Pimedusse mattunud minevik on põnev. Kui tulevik jääb alati tumedaks, siis mineviku peale on võimalik vähehaaval valgust tilgutada. Kerge see pole. ETV2-s jooksev seikluslik saatesari „Kadunud tsivilisatsiooni jälgedel“ näitabki, millist roppu vaeva tuleb arheoloogidel näha, et tungida ajaloo tihedate varjude sisse.
Eestlane Rait Kütt ja tema mehhiklasest kolleeg Lisseth Fuentes ajavad muistsete maiade jälgi. Selleks sukelduvad nad kitsastesse karstikoobastesse (mis juba ekraanilt vaadates tekitavad klaustrofoobiat) ja müttavad kõiksugu vaenulikest elukatest kubisevates džunglirägastikes. Ega me maiadest palju teagi ja vahest on faktide nappus ka üks põhjusi, miks maiade kuulus kalender 2012. aastal viimsepäeva paanika esile kutsus. Puuduvate faktide asemele asub fantaasia, millest omakorda jääb vaid lühike samm ogaruseni. Seetõttu on Mehhikos eestlase osalusel toimuvad teaduslikud ekspeditsioonid tänuväärselt vajalikud.
Kõrvutades maiade tsivilisatsiooni teiste, suuremal määral tuntud kõrgkultuuridega, hakkavad silma mõnedki vastuolud. Maiad tundsid nulli, aga mitte ratast. Neil oli keerukas kalender, kuid metallesemeid ei kasutatud. Maiade jaoks oli matemaatika lausa rituaalse tähendusega, ent seejuures ohverdati massiliselt inimesi. Siit ka küsimus: olid maiad geeniused või barbarid?
Teadlaste asi ei ole säärastele küsimustele vastata, teadlased koguvad fakte ja analüüsivad neid. Üksainus savipott, mis kusagilt veega täidetud koopast üles tuuakse, võib teadlase rõõmust kekslema panna. Aga Rait ja Lisseth leiavad selliseid potte virnade viisi! Ja milline tragöödia see on, kui üks müstiline potike kildudeks puruneb…
Edasi rühitakse Yucatani poolsaare siseosas asuvasse džunglisse, kuhu on peitunud määramatu hulk maiade arhitektuurset pärandit. Õnnetuseks varitsevad seal ka maiade pühad loomad jaaguarid, mürgiastlaga skorpionid, vampiirlikud moskiitod ja veel mingid häbematud mutukad, kellest üks otsustab pugeda võttegrupi liikme kõrva sisse. Karta on, et hädad sellega ei lõpe…
Kummalisel kombel toimuvad ekspeditsioonid poolsalaja. Ennekõike isehakanud aardeotsijate ja turistide eemalehoidmiseks. Lisaks tuleb uurijatel pidada tuliseid sõnalahinguid maaomanikega, kes ei taha oma valdustes ühtki Indiana Jonesi näha. (Dr Jonesil läks muidugi kehvemini – tema pidi muuhulgas natside ja kommunistidega rinda pistma.) Aga tee teadmisteni pole kunagi sametvaibaga kaetud.
Sarjast võib jääda mulje, nagu toimetaks kaks arheoloogi ja nende tugimeeskond Yucatani metsades üksipäini. Tegelikkuses on muistsete mesoameerika rahvaste uurimisega ametis rohkelt inimesi kogu maailmast. Peale maiade pakuvad neile huvi ka asteegid, huaasteegid, olmeegid, tolteegid ja kes kõik veel. Omaette ooper on aga uuringuteks kuluv raha ja seda Mehhiko valitsus nähtavasti kuigi heldelt ei jaga. Saatesarjast selgub, et suur osa ekspeditsioonidel pruugitavast varustusest (s.h. uhke džunglimaastur) on muretsetud Raidi isikliku rahakoti toel. Aga mees ei kurda. Näha on, et Mehhiko võpsikutes ja koobastes kolamine pakub talle küllaga rahuldust. Need, kes maiade jälgi ajavad, peavadki olema suure adrenaliinivajadusega seiklejad.
Õigupoolest ei tohiks maiadest minevikuvormis kõnelda, sest see rahvas pole sugugi välja surnud. (Kui täpne olla, tuleks kõnelda maia rahvastest, kuna pole tõestatud, et tegemist oleks olnud ühe kindla rahvusega, samuti pole teada, kas maiadel oli kunagi ühtne riik.) Praegusaja maiadele otsa vaadates ei tahaks siiski uskuda, et tegemist on tollesamuse tsivilisatsiooni rajanud rahvaste järeltulijatega. Kuid ega keskmise eesti mehe palgel heiastu ka kohe Sakala Lembitu. Ajalooveskid mürisevad omasoodu ning jahvatavad isegi võimsaid tsivilisatsioone peeneks aganapuruks. Minevikku tungitakse aga ikka lootuses, et eelkäijatelt on midagi õppida.
