Olümpiatuli Vancouveris on kustunud, emotsioonid noist 16 võistluspäevast hõõguvad aga veel mõnda aega. Medaleid jagus vaid 26 riigile, tänu Eesti kõigi aegade säravaimale spordiamatsoonile Kristinale võime meiegi karge hõbeda üle heameelt tunda. Ehkki olümpia algus koperdas kividel ja kändudel, suutis Kanada rahvas näidata oma hiigelsuurt südant ja hämmastavat eneseirooniat, mis on teatavasti tugeva rahva tunnus. Avatseremoonial poolikuks jäänud tuleseadeldise parandas viimaks kogu maailma pilkude all ära klounimeigiga remondimees ning show jätkus olümpialeegi läitmisega. See on küll esimene juhtum olümpiamängude ajaloos, kui aatetuli süüdatakse kaks korda! Torinos sootuks kirkaima medalita jäänud vahtralehemaad tabas koduõuel kullavihm ja seda pole vist ühelgi olümpiakülalisel põhjust kadeda pilguga pealt vaadata. Viimaseks briljandiks finaalala - jäähoki - võit on midagi, millest uiskudele sündinud kanadalased ilmselt aastakümnete pärastki lastelastele särasilmselt pajatavad.
Kõige pimestavamad medalid, ehkki pealt pronksikarva said kaela siiski kaks erakordselt vaprat naist. Üks neist oli Petra Majdic Sloveeniast, kes vaatamata treeningul murtud roietele sõitis suusarajal välja koha esikolmikus. Teine kangelanna kerkis meie ette külmal jääl, kus kodupubliku vankumatul toel tuli pronksile kanadalanna Joannie Rochette - teravas konkurentsis võistelnud iluuisutaja, kes vaid kaks päeva enne starti oli kaotanud ema. Need naised valis juhus välja tänavuse olümpiavaimu sümboliteks. Läbi raskuste, läbi pisarate tähtede poole... Miski pole võimatu, kui puudub õnn, kuid on tahet.
Kanada, vahtralehtede ja kobraste maa, võib oma poegade ja tütarde üle uhke olla. See on suur maa, kus tehakse suurt sporti ja suurt muusikat (mida tõestas lõputseremoonia aukartustäratav esinejate plejaad). Külmade tundraväljade rahvas tõi meieni sooja ning inimliku ürituse. Tuleb nõustuda ROK-i presidendi Jaques Rogge hinnanguga spordipeo lõpetamisel: need olid kõige sõbralikumad olümpiamängud, mis eales nähtud.
