Kellel peaks olema nõnda palju sõrmi ja varbaid, et üles lugeda senised Robin Hoodi filmitükid, peaks ennast suure raha eest laadal näitama. Sherwoodi laane vibukangelasele on keha andnud teiste seas Robert Frazer, Douglas Fairbanks, Errol Flynn, Sean Connery ja Kevin Costner, nüüd ka Russell Crowe. Esimest korda lendasid Robini nooled kinolinal enam kui 100 aastat tagasi ning iga kord tuleb legendi ülessoojendamiseks leida uus võte või vaatenurk, et oleks, mida võtta ja vaadata. Sedapuhku jutustatakse režissöör Ridley Scotti taktikepi all, kuidas Robin Hoodist sai lindprii. Howard Pyle'i kuulsast paberversioonist minnakse kaarega mööda. Nelja-viie lehekülje asemel kulub lindprii (ja seega ka legendi) sünniks 140 minutit.
Crowe'i ja Scotti koostöö tulemiks pole muud kui "Gladiaator 2", ainult verepiisad Colosseumi tulisel liival on asendunud verepiiskadega inglise niiskel samblal. Autentse ajalooga pole kummalgi filmil tegemist, kuid kui Maximus oli publikule tundmatu karakter, siis õilsast Robinist on kõik kuulnud - ja veel milliseid lugusid! Paraku saigi värskeim "Robin Hood" hakkama sellega, mida karta võis: teada-tuntud kuvand üllast röövlist, kes kotib rikkaid ja kaitseb vaeseid ning tuleb igast olukorrast puhta nahaga välja, kaotamata seejuures elutervet teravmeelsust - see kuvand on lõhutud. Kuidas sellisele linaloole, mis peaks olema legendi "tõeline" proloog, veel lapsepõlves loetud seiklused otsa pookida? Pyle'i jutustus algab sõnadega: "Sina, kes sa palehigis rügad kesk tõsimeelseid asju, /.../ sina, kes sa arvad, et elus pole midagi peale hakata süütu naeruga, mis ei tee kellelegi kurja, - need leheküljed ei ole sinu jaoks. Löö raamat kinni ja ära enam edasi loe /.../: kui sa jätkad, solvud sa hingepõhjani, nähes ehtsaid ja asjalikke ajaloolisi isikuid nii vallatult eredates ja kirevates värvides, et sa võid neid üksnes nime järgi ära tunda." Crowe'i-Robin on aga nii surmtõsiselt kiretu ja hallides toonides, et teda võib üksnes nime järgi ära tunda... Müütiline luulemaa on pööratud tapluste songermaaks. Russel Crowe teeb oma rolli ausalt ära ning Cate Blanchetti Marion on just taoline müstiline keskaegne leedi nagu trubaduur Oru Alani lauludes, kuid...
Miks kuradi pärast peab kino tegema hambad ristis, põrgu silme ees? Robin Hood pole ainus viimase aja filmidele osaks saanud sünge tonaalsuse ohver. James Bond, kes oli varem nalja-, naiste- ja napsumees rahmeldab nüüd ringi nagu närvihaige kättemaksuingel, Batman ei ole enam neitsi ning Mel Gibson nüpeldas Jeesuse, kes varem piitsutamise peale vaid nina krimpsutas, lihakäntsakaks. Rohkem verd, valu ja kannatust = rohkem tõsiseltvõetavust? Ei, kõige tõsisem žanr on juba antiikajast peale komöödia.
Ajaloolise seiklusmärulina poleks "Robin Hoodil" viga, kui ainult tegelaste nimed ära vahetada või teeselda, et Robin Longstride'il pole Robin Hoodiga ühist muud peale eesnime.
