Võõrad tulevad su koju, tapavad kõik ja ütlevad: me pole süüdi!
Selliste sõnadega algab laul, mis võitis tänavuse Eurovisiooni. Nii jõuline sissejuhatus on eurolaulude puhul ennekuulmatu ja uskumatuna näib seegi, et sedavõrd sünge laul võistluse kinni pani. Mille üle mul isiklikult on väga hea meel. Hinge pitsitava sõnumiga "1944" pole keskmine poplauluvabriku toode, vaid südamega kirjutatud ja esitatud kunstiteos. Ehtne laul. Päris tunnetest.
Kui popmuusikas lauldakse lahkuminekust või eemalolekust, on see sageli näideldud. Kui lauldakse rahust või vabadusest, kõlab see enamasti läägelt ja võltsilt. Jamala, "1944" autor ja esitaja, ei teeskle. Seda on tunda. Ta pole oma laulu üksnes läbi laulnud, ta on selle läbi elanud.
Laulu sisse põimitud etnilised elemendid ei mõju pelgalt eksootilise kaunistusena, vaid juhatavad kuulaja läbi aja ning ruumi ühte traagilisse aastasse. Nukra kõlaga duduk - aprikoosipuust puhkpill - nutab taga kadunud hingi. Refrääni sisustavad krimmitatari värsid, mida Jamala olevat oma vanavanaemalt kuulnud. Olles sõna otseses mõttes nutulaul, omandab "1944" lõpupoole lausa religioosse tähenduse. Pisaratest saab tsunami, hingepitsitusest hingeülendus. Nii võimas vägi on sel laulul.
Nüüd võiks ju küsida, kas säherdused suure väega laulud üldse kõlbavad Eurovisioonile. Aga loomulikult! Hääletustulemus näitas, et inimesed vajavad ka selliseid laule, mida raadios ja tantsupidudel ei mängita. Jamalal on oluline sõnum ja kus mujal seda edastada kui mitte paarisaja miljoni televaataja ees? Kui võimalus avaneb, tuleb see ära kasutada.
Arvatavasti teadsid enne Eurovisiooni väga vähesed eestimaalased, et 1944. aastal veeti oma põlisest asupaigast minema üle 200 000 krimmitatarlase, kes punavõimu sunnil pidid alustama uut elu Uuralites, Usbekistanis ja Kõrgõzstanis. Lääneeurooplastele on aga kõik Ida-Euroopas toimunud küüditamised ja teisedki stalinistlikud kuriteod peaaegu tundmatud. Tänu Ukraina võistluslaulule jõudis see valus teema loodetavasti rohkemate inimeste teadvusse.
Kuid Jamala ei kõnele üksnes oma rahva ehk krimmitatarlaste nimel. Tema laul mälestab sadu tuhandeid inimesi, kes nõukogude perioodil kodudest välja rebiti. Kõik nad kannatasid ühtmoodi. Paljudelt võeti vabadus, noorus ja unistused. Vaid aastaarvud, mida tragöödiatega seoses meeles pidada, on erinevatel rahvastel erinevad. Meil on neid lausa kaks: 1941 ja 1949.
Kas "1944" on ka poliitiline laul? Venemaal on juba hulk tähtsaid ametimehi, sealhulgas föderatsiooni-nõukogu kõrged esindajad, ukrainlaste laulu hukka mõistnud. Järgmiseks asuvad Ukraina võidu kahtlasi tagamaid uurima Vene eriteenistuse parimad agendid, kes suure tõenäosusega avastavad, et Euroopa Ringhäälingute Liit (Eurovisiooni korraldaja) on ameeriklaste käpa all...
Seda, et Venemaa tormab pärast kaotust Eurovisioonil kogu üritust poliitikaga määrima, oli ammu ette näha. Paraku peetakse ka mitmel pool mujal Euroopas, kaasaarvatud Eestis, Jamala laulu poliitiliselt motiveerituks. Osalt on neil õigus. Jamala pole eitanud, et tema laul vihjab ka Krimmi annekteerimisele.
Aga kus on siin poliitika? Stalin kiusas krimmitatarlasi aastal 1944, Putin hakkas sedasama tegema aastal 2014. Me oleme tagasi Teises maailmasõjas, tagasi ajastus, mil Euroopat valitsesid türannid. See ongi Jamala esmane sõnum. Peatage kurjategijad! Ärge laske neil röövida veel tuhandete inimeste vabadust, noorust ja unistusi.
Jamala ütleb kurjategijatele: "Arvate, et olete jumalad... aga kõik surevad." Ja avaldab seejärel lootust: "Me võiks ehitada tuleviku, kus inimesed on vabad elama ja armastama..." See pole poliitiline avaldus, vaid hingepõhjast kerkinud appihüüd. Esikoht eurolaulu tabelis kinnitab, et appihüüd jõudis paljude kõrvu.
Ära neela alla mu hinge... meie hingi.
