28. juuni 2010

Meie oma Demeter


Valgest kivist vabanenud Eesti Ema jõudis kohale, kauni selge järve äärde Võrumaal. Peaaegu 10 aastat ponnistusi, pärast nurjunuks tunnistatud esialgset kavandit, kunstilisi vaidlusi, rahastamisraskusi ja väiklast farssi asupaiga üle võttis ta sisse positsiooni vaatamisväärsete skulptuuride reas. Eesti Ema pole aga ainult skulptuur, vaid ka tänu ja üleskutse. Eemalt vaadates näib, nagu vaataks taevast laskunud ingel tardunud pilgul maisesse kaugusesse, kuid lähemale astudes selgub, et see on õigupoolest lihtne naine, kelle tiibadeks lapsed. Õlgadele tõstetud lapsed - tõstetud kõrgemale tolmust ja porist, selle ilma õelusest ja kurbusest.
Kauni ürgoru servale passib kuju vahest isegi paremini kui kusagile lärmakate linnatänavate vahelisse pargisoppi. Eesti Ema on ju ikka kange maanaine, loodusega kokkukasvanud töörabaja, kes on võimeline toitma ära oma mehe ja seitse last. Monument emadusele tähistab ühtlasi jäänukit ürgsest maaema kultusest, mille edasiarenduseks olid renessansiaegsetele maalidele jäädvustatud Madonnad. Eesti Ema on ühtlasi viljakusjumalanna, kreeka Demeteri kolleeg, kadumaläinud haldjate haldjas, keda eesti hõre mütoloogia polegi tundnud. Kunagi on ta aga kindlasti olemas olnud. Loodetavasti läheb Eesti Ema ka kauges maanurgas eestlastele ometi rohkem südamesse kui Harjumäel lõputult potentsihädade küüsis vaevlev Vabadussõja fallos.