Me elame uue ajastu koidikul. Pole võimalik öelda, mida see ajastu endaga kaasa toob, kuid olgem valvel ja leppigem sellega, et maailm pole enam endine. Tänavune kevad on olnud väga rahutu. Me ei tea, mis toimub kasakate maal ja kellele lüüakse hingekella Kremli tornides. Õhus on äikest. Kuid just sellistel ebakindlatel aegadel, kui tulevik näib tume nagu korstnalõõr, saabub taevast messias ja lunastaja. Kuidas ta ära tunda? Eks ikka habeme järgi. Tema nimi on Conchita Wurst!
Seekordne Eurovisioon oli väga ideoloogiline. Mitte kunagi varem pole europubliku seas kirendanud nõnda palju vikerkaarelippe (mida ka Venemaa esinemise ajal telepildis agaralt näidati). Kunagi varem pole ühtki riiki nii ühemõtteliselt välja vilistatud. Kunagi varem pole artistid teinud laval nii varjamatut sallivuspropagandat (lisaks Austriale ka Island). Taani kui väga vabameelse maa otsene eesmärk näis olevat Venemaa ja tema liitlased Eurovisioonilt välja süüa. Põhjus pole üksnes Krimmis, vaid Kremli väärastunud doktriinis, mis euroopalike arusaamadega kokku ei lähe. Ja nagu vanarahvas on õpetanud: vanakuradi eemalepeletamiseks ei ole miski tõhusam kui vikerkaarelipp. Lehvita seda, kuidas jaksad!
Ilmselt ei olnud austerlased Eurovisiooni võiduks hingeliselt ette valmistatud. Kuid Mozarti ja valsside maa võib olla uhke, et neil on selline vapustav artist nagu Fräulein Wurst. „Habemega naine“ on muidugi jaburamast jaburam tiitel. Ennevanasti näidati habemega naisi suure raha eest laatadel ja tsirkuses. Aga Conchita on karakter, kes pole üksnes vaatamiseks, vaid ka kuulamiseks. Õigupoolest on „Rise Like a Phoenix“ kohutavalt vanamoeline laul, milletaolised iseäranis seitsmekümnendail paljusid kõrvu vallutasid. Kõnealust pala võrreldakse sageli mõne Bondi filmi tunnusmeloodiaga ning kui võtta arvesse, et ka Adele’i „Skyfall“ oli paar aastat tagasi suur hitt, siis paistab, et retroballaadid tulevadki aeg-ajalt uuesti moodi. Seda tüüpi sünged ja võimsad ballaadid vajavad kahtlemata esitajat, kes ei jääks laulule alla.
Conchita habeme taga on ilus ja vägev hing. Kuna tekst ja seade on juba piisavalt dramaatilised, piisab vaid mõnest majesteetlikust žestist ja kelmikast kulmutõstest, et sädelev teatraalsus esile tuua. Habe annab operetlikule laulule täiesti teise kvaliteedi. Laval segunevad perversne huumor ja särtsakas paroodia ülespuhutud diivade aadressil, ent midagi on seal veel… Kui Jeesus elaks 21. sajandil, oleks tema nimi kindlasti Conchita Wurst. Ka Jeesus kuulutas sallivuse ja armastuse sõnumit. Temagi löödi risti, aga tõusis nagu fööniks. (Hää küll, Conchita taassünd on palju efektsem ja tulisem.) Kahe tuhande aastaga on inimene õnneks kõvasti muutunud. Taevalikke saadikuid võetakse nüüd kuulda ja hinnatakse 12 punktiga.
Otse loomulikult ajab Conchita publiku segadusse. „Kuidas seda nüüd lastele seletada?“ oigavad tublid lapsevanemad. „Kas laval on onu või tädi??“ Kui mõni laps oleks sattunud vaatama lavastust „Nukitsamees 2“, oleks ta samuti imestanud, miks Metsamooril on pikk habe ees. Õige vastus: Metsamooril on habe, sest teda mängib Peeter Volkonski. On sellest nii raske aru saada?
Kuid suur kunst ajabki rahva segadusse. Thomas Neuwirthi loodud karakteril on siiski lihtne sõnum, mida ei anna mitmeti tõlgendada: ole, kes sa oled, ära häbene midagi. Ja ärge otsustage inimeste üle välimuse, vaid tegude põhjal. Conchita Wurst tõmbab publikul maskid eest, toimides samas veidra võlupeeglina, kes paljastab inimeste tegelikud mõtted ja tunded. Ta paneb rõõmustama ja vihastama, vaimustab ja hirmutab. (Habemega naine on teadupärast esimene maailmalõpu märk.) Ühed kiidavad teda julguse ja talendi eest, teised neavad teda põrgupõhja rõveda „pedepropaganda“ pärast. Külmaks ei jäta Conchita kedagi. Ta on sündinud provokaator, kes annab publikule keeruka ülesande: kas suudate mind objektiivselt ja eelarvamusteta hinnata, olenemata sellest, milline ma välja näen? Eurovisiooni tulemused kinnitavad, et enamik Euroopa riike tuli ülesandega toime.
Vaevalt, et Conchita Wurst suudab pumbata kellessegi suuremat sallivust. Ta on selleks liiga ekstravagantne. Kuid ta näitas ilmekalt ette need maad, kus on endiselt lubamatult palju eelarvamusi. Teeme väikese analüüsi. Riigid, mis andsid Austriale vähem kui 6 punkti olid Venemaa, Valgevene, Poola, Albaania, Makedoonia, Montenegro, Armeenia, Aserbaidžaan, San Marino (tilluke erand) ja... Eesti. (Ukraina andis aga 8, Leedu ja Gruusia suisa 10.) M.O.T.T.
Me oleme eelarvamustest kammitsetud. Eelarvamustest võrsub aga kius ja viha. Nüüd, selle uue epohhi koidukiirtes, on aeg teha valik. Kuhu me siis ikkagi tahame kuuluda? Kas tahame mõelda ja käituda nagu türannid, olla suletud ja ebademokraatlike ühiskondadega samas reas? Kas tõesti?
Sallivust ei saa kellelegi peale suruda. Kõik algab ikka inimese enda seest. Erinevused tekitavad hirmu, sest me ei suuda värvikirevasse maailma kompleksivabalt suhtuda. Miks peaks näiteks „habemega naine“ kedagi hirmutama või oksele ajama? Ta on ju naljakas! Kuid igas naljas on ka terake tõtt. Sageli öeldakse kõige tähtsamat läbi huumori. Milleks siis nina krimpsutada? Kahe maailma – euroopaliku ja putinliku – servale kõikuma jääda me ei saa. Läänelik majandus ja nõukogude mõtteviis ei sobi kokku. Asi pole „pedepropagandas“, vaid põhimõtetes. Niisiis peab Eesti ka mentaalses plaanis valima, kas olla osa Vene impeeriumist või Euroopast – isegi kui see Euroopa asub Conchita Wursti seeliku all.
