Nüüd see algab! Kõik teed, mis kaugele Lõuna-Aafrikasse viivad, on ummistunud tarmukatest palveränduritest, kes ei ole endaga võtnud muud kui trummid, pasunad ja oma lemmikpühakute piltide-kirjadega vikerkaarevärvilised särgid, lipud, papud... Kohe-kohe algab võimas missa, mille sarnast meie lageda armetu taeva all ei eksisteeri. Palverändurid, hääled huikamas ja hüüdmas, lakkamatult Kõigekõrgemat ülistamas, voolavad nagu tuhanded Amazonased kokku staadionikatlasse, pühimasse templisse.
Ülempreester astub templi keskpunkti ning tema õnnistatud vile annab märku, et jumalikud väed asuvad liikvele - kõigi lihtsurelike pühitsuseks. Rohelist, kõige pühamat värvi platsi täidavad korraga tseremoniaalsetesse põlvikutesse ja šortsidesse rüütatud võlurid, suured imetegijad. Nad tormavad ringi kahe altari vahel, kuhu tuuakse peagi rammusaid ohvreid. Nad hõljuvad nii kergelt, nii võluvalt, nagu oleks neil tiivad, nagu oleks nad vaimud. Ohvriand, mis ühe pühaku jalale maandub ja teise pühaku pöida riivab, keerleb keravälguna, saab iga puudutusega uut väge. Usklikud hüplevad üles-alla ja skandeerivad ekstaatilises tundepuhangus... kuni... kuni...
And on järsku altaril! Preester vilistab võidukalt. See pühak, see sangar, kelle hingel ja ihul jätkus nii palju erilist rammu, et pälvida kõrgeimate jõudude heakskiit, tõstetakse kätele, ta kaetakse palavate kallistuste ja imetluspilkudega. Rahva tänulik kisa sööstab pilvedessse. Jumalad on rahul.
Jalgpall... üks maailma võimsamaid religioone ühendab taas maailma. Isegi usuleige Eesti jälgib seda jumalateenistust suure huviga, kuid vähese veendumuse tõttu eelistavad eestlased tegelda hoopis ketserliku korvpalliga. Aga ükspäev tuleb selgi paganarahval usku vahetada, kui nad taipavad, et teiste jumalad on võimsamad.
Oo, suur Vutt! Võta vastu see Pall, mida tühine inimsugu sulle pakub! [Kolmekordne vile.]
