Nüüd, kui Toomas Hendriku ja Evelini teed on lahku läinud, on Eesti saanud endale uue esipaari. Lubage tutvustada: Elina Born ja Stig Rästa! Jah, laval etendavad nemadki lahkumineku valu ja paineid, kuid pisarate taga särab edukas tandem. On Meister ja tema Margariita. Väikese riigi (pop)kultuurisaadikud, kes üheainsa lauluga on liigutanud miljoneid südameid ja teeninud miljoneid klikke. Kui kõik „Goodbye to Yesterday“ vaatamised YouTube’i ametlikel ja mitteametlikel kanalitel kokku lüüa, saame juba kaheksakohalise arvu. Võimas, eks?
Aga number, mis Elina ja Stigi duetti viimaste kuude jooksul lahutamatult on saatnud, kipub olema hoopiski 7. Palun väga: „Goodbye to Yesterday“ avaldati 7. jaanuaril ning kogus Eesti Laulu finaalis ligi 71 000 häält ehk 79% kõigist häältest. Tegu on ühtlasi järjekorras seitsmenda Eesti Laulu konkursi võitjaga. Eurovisiooni poolfinaalis esines Eesti loomulikult seitsmendana. Finaalis sai Eesti kokku 106 punkti (ristsumma: 7), kusjuures 7 punkti andsid Eestile sellised riigid nagu Venemaa, Valgevene ja Ungari. Rahvahääletusel oli Eesti 5. ja žürii tabelis 11. (5+1+1=7). Lõpptulemus: 7. koht.
Jätame nüüd numeroloogid seda arvmõistatust lahti muukima ja vaatame, mis oli Rootsi võidu valem. Moodne tantsulugu – olemas. Innovaatiline ja seninägematu lavashow – olemas. Jumalad, deemonid, linnud ja liblikad – olemas. Poeetilne ja pateetiline sõnum – olemas. Karismaatiline laulja – olemas. Nahkpüksid – olemas. Rootsi popmuusikavabrik töötab täistuuridel ja kvaliteetseid tooteid jätkub küllalt ka eksportimiseks. Putinlik Venemaa võib saada hakkama küll ilma EL-i sealihata, aga Rootsi laulukirjutajad kulusid ikka marjaks ära.
Igatahes ei jätnud rootslased midagi juhuse hooleks. Kogu komplekt, mida lavalt näha võis, ei olnud välja mõeldud paari Eurovisioonile eelneva kuu jooksul. 95% ulatuses nägi lavastus välja selline, nagu ühes Rootsi eelvooru poolfinaalis, mis veebruari lõpus ekraanile jõudis. Töö, mida meelelahutusliku jackpoti võitmiseks tehti, oli ränk. Vaadake ja õppige.
Samas polnud Måns Zelmerlöwi triumf sugugi nii puhas ja läikiv. Esiteks plagiaadisüüdistused (David Guettale oleks võinud vähemalt inspiratsiooni eest aitäh öelda.). Kahtluse all pole üksnes laul. Ka vaimustav lavashow oli liialt „inspireeritud“ ühe rootsi videokunstniku loomingust. Teiseks ilmnes, et rahvas hääletas võitjaks hoopis Itaalia ooperitrio Il Volo ning Rootsi jäi telefonihäältega hoopiski kolmandaks. Aga žüriide sõna jäi seekord peale ning järgmisel aastal sõidavad eurolaulikud kõikjalt maailmast (ehk kui Austraalia ka edaspidi osaleb) taas Stockholmi, Göteborgi või Malmösse.
Tänavuse Eurovisiooni eesmärk – ehitada riikide ja rahvaste vahele sildu – oli õilis ja asjaolu, et Venemaa teiseks tõsteti, paistab kinnitavat, et eesmärk mingil moel ka täideti. Paraku tõestati sedagi, et Euroopa ühe olulisema muusikalinna Viini südames toimunud konkursil ei suudetud ehitada silda rahva ja žürii maitse vahele. Nn. muusikaekspertide tegevuse tõttu kaotas ka Eesti hulga punkte, mida tavalised televaatajad meile heldelt kinkisid. Siit järeldus: tegelikult ei ole võimalik laule objektiivselt hinnata. Kas selle järelduseni jõudmiseks oli vaja tõesti 60 aastat võistlusi pidada? Aga vahet pole. Show läheb ikka edasi – ja see on tore.
Elina ja Stig on Eestile toonud hulgaliselt hinnalist tähelepanu ning küllap liigutab nende laul andunumate fännide südameid veel palju aastaid. Meie popmuusika potentsiaal on väga väike, kuid üsna sagedased kohad Eurovisiooni esikümnes näitavad, et Eesti muusikud on selle vähese potentsiaali maksimumilähedaselt ära kasutanud. Ei tea küll, kes on need kangelased, kellest Måns laulab, kuid paljude arvates on nende nimed tegelikult Elina ja Stig. Kiitus neile!
