31. märts 2015

Jobudest ja lõngustest

Üldiselt peavad nõudlikuma maitsemeelega krõllid telesarju millekski madalaks ja väheväärtuslikuks. Põhjus peitub ilmsesti selles, et televisioonile toodetavad pildiribad on suunatud ennekõike massidele ning nende menust sõltub ühtlasi kommertskanalite tulu. Ent samas annavad sarjad, mida meil turu väiksust arvestades hulgaliselt toodetakse, tööd ja leiba näitlejatele ning filmitegijatele. Vaatajate meelitamiseks on vajalik mõistagi ülivõrretest tiine reklaam.

Kas käesoleval kevadhooajal ekraanile jõudnud uued sarjad ”Keeris”, ”Restart” ja ”Vabad mehed” õigustavad ootusi, mida reklaamid kõrgele on kruttinud? Lühike vastus: ei õigusta. 2–5 osa põhjal ei ole muidugi kombekas kogu sarja üle otsustada, kuid hea algus on järjelugude puhul alati oluline. Tuleb ju vaataja endaga kaasa tõmmata.

*
Krimisari ”Keeris” on puhas petukaup. Reklaam lubas küll sarja, millesarnast pole Eestis varem tehtud ega nähtud, kuid ekraanile on jõudnud suhteliselt tüüpiline eesti teletoodang. Põnevussarja asemel pakutakse igavussarja. Dramaturgias napib pinget ja tegelaskujudes sügavust, kuid need puudused võib andekski anda. Kurja juur on mujal. ”Keeris” on korralikult teostatud teleseriaal, tubli harju keskmine, aga paraku kumab sealt läbi meeleheitlik soov kopeerida maailmakuulsaid skandinaavia krimisarju. Peamiseks eeskujuks on silmnähtavalt taanlaste ”Kuritegu”, mis seob ühte argidraama, poliitilise põneviku ja klassikalise kriminulli. Äärmiselt kinnine ja ebahariliku käitumisega uurija Karl Looren (Taavi Teplenkov) paistab olevat inspireeritud ülimalt introvertsest Kurt Wallanderist ja autistlikust Saga Norenist, kes Taani-Rootsi sarjas ”Sild” mõrvalugusid lahendab.

Põhjamaad on meile muidugi paljudes asjades tänuväärseks eeskujuks, kuid ”Keerise” põhjal otsustades on nende tasemeni jõudmiseks veel vääääga pikk tee käia. Parem oleks, kui eestlased ei püüaks oma naabreid otseselt jäljendada, meie kultuuri eripära seisneb selles, et teeme kõike omamoodi. Esialgu tuleb leppida kurva tõsiasjaga, et meie teletegijatel pole raha, aega ega kardetavasti ka piisavalt talenti tipptasemel krimkade ekraaniletoomiseks.

”Keerise” stsenaristid Mihkel Ulman, Livia Ulman ja Andris Feldmanis on oma ala professionaalid, kuid paraku on nad ideedest tühjaks pigistatud. Iseenesest võib ”Keeris” paberil ju päris põnev tunduda, aga ekraanile seatuna ei ole sarjas piisavalt särtsu. Küllap vajaks ”Keeris” teravamat lavastajasilma ja veenvamaid näitlejatöid. Kõik osatäitjad peale Jaan Rekkori mõjuvad puiste käpiknukkudega. Ehk vajanuks nad rohkem aega, et rollidesse sulada? Ja mõelda vaid, kogu see pingevaba lugu on laiali laotatud kaheteistkümnele jaole… Tunnistagem: ühes skandinaavia sarjas juhtub ainsa osa jooksul enam kui mõnes eesti sarjas kogu hooaja vältel.

*
Mujal maailmas on saanud viimasel ajal trendiks, et kino suurmeistrid (Martin Scorsese, Steven Spielberg, David Fincher jt) proovivad kätt ka televisioonis. Eesti filmi tipptegijate hulka kuuluv Ilmar Raag ei ole televisioonist aga kunagi väga kaugel seisnud. Loogiline, et ühel päeval ta jälle telesarjade juurde jõuab. Tema käe all valminud ”Vabad mehed” on praeguse ajavaimuga täielikult kooskõlas. Sõjateema on viimase aastaga kohutavalt popiks saanud (teadagi, miks) ning ajateenijate seiklustest pajatav sari on seega igati teretulnud. Kuna Raag arendab ühtlasi Eesti riigi psühholoogilist kaitset, tekib küsimus, kas ”Vabad mehed” on osa sellest? Propagandistlikus sangarikultuses sarja igatahes süüdistada ei maksa.

”Vabad mehed” on põhimõtteliselt olustikudraama. Tegevus toimub Kuperjanovi pataljonis ning kaamera jälgib peaaegu dokumentaalse täpsusega seda, kuidas lontrustest täismehi tehakse. Lahe, ainult et… Vahel tikub pähe küsimus, kas ekraanil näidatav on kaitseväeteenistus või noormeeste suvelaager. Kes tahab, see jookseb ja hüppab, kes tahab, vedeleb niisama (laatsareti) voodis. Kasarmus võib vabalt ringi lonkida ja kiiret pole kuhugi. Ei iialgi.

Olustikukirjeldused tüütavad viimaks ära, nende peale kogu seriaali üles ehitada ei saa. Seetõttu laseb stsenarist Mihkel Seeder sõdurpoistel pidevalt tapelda ja tõreleda. Tüli on alati varnast võtta intriig – ja intriig viib teadupärast süžeed edasi. Tahaks siiski loota, et tegelikkuses meie kaitseväes pidevat hõõrumist ja rivaalitsemist ette ei tule. Vastasel juhul jõuavad vene tankid enne Toompeale roomata, kui kuperjanovlased omavahelises kiskluses pausi peavad ja aru saavad, mis juhtunud on. Nospleid jõuate veristada ka pärast ajateenistust, kullakesed!

Näitetrupp peaks saama mingi kollektiivse autasu. Viljandi ”kultuuriakadeemikud”, kes igat sorti sõdurpoisse kehastavad, on oma rollides väga loomulikud. Vaid mõned üksikud laused kõlavad näitlejate suus toorena. Reamees Pärg, eesnimega Robert (Silver Kaljula) on eriti mitmeplaaniline tegelane. Esialgu ei teagi, on ta pätt või pühak, kobakäpp või kangelane? Ja kas tõesti rullub meie silme all lahti imelugu, kus isiksus areneb, mõistus teravneb ja südametunnistus puhtaks küüritakse?

Kõige silmatorkavam tegelinski on mõistagi veebel Torm. On näha, et Anti Reinthal lustib kõuehäälset eneseimetlejat mängides täiega. Veebel Tormi ”imeteod” ei jäta kedagi külmaks. Sellegipoolest muutuvad kõik taolised kärkivad ja paukuvad käsutajad pikapeale ilgeteks jäledikeks.

Raagi teosed jätavad üldjuhul hinge mõnusa soojatunde. Erand pole ka ”Vabad mehed”. Aga mis puutub väljareklaamitud elulist aspekti, siis… Pigem õhkub ”Vabadest meestest” lääget idealismi. Jah, tore oleks, kui lõngustest saaksid pärast sõjaväge korralikud kodanikud ja pättidest patrioodid, aga tegelikkus näitab midagi muud. Tsiviilelu rikub mehed ära. Täiesti vabaks – vaimses ja emotsionaalses mõttes – saavad vähesed.

*
Enamasti on mees oma hädades ise süüdi. Ja kui tekib oht mülkasse vajuda, on uppuja päästmine ta enda asi. Seda paistab nentivat ka ”põnevus-draamasari” ”Restart”. Ka ”Restarti” üks stsenaristidest on Mihkel Seeder. Tema kõrval lennutab sulge Birk Rohelend. Olgu kohe öeldud, et proosas astub Birk tunduvalt julgemaid samme kui stsenaristikas.

Panin sarja ametlikus tutvustuses mainitud žanri meelega jutumärkidesse. Unustage põnevus ja draama. ”Restart” on puhas absurd. Omal moel päris mõnus, muide. Sarja peategelane Gerd Paas on pealtnäha küll edukas ettevõtja ja libe naistemees, kuid sisemiselt on ta põhimõttelage. Tema seiklustest saanuks ka täiesti sisuka musta komöödia, miskipärast pole tegijad aga suutnud selgusele jõuda, millises vormis nad lugu jutustada tahavad. Tulemuseks ongi absurd.

Gerdile kuju ja hääle andnud Sten Karpov on viimaste osatäitmistega jõudnud mu lemmiknäitlejate nimekirjale väga lähedale. Lühikomöödias ”Roosa kampsun” kehastas ta magusat geimeest. (Just sellised kõik geid välja näevadki.) Vanemuise tükis ”Kui tuvid kadusid” on tema kanda kahepalgelise närukaela roll. (Just sellised kõik närukaelad välja näevadki.) ”Restardis” saab Karpovist aga viimne jobu. (Just sellised kõik jobud välja näevadki.) Ühesõnaga, suurepärane ümberkehastumisvõime.

Ka Priit Võigemast, keda teatakse peamiselt paipoiste rollide järgi, üllatab seekord meeldejääva pahalase osas. Veenvaima soorituse teeb aga Mari-Liis Lill. Ta ei mängi, vaid on. On naine. Petetud ja pettunud, igaveses armujanus naine.

Stsenaristid ei ole originaalsust omaette eesmärgiks seadnud. Kui sari algab stseeniga, milles peategelane oma lapsele ütleb, et kukkumise järel tuleb jälle püsti tõusta, siis võib arvata, et hiljem peab ta neid sõnu suure kibedusega ka iseendale meelde tuletama. Kuidas naine avastab, et mehel on armuke? Loomulikult on mehe valge triiksärgi kraele sattunud eredatooniline huulevärvi jälg. Ja kui naist on petetud, kust ta siis kõige hõlpsamini lohutust leiab? Eks ikka mehe töökaaslase kaisust. Kui mängus on ämm, siis väimeest ta muidugi ei salli. Ja kui kellelgi on mingi väga räpane saladus, ilmub ootamatult välja keegi, kes anonüümse kirja või telefonikõne teel teatab: ”Ma tean, mida sa tegid!”

Ometigi mõjub sari värskena. ”Restardis” on stiili. (Tänud, Tamm ja Kõpper!) Filmilik pildikeel, isegi kerge film noir’i puudutus viib mõtted vanadele Hollywoodi krimkadele. Nii mõnedki episoodid on leidlikult üles võetud. (Kaadris mehe läbimärjad püksisääred. Langevad veetilgad kingade ümber. Uks avaneb ja parem pool kaadrist täitub maheda kuldse valgusega, mis tuleb mehe armukese pesast…) Isegi kui süžee tundub vildakas, tekitab lugu huvi. Kas jobust saab ükskord tõeline mees? Sarja efektiivsust (aga mitte kvaliteeti) näitab see, kui sari suudab tekitada vaatajas sõltuvuse. ”Restart” võib seda tekitada.

Käesoleva aastanumbri sees ekraanile jõudnud sarjadest jääb ”Nullpunkt” vist ületamatuks. Kommertskanalitel pole piisavalt tahtmist ega vajadust toota sarju, mida võiks näidata ka paarikümne aasta pärast (nagu ”Wikmani poisid” või ”Tuulepealne maa”). Kuid ühekordseks tarbimiseks ja ajavaimu fikseerimiseks kõlbavad ka uued sarjad.