Pärast kurikuulsa naljafilmi "Borat" teleesilinastust kodumaistel ekraanidel on paras aeg meenutada selle Sacha Baron Coheni loodud karakteri tähelendu ja järellainetusi, mis loodetavasti - meie kõigi terve mõistuse huvides - veel niipea ei vaibu. Maailma vägevaima riigi Kasahstani TV-reporter, üliagar Borat Sagdijev, kelle tegumood toob mulle kohe silme ette tšehh Švejki, on misogüün ja antisemiit, ta põlastab mustlasi ja usbekke, kuid neile pisikestele puudustele vaatamata pulbitseb temas õpihimu ja seiklejaveri. Ta püüab olla viisakas ja igati sõbralik, nii et ärgem imestagem, kui ta tänaval vastu tulles meid kolme kuuma musiga õnnistab. Boratile pole võõras miski inimlik. Ta armub Pamela Andersoni ning just sellest sekspommist saab road movie käivitumise põhjus. Luhtaläinud kosjaskäigu järel võtab ta endale naiseks aga teekonnal kohatud mustanahalise lõbutüdruku. Happy end missugune!
Borati satiiri eest ei pääse mustad gängid ega valged rullnokad. Ta vihastab välja feministid ja lollitab nelipühilasi. Libadokumentaali kõige nõelteravam torge tabab aga poliitilise korrektsuse üht hellemat kohta - juute, mistõttu on "Borati" tõepoolest ilma laia satiirisooneta väga kerge antisemiitlike tatipritside hulka liigitada. Kuid just siin käivitub Borati äraspidisus. Muidu nii vapper kasahh väldib juute kui tuld, ta näeb neis sarvilisi deemoneid, kes paljunevad munedes ja võivad võtta mistahes olendi kuju. Antisemitism muutub absurdiks, kui arvestada, et Sacha Baron Cohen on ka ise juudi päritolu ning Borat ei räägi filmis sõnagi kasahhi, vaid hoopis... heebrea keelt! Teisedki pilgatavad sotsiaalsed grupid moodustavad Borati teekonna täitjatena läbilõike pluralistlikust, kõikelubavast liberaalsest ühiskonnast, mis muudab omakorda esmapilgul hoomatava USA-le suunatud kriitika kiituseks. Ja american dream jääb endiselt alles.
Pigem peaksid end puudutatuna tundma endised nõukogude vabariigid, mida Kasahstan siin filmis esindab, kuid tegelikult ei naerda ka nende üle. "Päris"-Kasahstaniga on "Boratis" nähtul ühist mikroskoopiliselt vähe (kasahhid on näiteks mongoliidsest rassist jne) ja see polegi oluline. "Borat" näitab endises kapitalistlikus läänes levinud postkommunistliku riigi kuvandit, seda ühtaegu naeruvääristades ja kinnistades. Ses mõttes kuulub "Borat" ühte potti ka mõne aja eest eestikeelsena ilmunud fenomenaalse "reisijuhiga", mis tutvustab Ida-Euroopas, kusagil Saksamaa, Slovakkia, Ungari, Sloveenia ja Rumeenia vahel asuvat riiki nimega Molvania. Reisijuht räägib, et Molvania keelt õpitakse vähemalt 16 aastat, seal on probleeme hambaraviga, seal töötab Euroopa vanim tuumareaktor ning sealsesse faunasse kuulub üliharuldane lind, kes hingab päraku kaudu. Säärane irvitamine paljukannatanud idabloki maade üle võib muidugi harja punaseks võtta - kuid asjata! Satiir toob lagedale kitsaskohad nii naerdavate kui naerjate leeris. Lõppude-lõpuks jääb "Boratistki" kõlama positiivne noot. Olgu see Kasahstan (või siis Eesti) eelarvamustest ja moraalitusest nii läbi vettinud kui tahes - ikka leidub seal tahet paremaks muutuda, edasijõudnutelt õppida ja saadud kogemusi ka ellu viia. Nii meie lõbus kasahh teebki. Niisiis tasub ka endise Eesti NSV kodanikkonnal Borat endale eeskujuks seada.
Jagshemash!
