt maha ning said kohe uue võimaluse.

Ürituse astronoomilst eelarvet silmas pidades ei tule karta, et Saksamaa eurokarusselli käimalükkamisega hätta jääb, masu ajal halastab ka võidujumalanna ja annab Eurovisiooni ikka jõukatele riikidele. Vahelduse mõttes on tervitatav ka see, et üle pika aja võidutses Vana Euroopa maa. Kuigi üksainus võit on Saksamaal 1982. aastast taskus, kuulub seegi rangelt võttes pigem Lääne-Saksa kontole. Lena triumfi järel leidsin end aga veidralt mõttelt. Patune Saksamaa, see igavene natsiriik, on kujunenud Euroopa peamiseks hingeks ja südameks, mis kogu maailmajagu koos hoiab ja edasi viib. Saksamaa annab raha ja lootust. Ka Eurovisioonil.

Like a satellite, I'm in orbit all the way around you
And I would fall out into the night

Tuhande teine öö

Oli aasta 1924, patsifismi aeg, maailm toibus suurest sõjast. Õhus võdises džässi ja tantsupõrandatel tšarlstoni. Just sel ajal jõudis kinodesse film-muinasjutt "Bagdadi varas", kus energilist nimiosalist kehastas toonane Pitt/Cruise/Depp - Douglas Fairbanks. Robinhoodilik karakter ja imekaunis printsess, nende vahel muidugi tuline armastus. Nõnda sünnivad ekraanimagnetid. Lisagem siia visuaalsed efektid, mis omaaegse publiku ahhetama panid. Filmi lõppu krooniv stseen lendava vaibaga ei teeks isegi tänapäevasele ulmeoopusele häbi. Unelm kaugest ja salapärasest oriendist oli saanud veel ühe lehekülje.

Vaatamata süžeelisele primitiivsusele mõjub "Bagdadi varas" endiselt armsalt. Pealegi on tervitatav näha filmi, kus islamimaailma kujutatakse sellisena, nagu moodne lääne inimene seda "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudest oli lugenud. Huvitav, kuidas võetaks 2010. aastal vastu linateos, mis algab tsitaadiga Koraanist? Õigupoolest ei pärine algussõnad üldsegi moslemite pühakirjast (ehkki tiitrid vastupidist väidavad), kuid see ei muuda asja iva. "Bagdadi prints" sai endale 1940. aastal menuka uusversiooni, mis oli kahtlasel kombel aluseks ka 1992. aastal linastunud Disney "Aladdinile". Iraanis valitses aga juba teokraatia, omaaegses Mesopotaamias hirmus lugal Saddam Hussein. Järgnesid Üheteistkümnes September ning sõjad Iraagis ja Afganistanis. Pakistan on endiselt tundlik piirkond, Liibüa ja Sudaan teevad läänemaailma rahutuks. Kuhu ka ei vaataks (ja millist uudistekanalit ei jälgiks), ikka näib, et probleemid tekivad just islamiriikides. Järelikult, arutleb kristliku juurestikuga planeedipoole asukas, tekitab islami usk probleeme.

Sellele kohutavale väärmuljele tuleks vastu astuda ühe uue oriendifilmiga, olgu see siis "Bagdadi printsi" järjekordne tõlgendus või mõni muu lääne inimest kõnetav lugu. Nõtked haaremikaunitarid, kuumad šeigid, vahvad beduiinid, veidrad eunuhhid, nurjatud džinnid ja kõikvõimsad Magribi võlurid... Allahi nimel! See poeesia, mis looride taha peidetud islami kord nii peibutavaks tegi, ei ole ju kuhugi kadunud. Pommikärgatustest ja verepritsmetest heitunud vaataja vajab positiivset kuvandit, veel üht muinasjuttu lisaks tuhandele ja ühele, mis tekitaks kasvõi naiivset aimdust, et ehk ei olegi kõik moslemid terroristid ja kaltsupead. Kusjuures see aimdus ei pruugiks olla üldsegi väga naiivne ega kindlasti mitte vale.

101 tikuvõileiba ajalookandikult

Mart Laar "101 Eesti ajaloosündmust"

Kirjastuse "Varrak" uus ja paljutõotav raamatusari "101 Eesti..." (kolme punkti asemel tuleb lugeda "mida iganes") rajaneb ilmselgelt piiritaguste menukogumike samalaadsetel šabloonidel ning sisaldab populaarteaduslikke või täiesti teadusevabu artikleid erinevaist valdkonnist, mis peaks ideaaljuhul laiendama lugeja silmaringi, kehvemal juhul lihtsalt üht-teist meelde tuletama. Eestlased ostavad teatmeteoseid ilma suuremate süümekateta, niisiis on "Varrak" taaskord naelapea pihta tabanud. Hoolimata sellest (või tänu sellele), et internetil puudub põhi, on valgustav võtta kätte raamat, kus mõni spetsialist oma vallast 101 paremat pala on välja valinud ja hõbekandikul ette kandnud, olgu need siis plaadid, filmid, raamatud, lilled, puud või kalad. "Varraku" sarja stardipüstol usaldati Mart Laarile.

"101 Eesti ajaloosündmust" ei ole õigupoolest muud kui (järjekordne) kiirpilk Eesti ajaloole. Laar alustab inimeste saabumisest meie aladele ja lõpetab Euroopa Liitu ja NATO-sse astumisega. Sinna vahele jääb 99 verstaposti, milleta - nagu autor eessõnas rõhutab - Eesti ajalugu olnuks teistsugune. Loomulikult vabandab ta seejuures, et igasugune valik on subjektiivne (see tuleneb juba sarja raamistikust), kuid seda vabandust ei saa kõigi käsitletud sündmuste juures küll arvesse võtta. Mida murrangulist oli õigupoolest 1874. aastal Valgas peetud sinodil, kus luterlik kirik mõistis hukka rahvusliku liikumise? Täiesti tähtsusetu oli aga Lavrenti Beria "eksperiment" Baltikumis, mis ei jõudnud isegi rakendamiseni ja nagu ka Laar ise kirjutab: "Võimatu on tagantjärele täpselt öelda, mida Beria Balti riikidega teha kavatses..." (lk 183) Oleksite jaoks võiks jääda mõni teine teos, näiteks "Läinuks ajalugu teisiti".

Miskipärast on Laar kõrvale jätnud Liivimaa liitmise Rootsi impeeriumiga, mida ta mainib põgusalt vaid Karl IX juures. Tähtsusetuks on ta pidanud veel Rootsiaegset mõisate reduktsiooni (mis ometi puutus ka eesti talupoegadesse), suurt näljahäda ja Põhjasõja aegset katkulainet. Nälg ja katk viisid Eesti elanikkonna väljasuremise äärele, seda oleks vähemalt viisakas mainida, et me ei tikuks oma eksistentsi iseenesest mõistetavaks pidama. Ilmselt paljude meelehärmiks on eraldi välja toomata ka meile nii püha Jüriöö ülestõus, kuid selle kõrvaleheitmine ei ole antud põhimõtteid järgides tõesti vale, sest hoolimata ülestõusu ümbritsevast romantilisest aurast ei muutnud see sündmus meie jaoks vähimatki. "Tasuja" sünd välja arvata. Tõsi, suurest Jüriööst on räägitud artiklis "Lahing Tallinna all" ning mõeldud on siin ülestõusu kõrgpunkti, mis võinuks Turu foogti abivägede lisandumisega ajaloo kulgu muuta, kuid kas otsustavalt, on iseküsimus.

Samas tuleb muidugi möönda, et ordu- ja rootsi ajal toimunu ei erutagi kaasaegseid nii pööraselt nagu 20. sajandi kirev-valus sündmustik, milles Laar ennast ka hoopis kodusemalt tunneb. Seetõttu ei tasu imestada, et peaaegu POOLED kõnealuses teoses äramärgitud sündmustest (täpsemalt 48) said teoks möödunud aastasaja sees. Ainuüksi iseseisvumisest ja Vabadussõjast pajatavaid artikleid on 10, Teise maailmasõja piiresse jäänud sündmusi 12, taasiseseisvumisprotsess on kaetud 6 artikliga. Laaril on jätkunud külma südant isegi Savisaart paari-kolme sõnaga mainida. Tolles õpikus, mille järgi mina kunagi ajalugu õppima asusin, seda imelupsu veel sees ei olnud.

Värskeid vaatevinkleid ja fakte Laar ei külva, vahest polnud see plaaniski. Järsku olnuks kronoloogilisest järjestusest loobumine ja ajaloosündmuste rühmitamine mõne muu mõõdu järgi (kultuuri-, majandus- ja sõjasündmused eraldi sektsioonides vms) lisanud kirjatööle põnevama varjundi. Praegune tekst on akadeemiliselt kuiv. Paraku pole Laar ka suurem asi jutuvestja. Tema kaasparteilase Lauri Vahtre "Ajaloo pööripäevad" on näiteks hoopis lõbusam lugemine. Aga ajaratas vuriseb ju edasi, uued põlvkonnad näevad möödunut juba uutes värvides ning panevad kardetavasti/loodetavasti ka meie aja paberile nii, nagu me seda praegu teha ei oska. Kindel on ka see, et Eesti ajalugu ei lõpe Euroopa Liitu astumisega anno domini 2004. Midagi väga tähtsat ootab meid veel ees.

Pardipojast luigeks

"Kui ponivanker ukse ees peatus ja ma pingsa tähelepanuga maja uurisin, märkasin alumise korruse väikese akna taga /.../ kellegi kooljalikku nägu, mis samas kiiresti kadus. /.../ See nägu kuuluski punapealisele isikule - viieteistaastasele noorukile, nagu ma nüüd tagantjärele oletan, kuid kes palju vanem välja nägi -, kelle juuksed olid nii lühikeseks pügatud nagu kõige madalamalt lõigatud habemetüügas, kel silmakulmusid peaaegu ei olnudki ja ripsmed täielikult puudusid ja kelle punakaspruunid silmad niivõrd ilma kaitse ja varjuta olid, et nagu ma mäletan, mind juba huvitama hakkas, kuidas ta üldse magama saab jääda. Ta oli kondine ja hoidis pead õlgade vahel, tagasihoidlikult mustades rõivastes, mingi valge tuust kaelasidemeks, ise kõrini kinni nööbitud, ja mis iseäranis mu tähelepanu köitis, kui ta seal poni pea juures seisis, üles vankrisse meie poole vaadates, oli ta pikk lõtv luukerekäsi, millega ta lõuga hõõrus. "

Nõnda kirjeldab Charles Dickens oma mõnevõrra autobiograafilise minategelase David Copperfieldi esmakohtumist Uriah Heepiga. Heep ei ole just maailma sümpaatseim tüüp - eesti kirjandusest leiame tema lähimaks vasteks Jorh Adniel Kiire. Suurepärasele briti rokkpundile nime andnud värvikas tegelinski jäänuks aga võib-olla sündimata kui Dickensile poleks 1847. aastal külla sadanud üks kuulus taani kirjanik. Külaline peatus Dickensi juures lausa viis nädalat, enne kui taipas ära minna ning peremees sai seejärel rahus "David Copperfieldi" kirjutama asuda. Kingsepa ja pesunaise liidust siginud taanlane ise oli kirja pannud hulgaliselt reisikirju, näidendeid, mõne romaani ja jutustuse, kuid alles elu lõpuaastail mõistis ta, et järeltulevad põlved jäävad teda mäletama eelkõige muinasjutuvestjana. Jah, tema see on - Hans Christian Andersen. Isegi oma memuaarid pealkirjastas ta kui "Minu elu muinasjutt". Romantismiajastu lapsena kirjutas ta vahepalaks muinaslugusid Lumekuningannast, Pöial-Liisist, väikesest Merineitsist, Keisri uutest rõivastest, vankumatust tinasõdurist ja paljudest teistest. Isiksusena jättis ta Dickensile (ning küllap teistelegi ninakirtsutajatele) tüütu mulje. Ta oli nigerik nagu Uriah Heep, halva tervisega ja õnnetus armuvalus heitlev looja. Niisiis ei ole imestada, et inetust pardipojast jutustades avaldas Hans Christian meile midagi ka endast. Ja soovunelmatest, mis jäävad ilusate lugudena karmi reaalsuse kohale hõljuma.

"Ta mõtles selle peale, kuidas teda oli taga kiusatud ja mõnitatud, ja kuulis nüüd kõiki ütlevat, et ta on kõigist lindudest kõige ilusam. Ja sirelid kallutasid oma oksad lausa vette tema juurde, ja päike paistis nii soojalt ja nii mõnusalt; siis läksid tema suled kohevile, tema sale kael tõusis sirgu ja ta hõiskas kogu südamest: "Nii paljust õnnest ei näinud ma undki, kui ma inetu pardipoeg olin!""

Meie aja kangelane... Borat!

Pärast kurikuulsa naljafilmi "Borat" teleesilinastust kodumaistel ekraanidel on paras aeg meenutada selle Sacha Baron Coheni loodud karakteri tähelendu ja järellainetusi, mis loodetavasti - meie kõigi terve mõistuse huvides - veel niipea ei vaibu. Maailma vägevaima riigi Kasahstani TV-reporter, üliagar Borat Sagdijev, kelle tegumood toob mulle kohe silme ette tšehh Švejki, on misogüün ja antisemiit, ta põlastab mustlasi ja usbekke, kuid neile pisikestele puudustele vaatamata pulbitseb temas õpihimu ja seiklejaveri. Ta püüab olla viisakas ja igati sõbralik, nii et ärgem imestagem, kui ta tänaval vastu tulles meid kolme kuuma musiga õnnistab. Boratile pole võõras miski inimlik. Ta armub Pamela Andersoni ning just sellest sekspommist saab road movie käivitumise põhjus. Luhtaläinud kosjaskäigu järel võtab ta endale naiseks aga teekonnal kohatud mustanahalise lõbutüdruku. Happy end missugune!

Borati satiiri eest ei pääse mustad gängid ega valged rullnokad. Ta vihastab välja feministid ja lollitab nelipühilasi. Libadokumentaali kõige nõelteravam torge tabab aga poliitilise korrektsuse üht hellemat kohta - juute, mistõttu on "Borati" tõepoolest ilma laia satiirisooneta väga kerge antisemiitlike tatipritside hulka liigitada. Kuid just siin käivitub Borati äraspidisus. Muidu nii vapper kasahh väldib juute kui tuld, ta näeb neis sarvilisi deemoneid, kes paljunevad munedes ja võivad võtta mistahes olendi kuju. Antisemitism muutub absurdiks, kui arvestada, et Sacha Baron Cohen on ka ise juudi päritolu ning Borat ei räägi filmis sõnagi kasahhi, vaid hoopis... heebrea keelt! Teisedki pilgatavad sotsiaalsed grupid moodustavad Borati teekonna täitjatena läbilõike pluralistlikust, kõikelubavast liberaalsest ühiskonnast, mis muudab omakorda esmapilgul hoomatava USA-le suunatud kriitika kiituseks. Ja american dream jääb endiselt alles.

Pigem peaksid end puudutatuna tundma endised nõukogude vabariigid, mida Kasahstan siin filmis esindab, kuid tegelikult ei naerda ka nende üle. "Päris"-Kasahstaniga on "Boratis" nähtul ühist mikroskoopiliselt vähe (kasahhid on näiteks mongoliidsest rassist jne) ja see polegi oluline. "Borat" näitab endises kapitalistlikus läänes levinud postkommunistliku riigi kuvandit, seda ühtaegu naeruvääristades ja kinnistades. Ses mõttes kuulub "Borat" ühte potti ka mõne aja eest eestikeelsena ilmunud fenomenaalse "reisijuhiga", mis tutvustab Ida-Euroopas, kusagil Saksamaa, Slovakkia, Ungari, Sloveenia ja Rumeenia vahel asuvat riiki nimega Molvania. Reisijuht räägib, et Molvania keelt õpitakse vähemalt 16 aastat, seal on probleeme hambaraviga, seal töötab Euroopa vanim tuumareaktor ning sealsesse faunasse kuulub üliharuldane lind, kes hingab päraku kaudu. Säärane irvitamine paljukannatanud idabloki maade üle võib muidugi harja punaseks võtta - kuid asjata! Satiir toob lagedale kitsaskohad nii naerdavate kui naerjate leeris. Lõppude-lõpuks jääb "Boratistki" kõlama positiivne noot. Olgu see Kasahstan (või siis Eesti) eelarvamustest ja moraalitusest nii läbi vettinud kui tahes - ikka leidub seal tahet paremaks muutuda, edasijõudnutelt õppida ja saadud kogemusi ka ellu viia. Nii meie lõbus kasahh teebki. Niisiis tasub ka endise Eesti NSV kodanikkonnal Borat endale eeskujuks seada.

Jagshemash!

Burton jäneseurus

Mitmekülgse prantsuse kunstniku Jean Cocteau sõnutsi on film unenägu, mida vaatavad korraga paljud inimesed. Tim Burtoni kauakeedetud roa kohta kehtib see ütlus sada kümme protsenti. Sügaval Victoria-ajastul, täpsemalt 1865. aaastal trükimusta näinud "Alice imedemaal" on vaimustanud ja segadusse ajanud paljusid põlvkondi ning pakkunud inspiratsiooni tuhandetele illustraatoritele, teatrivaimudele ja filmiseppadele (lisaks andnud leiba ja peamurdmist tõlkidelegi: Alice'i imedemaa seiklused on 1971. aasta väljaandes eesti keelde pannud ei keegi muu kui Jaan Kross!) Ja millisel õnnelikul ajal me elame - viimaks on tehnoloogia kõige pöörasematele inimfantaasiatele järele jõudnud!

Ei ole just üllatav, et Tim Burton Alice'i loo taaskordse linale kangutamise enda peale võttis. Siiski jääb mulje, nagu oleks miski (või keegi?) muidu nii raskesti taltsutatavat visiooniloojat kammitsenud. Carroli tooraine pakub iseenesest hulgaliselt tasandeid ja tahke, millel hoogsasti mängida, ikka võib avastada sümboleid, mida uutmoodi tõlgendada. Värskeid vaatepunkte selles vaatemängus aga napib. Kuhugi on kadunud õuduskomöödia elemendid a'la "Beetlejuice", "Mars Attacs" ja "Sweeny Todd", kuid õnneks on alles jäänud burtonlik joon võluda pealtnäha vaid lastele adresseeritud lugu täiskasvanu psüühikal keerlevaks vurrkanniks. Võib-olla on "Alice'i" kohatises pehmuses süüdi ka melodramaatiliste Disney joonisfilmidega kuulsust kogunud stsenarist Linda Woolverton? Mis seal ikka, pilt on ju ilus.

Juba seitsmendas (ja kuuldavasti mitte viimases) Burtoni filmis askeldav Johnny Depp kinnitab taas, kui suurepärane karakternäitleja ta on. Pärast tema etteastet on raske kedagi teist Kübarsepa nahka pista. See hullumeelne tegelinski särab üle kõigist kuningannadest ja veidi mässumeelsest Alice'ist endastki. (Alice'i puhul tekkis mul küsimus: mida põrgut see tüdruk ikkagi manustas, et ta oma imedemaale sattus, LSD polnud ju veel leiutatud?!)

Mis puutub "meie" Kerli poolt korraldatud teepittu, siis too meenutab (video põhjal otsustades) pigem ühest Edgar Alan Poe novellist pärit hullude lõunasööki. "Tea Party" ise on väga kerlilik lugu, pisut nagu varasemate hittide "Walking on Air" ja "Creep Show" ristand, mis rokib Burtoni Alice'i kontseptsiooniga kenasti kokku. Võib loota, et mõnes järgmises kassahitis kõlab lõputiitrite ajal Avril Lavigne asemel juba Kerli hääl.

Jah, uus Alice on muidugi väga tore, aga... kus on mõte? Või kas seda üldse otsida tasub? Unenägude tähendus jääbki mõnikord saladuseks. Ja las ta siis jääb.

P.S. Pole vist võimatu, et pärast Alice'i imedemaa taaselustamist näeme veel ühe klassikalise muinasjutuilma kolmemõõtmelist uuestisündi. Kuidas oleks näiteks "Võlur Oz"?

Kulda, pisaraid ja sõprust

Olümpiatuli Vancouveris on kustunud, emotsioonid noist 16 võistluspäevast hõõguvad aga veel mõnda aega. Medaleid jagus vaid 26 riigile, tänu Eesti kõigi aegade säravaimale spordiamatsoonile Kristinale võime meiegi karge hõbeda üle heameelt tunda. Ehkki olümpia algus koperdas kividel ja kändudel, suutis Kanada rahvas näidata oma hiigelsuurt südant ja hämmastavat eneseirooniat, mis on teatavasti tugeva rahva tunnus. Avatseremoonial poolikuks jäänud tuleseadeldise parandas viimaks kogu maailma pilkude all ära klounimeigiga remondimees ning show jätkus olümpialeegi läitmisega. See on küll esimene juhtum olümpiamängude ajaloos, kui aatetuli süüdatakse kaks korda! Torinos sootuks kirkaima medalita jäänud vahtralehemaad tabas koduõuel kullavihm ja seda pole vist ühelgi olümpiakülalisel põhjust kadeda pilguga pealt vaadata. Viimaseks briljandiks finaalala - jäähoki - võit on midagi, millest uiskudele sündinud kanadalased ilmselt aastakümnete pärastki lastelastele särasilmselt pajatavad.

Kõige pimestavamad medalid, ehkki pealt pronksikarva said kaela siiski kaks erakordselt vaprat naist. Üks neist oli Petra Majdic Sloveeniast, kes vaatamata treeningul murtud roietele sõitis suusarajal välja koha esikolmikus. Teine kangelanna kerkis meie ette külmal jääl, kus kodupubliku vankumatul toel tuli pronksile kanadalanna Joannie Rochette - teravas konkurentsis võistelnud iluuisutaja, kes vaid kaks päeva enne starti oli kaotanud ema. Need naised valis juhus välja tänavuse olümpiavaimu sümboliteks. Läbi raskuste, läbi pisarate tähtede poole... Miski pole võimatu, kui puudub õnn, kuid on tahet.

Kanada, vahtralehtede ja kobraste maa, võib oma poegade ja tütarde üle uhke olla. See on suur maa, kus tehakse suurt sporti ja suurt muusikat (mida tõestas lõputseremoonia aukartustäratav esinejate plejaad). Külmade tundraväljade rahvas tõi meieni sooja ning inimliku ürituse. Tuleb nõustuda ROK-i presidendi Jaques Rogge hinnanguga spordipeo lõpetamisel: need olid kõige sõbralikumad olümpiamängud, mis eales nähtud.