Tarkade inimeste juttu on hea kuulata. Esiteks muidugi seetõttu, et nõnda saab ka ise targemaks. Teiseks aitavad targad inimesed sõnastada mõtteid, mis võivad küll enda uduses peas mingi amorfse kujutisena hõljuda, kuid mida sõnadesse panna ei oska. Ääretult meeldiv, et Eesti helgeimad pead põristavad nüüd igal esmaspäeva õhtul ETV2-e ekraanil plekktrummi.
Günter Grassi suurepärase teose järgi nime saanud saade on Eesti televaldkonnas mõneti erandlik. Kujutage ette, et kaks inimest vestlevad ümmarguse laua taga 45 minutit jutti ja igav ei hakka kordagi! Vähemalt minul pole seni hakanud. Enamasti kipuvad teleusutlused kestma vaid 5–10 minutit, mistõttu mõjuvad „Plekktrummi“ saated väga värskendavalt. Sõna maksab.
Viimased kolm saadet on olnud mulle eriti südamelähedased. Saatejuht Joonas Hellerma külalisteks on olnud viimastel nädalatel kirjandusteadlane Tiina Kirss, teoloog Urmas Nõmmik ja naine, kes õigupoolest mingit tiitlit ei vajagi, aga nimetagem teda siis ühiskonna tundjaks – Marju Lauristin. Ühel või teisel moel kõnelesid kõik kolm sellest, mida kirjandus inimesega teeb.
Pean kohe tunnistama, et professor Tiina Kirss on minu jaoks suur autoriteet ning seepärast kuulasin ka tema juttu, karp laialt lahti. Saatesse oli ta kutsutud ennekõike värske kirjandusnobelisti Patrick Modiano loomingu lahtimuukimiseks, kuid kõnelus jõudis peagi otsemaid „suure romaani“ juurde. Mu meelest on „suure romaani“ ootus Eestis võrreldav Maltsveti-aegse valge laeva ootusega. Unustage ära! Mida ei tule, seda ei tule! Parem kümme väikest kui üks suur. Ja miks ei räägita õigupoolest üldse suurest luuletusest või suurest näidendist? Või siis suurest novellist?
See selleks. Tiina Kirss mõtiskles igatahes väga haaravalt ajaloo ja kirjanduse teemadel ning andis viimaks ka näpunäiteid, kuidas kirjutada loetavat romaani. Niisiis, romaanikirjanik peab olema palju reisinud, palju suhelnud, kohtunud võimalikult erinevate inimestega ja nagu igal alal, kulub kirjanduseski ära elukogemus. Sellele loetelule otsa vaadates tekkis mul tahtmine päeva pealt igasugune kirjutamine lõpetada. Reisinud ja suhelnud ma pole, elukogemust kah napivõitu… Kuid Tiina Kirss mainis veel midagi. Nimelt peaks see, kes tahab romaani kirjutada, vaatama sügavale iseenda sisse. Noh, siis on minulgi lootust.
Kui aga võtta teemaks ikka too suur kirjandus, siis ei saa me siin õhtumaades piiblist üle ega ümber. Urmas Nõmmik arutles usu ja armastuse üle. Jah, usku on meie maal vähe, aga armastust…? Sedagi võiks alati rohkem olla. Vestlus Urmas Nõmmikuga tõukus tegelikult kurikuulsast kooseluseadusest. Nõmmik esindab luterlaste vabameelsemat tiiba, mistõttu pole imestada, et ta ei öelnud seaduse kohta ühtegi halba sõna.
Maapealseid seadusi teevad inimesed, nood kõige tähtsamad seadused on aga ammuilma taevas valmis kirjutatud. Jumal on armastus, armastus on Jumal. Nõnda väidab piibel. Jumal armastab kõiki lapsi, olgu nad paganad, homod või hoorajäägrid. Peaasi on elada ilma patuta, kahetseda oma eksimusi ja loota andestusele. Kas kooselu samasoolisega on aga Jumala silmis patt? Kui inimesi seob armastus, seega Jumal ise, kus on siis patt?
Mõned leiavad, et kooseluseadus on põhiseadusega vastuolus. Kummatigi oli see õiguskantsler ehk meie põhiseaduse valvur, kes kooseluseaduse teema esimesena üles võttis. Vabariigi põhiseadust võib tõlgendada mitut moodi, nõnda sarnaneb ta piibliga. Ent Urmas Nõmmik hoiatas, et ühtki kirjakohta piiblis ei või kontekstist välja rebida, igat nõuannet, käsku ja keeldu peab vaatama laiemalt. Nõnda on ilmselt ka põhiseadusega.
Piibel annab eluks tuge ja seetõttu ongi ta raamatute raamat. Kuid iga raamat nõuab analüüsi, kriitilist mõtlemist ja lahtimõtestamist. Kirjanduse ja kogu kultuuri peegeldamise, lahtimõtestamise vajadusest kultuuriperioodika veergudel kõneles ka Marju Lauristin. Kultuuriajakirjanduse seis Eestis on tema sõnul hea, kuigi Sirpi, Loomingut, Vikerkaart, Akadeemiat, Müürilehte ja teisigi väljaandeid võiks tunduvalt enam koolitunnis kasutada. Sellega tuleb nõustuda, ehkki pingeline ja mahukas õppekava ei pruugi jätta õpetajatele-õpilastele palju aega, et kultuuriajakirjandusega tööd teha.
Marju Lauristini külaskäik „Plekktrummi“ leidis aset päeval, mil Viljandi koolis kõlasid saatuslikud revolvripaugud. Päev hiljem küsis Postimees esikaanel: „Miks see juhtus?“ Veel päevake – ja nagu nalja olid arvamusküljed äärest ääreni täis võimalikke vastuseid.
Kuid Marju Lauristin andis oma vastuse juba traagilise päeva õhtul. Noored pole leidnud teed kunsti juurde, mis aitaks neil sisemuses käärivate probleemidega toime tulla, leidis Lauristin. Kunst juhatab väärtusteni, millel püsib ühiskond. Milleks on üldse vaja kirjandust, muusikat, filmi või teatrit? Hinge puhastamiseks, ütleb Lauristin. Kõlab ehk naiivselt, kuid nii see on. Kunst pole ju pelk meelelahutus, üks paljudest ajaviite vormidest. Kunst on olemise viis. Ehk isegi parim viis.
Inimene peab oma elu mõtestama, tihtilugu ka uuesti ja uuesti ümber mõtestama, andma tähenduse ümbritsevale ühiskonnale, kestvale ajale, iseendale. Kirjandus ja kõik teised kunstiliigid aitavad seda teha. Iga inimene peab üha mõtlema ja mõtlema, et aru saada oma tunnetest, teistest inimestest ja maailmast, milles kõik need erinevad inimtüübid elutsevad. Tuleb kuulata mõtlevaid inimesi. Nende sõnadel on väge, mis võib ära hoida kõige hullema.
