Mitmekülgse prantsuse kunstniku Jean Cocteau sõnutsi on film unenägu, mida vaatavad korraga paljud inimesed. Tim Burtoni kauakeedetud roa kohta kehtib see ütlus sada kümme protsenti. Sügaval Victoria-ajastul, täpsemalt 1865. aaastal trükimusta näinud "Alice imedemaal" on vaimustanud ja segadusse ajanud paljusid põlvkondi ning pakkunud inspiratsiooni tuhandetele illustraatoritele, teatrivaimudele ja filmiseppadele (lisaks andnud leiba ja peamurdmist tõlkidelegi: Alice'i imedemaa seiklused on 1971. aasta väljaandes eesti keelde pannud ei keegi muu kui Jaan Kross!) Ja millisel õnnelikul ajal me elame - viimaks on tehnoloogia kõige pöörasematele inimfantaasiatele järele jõudnud!
Ei ole just üllatav, et Tim Burton Alice'i loo taaskordse linale kangutamise enda peale võttis. Siiski jääb mulje, nagu oleks miski (või keegi?) muidu nii raskesti taltsutatavat visiooniloojat kammitsenud. Carroli tooraine pakub iseenesest hulgaliselt tasandeid ja tahke, millel hoogsasti mängida, ikka võib avastada sümboleid, mida uutmoodi tõlgendada. Värskeid vaatepunkte selles vaatemängus aga napib. Kuhugi on kadunud õuduskomöödia elemendid a'la "Beetlejuice", "Mars Attacs" ja "Sweeny Todd", kuid õnneks on alles jäänud burtonlik joon võluda pealtnäha vaid lastele adresseeritud lugu täiskasvanu psüühikal keerlevaks vurrkanniks. Võib-olla on "Alice'i" kohatises pehmuses süüdi ka melodramaatiliste Disney joonisfilmidega kuulsust kogunud stsenarist Linda Woolverton? Mis seal ikka, pilt on ju ilus.
Juba seitsmendas (ja kuuldavasti mitte viimases) Burtoni filmis askeldav Johnny Depp kinnitab taas, kui suurepärane karakternäitleja ta on. Pärast tema etteastet on raske kedagi teist Kübarsepa nahka pista. See hullumeelne tegelinski särab üle kõigist kuningannadest ja veidi mässumeelsest Alice'ist endastki. (Alice'i puhul tekkis mul küsimus: mida põrgut see tüdruk ikkagi manustas, et ta oma imedemaale sattus, LSD polnud ju veel leiutatud?!)
Mis puutub "meie" Kerli poolt korraldatud teepittu, siis too meenutab (video põhjal otsustades) pigem ühest Edgar Alan Poe novellist pärit hullude lõunasööki. "Tea Party" ise on väga kerlilik lugu, pisut nagu varasemate hittide "Walking on Air" ja "Creep Show" ristand, mis rokib Burtoni Alice'i kontseptsiooniga kenasti kokku. Võib loota, et mõnes järgmises kassahitis kõlab lõputiitrite ajal Avril Lavigne asemel juba Kerli hääl.
Jah, uus Alice on muidugi väga tore, aga... kus on mõte? Või kas seda üldse otsida tasub? Unenägude tähendus jääbki mõnikord saladuseks. Ja las ta siis jääb.
P.S. Pole vist võimatu, et pärast Alice'i imedemaa taaselustamist näeme veel ühe klassikalise muinasjutuilma kolmemõõtmelist uuestisündi. Kuidas oleks näiteks "Võlur Oz"?
