Oli aasta 1924, patsifismi aeg, maailm toibus suurest sõjast. Õhus võdises džässi ja tantsupõrandatel tšarlstoni. Just sel ajal jõudis kinodesse film-muinasjutt "Bagdadi varas", kus energilist nimiosalist kehastas toonane Pitt/Cruise/Depp - Douglas Fairbanks. Robinhoodilik karakter ja imekaunis printsess, nende vahel muidugi tuline armastus. Nõnda sünnivad ekraanimagnetid. Lisagem siia visuaalsed efektid, mis omaaegse publiku ahhetama panid. Filmi lõppu krooniv stseen lendava vaibaga ei teeks isegi tänapäevasele ulmeoopusele häbi. Unelm kaugest ja salapärasest oriendist oli saanud veel ühe lehekülje. Vaatamata süžeelisele primitiivsusele mõjub "Bagdadi varas" endiselt armsalt. Pealegi on tervitatav näha filmi, kus islamimaailma kujutatakse sellisena, nagu moodne lääne inimene seda "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudest oli lugenud. Huvitav, kuidas võetaks 2010. aastal vastu linateos, mis algab tsitaadiga Koraanist? Õigupoolest ei pärine algussõnad üldsegi moslemite pühakirjast (ehkki tiitrid vastupidist väidavad), kuid see ei muuda asja iva. "Bagdadi prints" sai endale 1940. aastal menuka uusversiooni, mis oli kahtlasel kombel aluseks ka 1992. aastal linastunud Disney "Aladdinile". Iraanis valitses aga juba teokraatia, omaaegses Mesopotaamias hirmus lugal Saddam Hussein. Järgnesid Üheteistkümnes September ning sõjad Iraagis ja Afganistanis. Pakistan on endiselt tundlik piirkond, Liibüa ja Sudaan teevad läänemaailma rahutuks. Kuhu ka ei vaataks (ja millist uudistekanalit ei jälgiks), ikka näib, et probleemid tekivad just islamiriikides. Järelikult, arutleb kristliku juurestikuga planeedipoole asukas, tekitab islami usk probleeme.
Sellele kohutavale väärmuljele tuleks vastu astuda ühe uue oriendifilmiga, olgu see siis "Bagdadi printsi" järjekordne tõlgendus või mõni muu lääne inimest kõnetav lugu. Nõtked haaremikaunitarid, kuumad šeigid, vahvad beduiinid, veidrad eunuhhid, nurjatud džinnid ja kõikvõimsad Magribi võlurid... Allahi nimel! See poeesia, mis looride taha peidetud islami kord nii peibutavaks tegi, ei ole ju kuhugi kadunud. Pommikärgatustest ja verepritsmetest heitunud vaataja vajab positiivset kuvandit, veel üht muinasjuttu lisaks tuhandele ja ühele, mis tekitaks kasvõi naiivset aimdust, et ehk ei olegi kõik moslemid terroristid ja kaltsupead. Kusjuures see aimdus ei pruugiks olla üldsegi väga naiivne ega kindlasti mitte vale.
