"Kui ponivanker ukse ees peatus ja ma pingsa tähelepanuga maja uurisin, märkasin alumise korruse väikese akna taga /.../ kellegi kooljalikku nägu, mis samas kiiresti kadus. /.../ See nägu kuuluski punapealisele isikule - viieteistaastasele noorukile, nagu ma nüüd tagantjärele oletan, kuid kes palju vanem välja nägi -, kelle juuksed olid nii lühikeseks pügatud nagu kõige madalamalt lõigatud habemetüügas, kel silmakulmusid peaaegu ei olnudki ja ripsmed täielikult puudusid ja kelle punakaspruunid silmad niivõrd ilma kaitse ja varjuta olid, et nagu ma mäletan, mind juba huvitama hakkas, kuidas ta üldse magama saab jääda. Ta oli kondine ja hoidis pead õlgade vahel, tagasihoidlikult mustades rõivastes, mingi valge tuust kaelasidemeks, ise kõrini kinni nööbitud, ja mis iseäranis mu tähelepanu köitis, kui ta seal poni pea juures seisis, üles vankrisse meie poole vaadates, oli ta pikk lõtv luukerekäsi, millega ta lõuga hõõrus. "
Nõnda kirjeldab Charles Dickens oma mõnevõrra autobiograafilise minategelase David Copperfieldi esmakohtumist Uriah Heepiga. Heep ei ole just maailma sümpaatseim tüüp - eesti kirjandusest leiame tema lähimaks vasteks Jorh Adniel Kiire. Suurepärasele briti rokkpundile nime andnud värvikas tegelinski jäänuks aga võib-olla sündimata kui Dickensile poleks 1847. aastal külla sadanud üks kuulus taani kirjanik. Külaline peatus Dickensi juures lausa viis nädalat, enne kui taipas ära minna ning peremees sai seejärel rahus "David Copperfieldi" kirjutama asuda. Kingsepa ja pesunaise liidust siginud taanlane ise oli kirja pannud hulgaliselt reisikirju, näidendeid, mõne romaani ja jutustuse, kuid alles elu lõpuaastail mõistis ta, et järeltulevad põlved jäävad teda mäletama eelkõige muinasjutuvestjana. Jah, tema see on - Hans Christian Andersen. Isegi oma memuaarid pealkirjastas ta kui "Minu elu muinasjutt". Romantismiajastu lapsena kirjutas ta vahepalaks muinaslugusid Lumekuningannast, Pöial-Liisist, väikesest Merineitsist, Keisri uutest rõivastest, vankumatust tinasõdurist ja paljudest teistest. Isiksusena jättis ta Dickensile (ning küllap teistelegi ninakirtsutajatele) tüütu mulje. Ta oli nigerik nagu Uriah Heep, halva tervisega ja õnnetus armuvalus heitlev looja. Niisiis ei ole imestada, et inetust pardipojast jutustades avaldas Hans Christian meile midagi ka endast. Ja soovunelmatest, mis jäävad ilusate lugudena karmi reaalsuse kohale hõljuma.
"Ta mõtles selle peale, kuidas teda oli taga kiusatud ja mõnitatud, ja kuulis nüüd kõiki ütlevat, et ta on kõigist lindudest kõige ilusam. Ja sirelid kallutasid oma oksad lausa vette tema juurde, ja päike paistis nii soojalt ja nii mõnusalt; siis läksid tema suled kohevile, tema sale kael tõusis sirgu ja ta hõiskas kogu südamest: "Nii paljust õnnest ei näinud ma undki, kui ma inetu pardipoeg olin!""
