Kuidas ma lõpukirjandit kirjutasin

Leonardo da Vinci ja Kivirähki seltsis Püha Graali otsimas

Eestis on juba tsaariajast peale olnud kombeks kooliõpilasi kirjanditega piinata. Lõpukirjand on omamoodi dokument, lahkumisavaldus, mille ettenäitamisel antakse kätte tunnistus. Ühtlasi on kirjandi kirjutamine tähtis rituaal, mille käigus peab õpilane emakeele oskuse kõrval näitama oma küpsust, arukust ja laia silmaringi. Varasemas ajaloos oli lõpukirjandi asemik leerieksam. Selle läbimisega tõestas noor, et on korralik ristiinimene ja valmis perekonda looma. Lõpukirjandil on niisiis protestantlik juurestik. Aga protestantism, see on raske töö, kõrge eetika ja haritud vaim.

Kui paljud üldse mäletavad, millest nad omal ajal kirjutasid? Pakun, et vähesed. Puudub ka võimalus mälu värskendada. Mina mäletan hästi. Vähe sellest, olen oma lõpukirjandi paar korda ülegi lugenud. Sirutan käe ning haaran riiulist Antsla kooli almanahhi „Elukillud VI”. Näed sa, nende kaante vahele ongi mu lahkumisavaldus põlistatud.

Sel kevadel möödus elu tähtsaimast kirjatööst täpselt 20 aastat. Ma ei valmistunud eriti, ehkki teadsin, millest tahan kirjutada: religioonist või kultuurist. Lootsin, et saan sel puhul ka mõnele värskelt läbi loetud rammusale raamatule viidata.

Muide, mu eesti keele õpetaja hoiatas meid, abituriente: ärge olge liiga isikupärased! Enamik kirjandi hindajaid seal Tallinnas on pensionil õpetajad, vanad saurused, kes lennukat omaloomingut kuigi kõrgelt ei hinda. Katsusin sellega arvestada. Raske on olla keskpärane, aga noh, kui elu nõuab...

Sekundipealt kell 10 hommikul läks möll lahti. Enne seda oli haridusminister (tollal vist Reps) raadio kaudu väikese kõne pidanud, aga see küll põrmugi meelde ei jäänud. Loeti ette kümme teemat, mis ka paberi peal iga abituriendi lauale jõudsid. Jah, tookord oli teemasid tõesti igavene ports. Mõnel kulus ainuüksi pool tundi selleks, et valida neist enda jaoks sobiv. Mul seda muret polnud. Teema number kaks oli nagu tellitud: „Religiooni osa kultuuris”.

Vikipeedia andmeil võis valida ka selliseid igihaljaid teemasid nagu „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine (Lennart Meri)”, „Inimesed, keda on raske mõista”, „Rohelise mõtteviisi poolt ja vastu”, „Elame infoajastul – kuhu edasi?”, „Mõttematk ühe kirjandusteose probleemidesse” ning „Rikas elu, vaene elu”.

Vedas, et sain oma kooliteed käia vabas Eestis. Nõukaajal pidid abituriendid kirjutama näiteks sellistel seksikatel teemadel: „9. mai – suurvõidu ja rahupüha” (1945), „Põllumajanduse sotsialistlik ümberkorraldamine kui ajalooline murrang Nõukogude Eesti külas” (1949), „V. Kingissepp – Eesti revolutsionäär-bolševist ja publitsist” (1951), „Ainsaks suureks ja õigeks tõeks Lenini tõde on (J. Smuul)” (1960), „Oktoobrivõidu vastupeegeldusi tänapäevas” (1977) ja „Suure Isamaasõja lahingulippude kuulsus kohustab” (1985). Õnneks võis pea alati valida ka mõne kirjandusainelise teema: Tammsaare, Vilde, Kitzberg ja Liiv aitasid punajurast eemale hiilida.

Koolikirjand on väga spetsiifiline, et mitte öelda kentsakas žanr. Mõtete kogumiseks ja paberile panekuks antakse vaid kuus tundi. Tädi Leida hüüatab: lausa kuus tundi! See on ju pool päeva. Aga mõni mõte, eriti hea mõte, vajab küpsemiseks aega. Käsu peale kusta ja käsu peale mõelda on ühtviisi hirmus. No ei tule!

Minul ka ei tulnud. Head mõtet igatahes mitte. Tegin hakatuseks kava, nagu eeskujulik õpilane ikka. Viskasin paberile ühe ja teise idee, kirikust ja kunstist, paavstist ja presidendist, inglitest ja kuraditest, sekka tsitaate Voltaire’ilt ja Nietzschelt (ja avastasin õudusega, et tegelikult ei oskagi ma nende härrade nimesid eksimatult kirja panna).

Ükski idee ei idanenud. Oli vaid hulk laialipudenenud võltspärleid, mida ei andnud üheks säravaks keeks sättida. Taipasin, et „Religiooni osa kultuuris” on nii lai, lausa mõõtmatu teema, et ainult Übermensch suudaks seda rahuldavalt käsitleda. Sotsiopaatsed eksamikoostajad olid selle õpilaste lollitamiseks välja mõelnud ja mina astusin nende üles seatud lõksu.

Ometi ei kavatsenud ma teemat vahetada. Liisk oli langenud. Umbes tund aega sai surnuks löödud, kui mulle tõttas appi geenius renessansist, Leonardo da Vinci. Olin tollal tema suur fänn. Lugesin huviga ta elulugu, märkmeid ja mõtteteri. Juhtumisi oli mõni aeg tagasi eesti keeles ilmunud ka bestseller „Da Vinci kood”, mille põhjal tegin parajasti uurimistööd, et seda kirjanduseksamil kaitsta. Raamatu keskmes on Püha Graali saladus. Ja siis – halleluuja! – tabaski mind ilmutus. Ka minu kirjandit läbivaks kujundiks peab olema Püha Graal.

Kribinal-krabinal ilmus paberile sissejuhatus: „Inimesi on aastasadade vältel vaimustanud müüt Pühast Graalist, imettegevast karikast, mille otsingud pole seni vilja kandnud. Sarnaselt Graalile jahib inimkond universaalset tõde. Soovist saada senisest enam teada ning jõuda maailma olemusliku algeni, ongi sündinud religioon. Seetõttu mängib usk olulist rolli ka inimeste kõrgema loomingu, kultuuri, arengus.”

Pixabay

Kirjutasin kõigest, mis mu madalate ajukäärude vahele oli tosina kooliaastaga kogunenud ja mis vähegi asjasse puutus: haridusest, moraalist, kristlusest, islamist, budismist, ateismist, Lähis-Ida kriisidest, heliotsentrilisest maailmamudelist ning tänapäeva materiaalsetest iidolitest, kaubanduskeskustest, pankadest ja hotellidest. See kõik õnnestus pigistada napi 600 sõna sisse, nagu norm nõudis.

Ühes õiges kirjandis tuleb ka mõnele kirjandusteosele viidata, et näidata oma lugemust. Mul polnud sellist hääd teost kohe varrukast võtta. „Tõde ja õigus” oli liiga riskantne, sest vargamäelasi ma tollal veel nägupidi ei tundnud. „Meister ja Margarita” – võimas raamat, aga kuidas ma seda oma nigela kirjandiga seon? Kartsin juba, et pean „Pipi Pikksuka” appi võtma. Seegi ju natuke usualane – Pipi ema oli ometigi ingel.

Siis turgatas: alles möödunud talvel lugesin mingit Kivirähki jutukogu, kus oli ka novell „Püha Graal”. Jackpot! Novell ise mulle ei meeldinud, aga hädaline ei saa pirtsutada ega valida. Kirjutasin: „Kaasaegne tõekarikas võib olla vaid odav kondenspiimapurk, nagu toob tabava võrdluse Andrus Kivirähk novellis „Püha Graal”.” Korras, viide olemas.

Aga kurat, kas „kondens” on ikka õige? Äkki peab olema „kondends”? „Või kondents”...? Paks ÕS oli kohe lauanurgal, aga miskipärast ei teinud ma seda kordagi lahti. Lootsin vist heale õnnele.

Mustand oli lõpuks üks sodi-podi, kirbukirja paraad, millest isegi Vanajuudas poleks mõhkugi aru saanud. Aga mina sain. Kuidagimoodi. Kell tiksus armutult. Puhtandi kirjutamiseks polnud enam palju aega. Püüdsin selle vormistada nii ilusti kui sain, maalisin igat tähte püüdlikult nagu Leonardo Mona Lisat. Mu käekiri oli ikkagi kohutav. Tegin kogemata ka ühe komavea.

Kasutasin pea kogu aja ära. Viis minutit puudus kella neljast, kui oma surematu vaimusünnitise komisjonile esitasin. Kõik peale minu ja ühe paralleelklassi tüdruku olid juba lõpetanud. Käsi oli nii väsinud ja krampis, et suutsin hädavaevu protokolli oma nime ja allkirja sirgeldada. Olin pettunud. Ei õnnestunud see kirjandikene sugugi. Võimla ukse juures seisis laud kuivanud saiakeste ja maitsetute jookidega. Pistsin terve kuhja saiakesi endale kotti ning jagasin need hiljem heldelt laiali. Vähemalt tegin kellelegi rõõmu.

Ega ma kaua norutanud. Juba järgmisel päeval tuli sõita Tallinna, kus ootas veel üks katsumus, kooliõpilaste mälumänguturniiri lõppvõistlus. Minu tiim sai tubli 14. koha. Võistlejaid oli 15.

Elu läks edasi, tuli sooritada ka inglise keele ja ajaloo eksam. Matemaatika polnud tollal kohustuslik ja sellest ma loobusin. Geograafia eksami olin teinud juba kümnendas klassis.

Juunikuus selgus ka kirjandi tulemus. Täpselt 100 punkti. „Kondens” läks järelikult täppi ja komad ka. Tore. Aga... 100???

Olin oma koolis esimene õpilane, kel õnnestus riiklikul lõpueksamil saada täislaks. Kuidas see juhtus – ei tea. Järgmine sajapunktikirjand sündis Antsla koolis juba aasta hiljem. Keegi pidi lihtsalt otsa lahti tegema.

Kahtlustan praegugi, et mu kirjand aeti tegelikult ühe geeniuse omaga segamini. Vaesekesel andis imestada, miks ta oma šedöövriga ainult 32 punkti kogus.

Ellujäämiskursus ekspertidele

Torm, nälg ja seadus – ei inimene nende vastu saa

Nii võib kokku võtta David Granni meisterliku dokumentaaljutustuse „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast”. HMS Wager oli uhke Briti sõjalaev, mis saadeti 1740. aastal teele poolsalajase missiooniga: pidada kinni aaretest pungil Hispaania laev ja see inglasliku elegantsiga paljaks riisuda. Panused olid kõrged. Sestap pole ka juhus, et hispaanlasi jälitav alus sai nimeks Wager (eesti keeli „kihlvedu”).

Merekirjandus oli 18. sajandi Inglismaal väga populaarne. Ilmus kuhjade viisi nimekate kaptenite ja admiralide memuaare ning tõestisündinud lugusid seitsmel merel seilamisest, õilsatest merekarudest ja nurjatutest piraatidest. Tollastest väljaannetest on ajale vastu pidanud vaid kaks: šoti meremehe Alexander Selkirki elust inspireeritud „Robinson Crusoe” ja meresõidujuttude paroodiana esitatud „Gulliveri reisid”. Ka Wageri retkel osalenud ja eluga pääsenud mehed panid oma seiklused kirja, ehkki vaatepunktid erinesid märkimisväärselt. Neile kirjutistele David Grann valdavalt tuginebki, kaasates ka muljetavaldavalt suurt hulka teisi allikaid.

Olgu kohe öeldud, et Wageri missioon kukkus läbi. Juba üle Atlandi sõites jäi osa laevameeskonnast skorbuuti. Hämmastav, et veel 18. sajandilgi – valgustussajandil, mil teadmised, eksperimendid ja ratsionaalne mõtteviis hoogsalt esikohale seati – ei teadnud arstid endiselt, et skorbuuti saab ennetada ja ravida väga lihtsalt, C-vitamiiniga. Wager tegi koguni vahepeatuse ühes Lõuna-Ameerika sadamas, mille lähedal kasvasid greibid, kuid pardale neid ei toodud.

Tõeline põrgutee algas ümber Horni neeme sõites. Tegu on piirkonnaga, kus tormid vaibuvad harva. Teised Briti laevastikku kuulunud alused kaotati silmist. Jõuti küll Vaiksele ookeanile, aga Patagoonia ranniku lähedal sõitis Wager kalju otsa. Järgnesid külm, nälg, haigused, mäss, mõrv ja surm. Ja surm. Ja veelkord surm.

Pärast inimtühjal saarel konutamist jagunesid merehädalised kaheks. Ohvitser Bulkley juhtimisel läbis üks rühm kipakal paadikesel ligi 3000 miili, kuni jõudis Brasiiliasse. Alles pool aastat hiljem maabus ka teine rühm, kuhu kuulusid kapten Cheapile truuks jäänud mehed. Mõlemal poolel oli rääkida oma lugu. Inglismaalt teele asunud umbes 250 mehest jäi lõpuks ellu 30.

Sellega lugu siiski ei lõppenud. Tegeliku tõe pidi välja selgitama kohus. Laevahukk oli toonud kaasa mitu kuritegu. Keda üles puua – mässulised või mõrvar?

Täpsemalt ma Wageri uskumatust saagast kõnelda ei tahakski, igaüks saab seda Granni raamatust ise lugeda. Kahju, et Wager ei ole sama tuntud laev kui Bounty, millest on seni vähemalt kolm suurt mängufilmi valminud. Bounty mässu (1789) lõpplahendus oli küll dramaatilisem, ent Wageri juhtum paelub oma pingestatud ja mitmekihilise sündmustikuga. Annab imestada, kuidas sai keegi Wageri meeskonda tabanud kannatuste kadalipust üldse eluga välja tulla. Peab nõustuma nendega, kes ütlevad: vanasti olid laevad puust ja mehed rauast, praegu on vastupidi.

Raamatul on ka poliitiline varjund. David Grann on ameeriklane, mistõttu on skepsis Briti monarhia suhtes tal juba veres. Autor peab Wageri lugu Briti koloniaalimpeeriumi järk-järgulise lagunemise alguspunktiks. Iga impeerium on türanlik. Inglasliku suhkruvaaba all mädanev korjus ei saanudki lõputult kesta. Ligi kolmkümmend aastat pärast Wageri retke puhkes Ameerika iseseisvussõda. Vajuks need meie aja türanniad kah ükskord sügavale põhja!

Mõnevõrra üllatuslikult mängib „Wageris” üht peaosa John Byron, kuulsa poeedi George Gordon Byroni vanaisa, tollal veel üsna noor ja vähekogenud meremehike. Luuletaja Byron sai vanaisa seiklustest ja Wageri hukust inspiratsiooni, kui kirjutas eepilist poeemi „Don Juan”. Poeem sütitas omakorda Eugene Delacroix’d maalima hukust pääsenud mehi. Nõnda on Wageri ränk saatus leidnud peegelduse eri kunstivormides.

"Don Juani vrakk"
Eugene Delacroix

Hüpake saatana karussellilt maha!

Miks ma sotsiaalmeediat ei kasuta ja miks sinagi peaksid sellest hoiduma

Paljude minuvanuste eestlaste esimene kokkupuude sotsiaalmeediaga toimus rate.ee kaudu. Hääldati ikka rate, mitte reit. Sinna riputati oma pildid, mis olid enamasti fotokaga klõpsitud, sest pildistavad telefonid polnud veel eriti levinud. Selfi oli täiesti tundmatu sõna. Rates sai sõprade pilte hinnata, neile sõnumeid saata ja „tšättida”. Kusjuures, rate oli Eesti omatoodang, Korobeiniku lapsuke. Mõned möllasid välismaist päritolu Orkutis ja Myspace’s.

Olin lõpuklassis, kui tegin konto ka värskelt loodud Facebooki. Proovisin, aga ei meeldinud. Kustutasin konto ära, ehkki olude sunnil tuli see mõni aasta hiljem uuesti avada. Facebook on ju rahvatikuregister, kus igaüks peab ilmtingimata kohal olema.

Pixabay

Nüüdseks olen sotsiaalmeediast (eesti keeli ühismeediast) tagasi tõmbunud. Ei viitsi enam jamada. Kui järele mõelda, toob kogu see feissbukkide-instagrammide-tvitterite-snäptšättide-tiktokkide saatanlik karussell kaasa ainult kurja. Vedas, et terve nahaga tulema sain!

Sotsmeedia laastab kasutajate psüühikat. Teeb närvihaigeks, kasvatab ärevust ja depressiooni. Pidev võrdlemine teistega kasvatab rahulolematust ja laseb enesehinnangu põhja. Lisandub moodne tõbi FOMO – inimene hakkab kartma, et jääb millestki olulisest ilma, kui ta kogu aeg ei sirvi ja rulli. Laikide ning kommentaaride kogumine tekitab haiglase hasardi.

Enamasti ei piirdu sotsmeedia ohvrid ühe konto ja kanaliga, vaid püüavad olla kohal mitmel eri platvormil. Sellega kaasneb tohutu ajaraiskamine, sest minutid ja tunnid kuluvad „lemmiksisu” peale. Tähelepanu killustub, keskendumisvõime halveneb. Võivad tekkida stress ja unetus. Pidevate katkestuste tõttu on häiritud töö, õppimine ja pereelu.

Sotsmeedia sõltuvus pole põrmugi kergem kui joomarlus. Sõltlane peab kogu aeg vaatama telefoni – äkki on midagi uut, ägedat, huvitavat? Platvormid hoiavad kasutajat lõksus, algoritmid aheldavad. Meiega manipuleeritakse ja kõigil on sellest täiesti suva.

Ei teadvustata sedagi, kui ohtlik on oma isiklike andmete jagamine. Ühelt poolt koguvad sotsmeediaplatvormid kasutajate andmeid, et neile „sobivamaid” reklaame näidata. Samas suureneb võimalus sattuda pettuste või identiteedivarguste ohvriks. Vanad, lolli peaga tehtud postitused võivad hiljem kahjustada inimese karjääri või mainet. Paistab, et privaatsus on paljude sotsmeedia kasutajate jaoks moest läinud nähtus.

Nii nagu tuli levib kiirelt kuivas heinas, levib valeinfo sotsiaalmeedias. Libauudised ja pahatahtlik propaganda lipsavad kergelt ajukäärude vahele ja kui nad on seal juba kodunenud, siis välja visata neid enam niisama ei saa. Algoritmid loovad infomulle, kus kasutajad näevad ainult nende vaateid toetavat sisu. Maailmapilt ähmastub. Kaob piir tõe ja vale vahel.

Näost-näkku suhtlemist kipub vähemaks jääma. Tekivad raskused sügavamate ja tähenduslike suhete loomisel. Kui kogu suhtlus toimub ainult läbi suure või väikese ekraani, satub ohtu ka empaatiavõime. Me ei mõista enam üksteist.

Sotsmeedia saatanakarussell põhjustab veel hulga vaimseid ja füüsilisi hädasid: küberkiusamine, stalkimine, mõõtmatu infoküllus, negatiivne uudisvoog, äärmuslik poliitiline vastandumine, vaenukõne. Tumedad jõud rebivad inimlikkuse ja inimkonna lõhki.

See, mis paarkümmend aastat tagasi tundus veel tore ning ohutu, on muutunud vastikuks ja jubedaks. Maailm pole ainult ekraanide taga. Tõeline, loomulik ja vahel isegi päris meeldiv elu käib ikka luust-lihast inimeste keskel. Loodetavasti ei vaju see teadmine päris unustusse.

Head uudised

... lähevad ruttu halvaks

Pärnumaal Puuksukülas avati moodne kõhutuulepark. Peagi rajatakse selle kõrvale ka hiiglaslik gaasihoidla. Avamise puhul pakuti külalistele hapukapsast ja konservube. Pargi esimese päeva tootlikkus oli muljetavaldav: 2500 lägavatti.

:)

Algasid uue Eesti ulmefilmi „Aus peaminister” võtted. Tegemist on kauaoodatud järjega ulmefännide seas ülipopulaarseks saanud linateosele „Tark riigikogulane”. Režissöör Ville Vänt kavatseb teha ka kolmanda ulmeoopuse pealkirjaga „Demokraatlik Venemaa”.

:)

Täna peeti Pariisis maailmameistrivõistlused meeleheites. Taas on põhjust kurvastada, sest Eesti meeleheitja Andres Nutumaik võitis haleda võistluse järel pronksmedali tulemusega 0.1. Kuld läks Iraani, hõbe Afganistani. Itaallased diskvalifitseeriti ebasportliku käitumise tõttu – nad olid liiga lõbusad ja täiesti muretud.

:)

Möödunud ööl laekus politseile ärev teade: kapsas visati kiviaeda. Ohvrikividest teateid ei ole. Politsei kahtlustab, et viskajaks oli kividevastane rühmitus „Paber-käärid”.

:)

Freepik

Eikunagimaal puhkes mäss. Juhtus eimidagi, nähti eikedagi. Peeter Paan sattus esimest korda Paanikasse. Lugejale teadmiseks: Paanika on kuurortlinn Hüsteeria naabruses, kuhu pääseb Eikuidagi kaudu.

:)

Eile õhtul rööviti spermapanka. See toimus kõva pauguga. Ära viidi kolm tonni hoiuseid. Analüütikute sõnul on üheksa kuu pärast oodata iibe suurenemist 15% võrra.

:)

Krokodill Gena ja Potsataja põgenesid Narva piiripunkti kaudu Eestisse. Gena töötab nüüd Tallinna loomaaias krokodillina. Potsataja läbis Karlssoni pataljonis sõjaväeteenistuse ja abiellus koeratüdruk Lottega. Nad elavad naksitrallide jäätiseputka taga, Segasumma suvilas.

:)

Populaarne räppar Nutsukutsu andis välja uue albumi „Kapipapi”, mis on pühendatud tema transsoolisele vanaisale Peida-Leidale. Album on saanud kriitikutelt ja publikult sooja vastuvõtu. Nutsukutsu kaks varasemat hittlaulu, „Poku noku” ja „Pissi, Vissi!”, püsivad endiselt mitme raadiojaama edetabelite tipus.

:)

Eesti teadlased otsustasid välja selgitada, kui pikk on pühadevahe. Uuringus osales rohkem kui 200 naist, kelle pühadevahet mõõdeti hommikul ja õhtul. Kõige pikemad pühadevahed on vanaeitedel – keskmiselt 6,5 meetrit. Noorte naiste pühadevahed jäävad 2 ja 4 meetri vahele. Pikemaks venivad need pühapäeviti ja külmapühade ajal.

:)

Lõpetuseks ka üks halb uudis. Kungla rahvas ei saa enam murueide tütreid näha, sest muruniiduk sõitis neist üle. Politseil pole seni õnnestunud niitjat tabada. Kahtlustatakse Vikatimeest.

Eesti on Itaalia

For Ever

Kuulan ennelõunal Vikerraadiot. Ita Ever loeb killukesi Katherine Hepburni eluloost. Üks suur näitleja loeb teise suure näitleja mälestusi. See eksimatult äratuntav ilmekas hääl... Mahe, tume, hele, tugev, õrn, nõtke, mahlakas. Ja ometi öeldi talle Moskva teatrikoolis, et tema hääl on nõrk, ei kanna. Ainult piiksub! Täna möödub tema sünnist 95 aastat.

Võtan riiulist Ita Everi elulooraamatu ja sirvin veidi. Itale meeldisid tulbid ja šokolaad. Hea konjak, džäss ja vormel 1. Mehed muidugi ka. Need olid ta suur nõrkus, nii laval kui elus. Eriti põhjamaised, natuke puised ja karused mehed.

Talle meeldisid pikantsed naljad. Teisisõnu: ropud anekdoodid. Ühtki naljahammast tal igatahes puudu polnud. Aga ta võis mängida ka traagilisi tüüpe. Tumm Kattrin Bertolt Brechti näidendis „Ema Courage ja tema lapsed” oli Ita läbimurderoll.

Ta mängis rõõmu ja kirega tegelasi, kes olid mingil moel „metsa poole”. Neile kuulus näitleja sümpaatia. Ainult suure hingega inimene suudab seda. Pole midagi imestada, et nooruses kavatses Ita hoopis arstiks õppida. Temast oleks kindlasti hea tohter saanud.

Siis aga kiindus ta teatrisse ja võeti Moskvas kohe kolmandale kursusele. Hiljem sai temast ikkagi arst. Ja röövel, detektiiv, õpetaja, prostituut, kuningas, paruness, pesunaine, polkovniku lesk, vana teepakk, metsa-, kübara- ja kunksmoor. Ainuüksi „Igihaljas vaatemängus” tegi ta ligemale paarkümmend rolli, vanast taksojuhist mustanahalise ameerika lauljani.

„Mind on publik suureks mänginud,” ütles Ita tagasihoidlikult. Publik armastas teda. Armastab praegugi. Veel. Kahjuks teeb aeg oma töö, suurest näitlejast jääb alles väike vari ning peagi haihtub seegi. Paljud näitekunsti kaunimad õied, keda kunagi imetleti ja jumaldati, on praeguseks unustatud. Ita püsib, sest ta on Evergreen.

Eestlased on endiselt itaallased. Eesti on Itamaa, Itaalia. Õnneks on säilinud hulgaliselt filme, telelavastusi, saateid ja kuuldemänge, kuhu Ita on pannud killukese oma hingest. Võime uhkust tunda, et meil oli – ja on – selline vägev isiksus.

Kui ta peaks siia ilma tagasi tulema, siis ilmselt kassina. Mitte ainult seetõttu, et tal olid säravad rohelised silmad. Ta oli ka väga isepäine. „Metsik ja kodustamatu,” iseloomustas Roman Baskin oma ema. Aga just sellised isepäised kassid teavad, kuidas nurru lüües elu nautida.

Üks näitleja on publiku ees lugematult palju kordi kummardanud.

Kummardame vastu.

Mõnus suplus kuumades luuluallikates

Täielik (eesti) ulme!

Meie kirjanik on fantaasiakehv, või kui ta fantaasiat teatud määral evibki, siis pole ta jälle osav jutumees, kes suudaks kaasa kiskuda algusest lõpuni. Hakka niisugustes oludes kasvõi ise kirjanikuks!

Olaf Rood

Ütlen kohe ära, et ulme pole minu žanr. Kirjandusloolise huvi najal olen tutvust teinud küll kenakese hulga kuulsamate ulmeautoritega, ent ära tinistada pole nad mind seni suutnud. Hea sõnaga meenutan küll „Ahvide planeeti”, „Trifiidide päeva” ning „Meistrit ja Margaritat” (seegi ju ulme), aga näiteks Stanislaw Lemi teosed on minu jaoks igavus kuubis. Olen püüdnud lugeda ka valdavalt eesti autoritega täidetud ulmeajakirja Täheaeg, ent pole kunagi esimestest lehekülgedest kaugemale jõudnud. Siis aga sattus mu kätte haruldane kalliskivi, erilise võluväega „Kuumad allikad”. Kurat, tagane! Minust oleks peaaegu ulmefänn saanud.

„Kuumad allikad” on mitmekülgne valimik 20. sajandi esimesel poolel sündinud ulmelugudest – kõik Eesti autorite sulest. Koostaja Tormi Ariva on teinud hiilgavat tööd, muidu poleks ju minusugune ulmeskeptik hakanud oma sättumuses kahtlema. Raamatut kokku pannes on lähtutud ulmest kui katusest, mille alla koonduvad kõik üleloomulikku elementi sisaldavad žanrid, sealhulgas õudus ja fantastika. Selline liigitus tundub veidi harjumatu, sest tavaliselt mõistetakse ulme all ikkagi vaid teadusfantastikat. Kui järele mõelda, võib ulmeilma piire julgelt üle mitme valla venitada. Kasvõi seetõttu, et ulme on tuletatud sõnast ulm, mille pakkus 1930. aastail välja August Annist. Mitmeti mõistetav ulm hõlmab nii kujutlust, nägemust, unistust, unenägu kui ka luulut.

Paistab, et ulme pole teps mitte naiselik ala. Kogumikku jõudnud 14 autorist on naisi vaid üks: Marie Heiberg. Kuulsamad kirjandusnaised, kelle looming ulmet sisaldab, on koostaja hinnangul Leida Kibuvits, Marie Under ja Betti Alver. Kibuvits oli esimene eesti naine, kes pani kirja puhtatõulise ulmeromaani: „Manglus Sepapoeg” (1936). Underi ja Alveri luules leidub kahtlemata üleloomulikke elemente (näiteks Underi ballaad „Rändav järv” või Alveri poeem „Pähklikoor”), kuid nende austet poetesside lisamine ulmeautorite nimekirja on ilmselge liialdus.

Meeldiva üllatusena avastasin, et pea pooled autorid on mu omakandimehed ehk lõunaeestlased. Kas lõunaosariiklastel on suurem kalduvus näha luulusid? Võib olla. Mina igatahes võin kinnitada, et Lõuna-Eestis pole kratid, näkid ja libahundid veel välja surnud. UFO-laev käib iga õhtu hoovi peal.

Jäi silma, et enamike ulmelugude tegevus toimub Eestist eemal või on tegevuskoht jäetud teadlikult umbmääraseks. Kuidas seletada? Küllap on asi selles, et ulme kätkeb kõike, mis võõras, ebaharilik ning irreaalne. Nunnu kodumaa tavapäratute juhtumiste sünnipaigaks alati ei kõlbagi. Kergem on ette kujutada, et muinas- ja ulmelood leiavad aset kusagil hoopis kaugemal, seitsme maa ja mere taga.

Olgu noh, võtame riidest lahti ja sukeldume kuumisse allikaisse.

Kui miski saab pepusse minna, siis ka läheb!

Eestlane järgib kõige meelsamini ainult Murphy seadust

Täna on 13 ja reede. Ühe aasta jooksul saab kalendris olla maksimaalselt kolm sellist koleõnnetut kuupäeva ning tänavune aasta on just niisugune. Esimene 13-reede oli veebruaris ja üks ootab ees ka novembris. Oh ebaõnne!

Aga jätame numbrinõiduse ning uurime hoopis keelemaagiat. Jääb mulje, et eestlased on üks eriti õnnetu rahvas, sest eesti keeles leidub ebaõnnestumise kohta uskumatult hulga sõnu ja väljendeid.

Igal sammul võib tabada krahh, fiasko või põhjaminek. Veel sagedamini juhtub väike äpardus, viperus ja prohmakas.

Miski võib minna untsu, luhta, tuksi, nurja, viltu, nihu, rappa, metsa, persse ja aia taha.

Mõni asi läheb lappesse või lappama.

Jälle läks vett vedama!

Ta äpardus ja põrus. Keeras kihva!

See nurjus ja luhtus.

Kõik lendas vastu taevast, lendas korstnasse, jooksis liiva, läks tühja.

Vahel kisub kiiva.

Veab viltu.

Vaat kus lops!

Eestlane tunneb hästi Murphy seadust: kui midagi saab sinnasamusesse minna, siis ka läheb. Parem on soovida halba, küll siis Fortuuna ümber mõtleb ja naeratab.

Ikka okas kurku ja nael kummi! Kivi kotti kah!

Malliberulo numero 50322851

Malpleno kaj stangoj ĉirkaŭ mi. Feraj kurtenoj antaŭ la fenestroj. Sed la justeco sonorigas! Mi ne havas nomon, nur ciferojn estas mia esenco, mia identeco. Mallumo invadas la ĉambrojn. Slutuloj kaj homlupoj sur la muroj etendante iliajn kornecajn korpojn. La tabulo montras la noktan tempon.

Kial mi vekiĝas, mi diru - malluma spaco malproksime. La marŝo al tagiĝo venas. Ŝpiniante en la ludo de nordaj lumoj, ĉu vi nun povas ekdormi sed sub la cindro la fajrero ne estas sufokita.

Blankigas malglatajn vangojn kaj senkolora veruko la brilo de la luno, kruda kaj severa. Li instigas min - vi batalis! Sed kiel, ĉio estas vana. Averta cikatra tiklado sur la haŭto. La rato ridas en la angulo. Tro da potenco estas malbona. Glacio rompas frostan remilon.

Mi havas nur raŭkan voĉon kaj nur delikatan vivon. Haŭto maldika sur ostoj. Predantoj ŝaŭmas siajn muzelojn. La moralo estas nur malmultekosta ludilo. Senhelpa reenkarniĝo.

Sed muroj ne falas sen sango. La lamanta gardisto - maljuna klaŭno. Ne konu min, ne salutu. Kunuloj ebrie petolas, nur spektaklo en iliaj okuloj kaj korpo, pensoj pri orgioj en komato.

Ne rimarku tion de ĉelo al ĉelo via ĉiutaga vojo kuras aŭ ĉu ĝi estas tia mortiga malsano? Plena de sango kaj spermo ni Gralo. Jarcento vendiĝis, kitsch, glamour, skandalo.

En la origina mito de la Aina-soritoj. Ŝakalo manĝis vian hepaton. Mi estis kaptita kun vi. La ĉenoj kanelo sur la pojno. Malbenita estu la forĝisto, kiu ilin faris! La dorso formigas pro doloro en vermei. Intestoj batas en la rubo, falsa inka marko trompas nin. Malglata lumo pikis liajn okulojn.

La surdiga odo al Falsaj Servistoj ronĝas miajn neŭronojn. Suferas de bronka supurado. Paralizi penson kaj lingvon, la dezerto fariĝas domina en cerbumado. La piedo falpusxis sur la vojo de mensogo.

Mil anasoj zumas en la plafono. Estos honormortigo. Lasu ilin mordi vian korpon - ne enamiĝi! Tamen sciu, ke mi estas libera. Mia ŝvito reflektas la ĉielon. La sagoj ne trafas la hirundon.

Kvankam la sigelo sur la enprofundiĝintaj lipoj... Remiloj batis en prirabita ŝipo. Veloj ankoraŭ malfermitaj al la ventoj. Malica fero fariĝas polvo kaj muroj sen pistujo kolapso. Kies rekompenco estos la tombo, kies ostoj estis disbatitaj de putro. Kiu luas la eternecon kiel panon kaj hidromilon.

Mi skribis ĉi tiun prozpoemon en 2015. Sed ne prenu ĝin tro serioze!

Kolm külma käisid külas

Tagasivaade talvele

Mäletan hästi lapsepõlves loetud muinaslugu kolmest külmast. Esimesel ööl magas vaese mehe juures külm, kes kinkis talle tänutäheks vile. Teinekord palus öömaja külm, kes jättis kingiks kindad. Kolmas külm, see kõige kangem, kinkis mehele kaks kotti, ühe musta ja teise valge.

Puhus mees ümber lauda minnes vilet – kari edenes hästi. Kandis põldu kündes kindaid – sai vägeva saagi. Musta kotti lahti tehes pääses välja jahutav külm, valgest kotist kosutav soojus. Nõnda püsis ka mehe tervis tugev. Ja külmasid võõrustanud lahke mees sai rikkaks. Moraal? Külma ei maksa karta. Iga külm tuleb sõbralikult vastu võtta. Tasu on korralik.

Tänapäeval on külmapoiste käigud harvaks jäänud, kuid sel talvel olid nad jälle platsis. Tuli üks, tuli teine ja oh rõõmu – kolmaski. Moodsad külmad ei kingi vilesid ega kindaid. Nad toovad endaga kaasa kõrged elektri- ja küttearved. Ent üht-teist headki jäi neist maha.

Metsad, mäed, sood, nurmed, jõed ja järved said end mõnusalt välja puhata. Ka siilidel, karudel, mäkradel, nastikutel ja teistel talve eest peitu pugevatel loomadel on tänavu hea uni. Loota võib, et külmapoisid on ka hulga parasiite ära lämmatanud.

Suusa- ja uisusõpradel jagub külmapoistele vaid kiidusõnu. Ka talisuplejad said nautida tõelist talve ja tõelist suplust. Jätkus ka jääteed. Mitte ainult joomiseks, vaid ka sõitmiseks. Üle pika aja võis isegi Emajõel jalutada.

Mina ei suusatanud, uisutanud ega kelgutanud. Müttasin niisama lumes. Lasin külmapoistel end näpistada. Põskedel pesitsesid leevikesed. Ilus!

Nüüd on ilm pöördunud. Lumi sulab ja lombid paisuvad. Ei tasu siiski veel külmapoistele „Hüvasti!” öelda. Ka aprillis võivad hanged olla vastu räästaid ja jää paks kui Margareeta. Hull mõte. Tore mõte! Imelik küll, aga esimest korda elus tunnen, et ei igatsegi kevadet. Külmapoisid on kadunud, kuid ehk tuleb kasvõi ükski neist veel korraks tagasi, väike kingitus põues.

Eesti jõed

Eesti jõed pole kunagi sinised,

vaid tumedad, rooste- ja mudakarva.

Eesti jõed pole sügavad, kristalsed,

neist pärleid leiab harva.

Eesti jõed on käänulised, ei rutta,

vahel nireks kuivavad – kaob seegi.

Eesti jõed viivad pähklikoori merre,

kuid Emajõest ei pääse üle keegi.

Eesti tõed pole kunagi sinised,

vaid tumedad, rooste- ja mudakarva.

Eesti tõed pole sügavad, kristalsed,

neist pärleid leiab harva.

Eesti tõed on käänulised, ei rutta,

vahel nireks kuivavad – kaob seegi.

Eesti tõed viivad pähklikoori merre,

kuid Ematõest ei pääse üle keegi.

Tubli tugitoolisportlase tutti-frutti

Kui juba pidutseda, siis täiega!

Olümpiatuled, mis Milanos ja Cortinas korraga süüdati, on kustunud. See oli minu, mitusada medalit võitnud tugitoolisportlase jaoks alles kolmas taliolümpia. Viimati elasin jää- ja lumeatleetidele kaasa 16 aastat tagasi Vancouveris. Talvised alad pole mind kunagi eriti tõmmanud, aga seekord tekkis kange tahtmine pilk Itaalia poole suunata. Küllap ka seetõttu, et paarikümne aasta tagusest Torino olümpiast võtsin kaasa ainult häid mälestusi.

Olümpia on üks suur spordipidu ja kui juba pidutseda, siis täiega. Ülekannete kava vaadates tundsin end kui poisike kommipoes. Tahaks kõike proovida, aga ei saa. No üht-teist ikka. Mida rohkem, seda uhkem. Vaatasin natuke kurlingut, murdmaad, laskesuuska, kahevõistlust, kiiruisutamist, iluuisutamist, skeletoni, slaalomit, jäähokit, suusahüppeid, lumelauakrossi ja vigursuusatamist. Korralik tutti-frutti. Mis siis meelde jäi?

Avatseremoonia oli itaaliapäraselt stiilne, klassikaline ja väljapeetud. Ühesõnaga, igav. Pealtnäha ebakaines olekus Mariah Carey laulis karaokebaaris „Volaret” ja Andrea Bocelli üürgas viiesaja üheksakümne üheksandat korda „Nessun dormat”. Kakskümmend aastat tagasi laulis Torino olümpia avamisel todasama tüütuks kedratud aariat Luciano Pavarotti. Temale jäi see viimaseks avalikuks esinemiseks, loodetavasti läheb Bocellil paremini.

Ikka need pikad ja sisutud kõned. Uus ROK-i boss Kirsty Coventry rääkis suure suuga kõigi rahvaste sõprusest ja maailma rahust, aga samas lubas veriste kätega venelased tagasi olümpiale. Silmakirjalikkuse tipptase. Lõputseremoonia läbiv tegelane, narr Rigoletto on meie ajastut hästi defineeriv tegelinski. Lõbus meelelahutaja, aga sisimas mürgiuss.

Huvitavaid fakte Milano-Cortina spordipeost. Norra suusatroll Johannes Klæbo (Eesti fännide seas tuntud kui Klaabu) lisas oma varasemale viiele kullale veel kuus ja on nüüdsest kõigi aegade edukaim talisportlane. Müstika.

Brasiilia võitis läbi aegade esimese taliolümpiakulla. Ajalugu tegi mäesuusataja Lucas Braathen. Nagu nime järgi arvata võib, pole tegu mitte põlise lõunaameeriklase, vaid hoopis norralasega. Veel mõne aasta eest võistles ta Norra lipu all. Tõsi, tema ema on Brasiiliast.

Ka taanlastel oli põhjust rõõmustada, Viktor Hald Thorup tõi neile kiiruisurajalt hõbeda. Miskipärast ei kuulu Taani tublide talispordiriikide sekka. Eelmine medal võideti Naganost 1998, kuldasid pole taanlastel üldse.

Paljud hokifännid ootasid, et finaalis läheks vastamisi kaks vana vaenlast, USA ja Kanada. Soov läks täide. Õigupoolest juhtus see nii meeste- kui ka naistemängus. Mõlemal juhul võitsid ameeriklased. Väljaspool olümpiat ma keppidega vehkivaid uisukarusid ei vaata. Hoki on veel mõttetum kui jalka. Barbarite mäng.

Läti senised taliolümpiamedalid on tulnud puha kelgurajalt, ent seekord sündis üllatus: Roberts Krūzbergs võttis pronksi lühirajauisutamises.

Leedu pole iseseisva riigina ainustki talimedalit võitnud. Tänavu jäi leedukate laeks 6. koht, mille saavutasid jäätantsijad Allison Reed ja Saulius Ambrulevičius.

Freepik

Eesti koondise etteasted? Eneseületusi oleks võinud ikka rohkem olla, aga no mis parata. Olümpiarõngad ripuvad nagu needus sportlaste pea kohal. Kõige rohkem on kahju kurlingupaarist. Nende kaks eelmist hooaega olid suurepärased, aga miskipärast kadus hea minek just olümpia eel. Kurling on pagana põnev mäng, tahaks rohkem näha. Muide, miks ei võiks tulevikus lisaks paarismängijatele olümpiale pääseda ka Eesti mees- ja naiskond?

Avastasin enda jaoks täiesti uue ala: lumelauakross. Teadsin, et lumelaudurid oskavad gravitatsiooni eirata ja kõikvõimalikke saltosid teha, aga krossisõidust polnud ma varem kuulnudki. Kus kivi all ma küll elasin?! Lumelauakross on väga vaatemänguline ala ning tore, et Eestilgi on siin oma tegija olemas, Mai Brit Teder.

Kas Eesti on kahevõistlejate maa? Mitte päris, aga võiks ju. Pärast kuldse põlvkonna – Levandi, Markvardti ja Freimuthi – lõpetamist tuli kaua oodata järgmist ässa, Kristjan Ilvest. Tema 6. ja 7. koht olid peaaegu medalinägu. Väikese rahva jaoks on iga olümpia esikümnekoht kordaminek.

Ja Niina Petrõkina... Jääkuninganna, kes on oma noore elu jooksul pidanud palju kannatama. Igast hädast ja tõvest on ta tulnud tagasi ainult tugevamana. Film „Düün” ja selle hüpnootiline sisendusjõuline muusika (autoriks Hans Zimmer) mulle meeldivad. Loomulikult meeldib ka Petrõkina samateemaline vabakava, mida ta võistlustel korduvalt ja ikka võrratult on esitanud. Elasin talle väga kaasa. Iga õnnestunud hüppe järel tõstsin rusika võidukalt püsti. Kui Niina vabakava lõpetas ja põlvili jää peale juubeldama jäi, suured õnnepisarad silmis, olin saanud endale uue lemmiksportlase.

Hõbedamehest tuleb ka rääkida. Henry Sildaru medal oli küllap üks üllatavamaid Eesti spordiajaloos. Tavaliselt osatakse olümpiamedaleid ikka oodata. Esimesed kaks starti polnud Sildarul paljulubavad. Oma põhialal, pargisõidus, tuli põrumine, nii nagu ka big air’is. Ka rennisõidu kvalifikatsioonis oli läbikukkumine lähedal. Läinuks nii, oleks Henry Sildaru praegu mitte kangelane, vaid hädapätakas. Piisas vaid ühest hiilgavast katsest, finaalivärav avanes ja edasine on juba ajalugu. Hädapätakat ja kangelast eraldab vaid üks gramm.

Hea, et kogenud ameeriklane Alex Ferreira võitjaks tuli. Kujutlegem teistsugust stsenaariumi: mingi tatikas näpsab kulla mehelt, kes on palju aastaid unistanud olümpiavõidust. Tohutu ebaõiglus!

Nüüd on siis kõigi pilgud Kelly väikevennal ja suur õde pole enam keegi. Imelaps Kelly, kellest loodeti lausa mitmekordset olümpiatšempionit, on mutta tambitud. Mina tõde ei tea ja hoian sportlikus mõttes pöialt mõlemale. Arvata võib, et Sildarude peredraama saab veel hulga koledaid peatükke. Sellest on ääretult kahju. Sildarud võiks olla ju üks tore spordiperekond, aga mis teha. Kodusõjas ei ole võitjaid.

Kumb on tugitoolisportlase jaoks tähtsam: tulemus või emotsioon? Eks mõlemad, aga vahel kaalub vägev emotsioon üles ka kõige kirkamad medalid. Sildaru hõbe ei pannud mind huilgama ega kargama, ent Petrõkina 7. koha sõit andis väga mõnusa laksu.

Pidu oli kõva, tahaks veel! Luban olla kohal ka nelja aasta pärast Prantsuse Alpides.

Miks minust kunagi õpetajat ei saa

Seletuskiri Maruküla põhikooli direktorile

Lugupeetud hr Kriidimägi!

Tänan teid, et tegite mulle lahke ettepaneku asuda Maruküla põhikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajaks, aga... Andestust, et pean kohe alustuseks viskama õhku selle vastiku „aga”, mis kõik hea ja ilusa alati ära rikub. Mõistan, et praegusel ajal on õpetajatest väga puudus ning seetõttu tuleb paljudel koolijuhtidel kõvasti vaeva näha, et leida vähegi kompetentseid inimesi seda keerulist ja räpast tööd tegema. Ei, räpast tööd ma ei pelga, olen küllalt sitta visanud. Aga... Tegelikult on asi väga lihtne: ma ei kõlba õpetajaks. Lubage lähemalt selgitada.

Lugesin hiljuti Bel Kaufmani raamatut „Allakäigutrepist üles”, mis peaks olema kohustuslik kirjandus iga õpetaja laual. Raamatu tegevus toimub ühes New Yorki keskkoolis 1960. aastail, ent peaaegu kõik, millest Kaufman kirjutab, kehtib täiel määral ka tänase Eesti hariduselu kohta. Sündmused on antud edasi kirjade, memode, dokumentide, õpilastööde ja muu taolise pahna kaudu, mis rõhutab selgelt haridussüsteemi kolme suurimat probleemi: 1) bürokraatia, 2) bürokraatia ja 3) bürokraatia. Ohjeldamatult vohav, iseennast paljundav, täiesti ravimatu kasvaja – bürokraatia.

Õpetajad kulutavad rohkem aega paberimajandusele kui oma põhitööle, mis peaks olema ikka teadmiste ja oskuste edasiandmine ning tublide ja sõltumatult mõtlevate kodanike kasvatamine. Ministeeriumi, haridusameti ja kooli juhtkonna poolt tulevad aina juhtnöörid, reeglid, käsud ja keelud. Bürokraatide jaoks on olulisem protseduuriline täpsus kui õpilaste tegelikud vajadused. Suhtlus ametnike ja õpetajate vahel kulgeb ebaisikulises, masinlikus vormis. Süsteem töötab nagu vabrik, ent keegi ei tea, kuidas seda inimlikumaks muuta.

Mina, looduse- ja loomasõber, ei taha olla osa sellisest hingetust masinavärgist. Pean end kokku võtma ainuüksi selleks, et teha mõni klõps tuludeklaratsiooni esitamiseks. Igapäevast aruannete, tööplaanide ja kurat teab mis muu möga esitamist ei taha ettegi kujutada. Ka e-kool ja tehisaru pole bürokraatiat vähendanud. Otse vastupidi! Ei-ei, mina ei hakka oma kallist elukest bürokraatia ehk debiilsuse peale raiskama.

Õpetajatel napib aega, tähelepanu ja jõudu, et iga õpilasega eraldi tegeleda. Eh, isegi „tegelema” on siinkohal häirivalt kantseliitlik sõna. Õpetaja peaks õpilase jaoks olema ennekõike teejuht. Noor inimene oskab ise infot otsida, kogu nett on seda pilgeni täis. Aga just nüüd, sel segasel ajal, kui infot, sealhulgas lausvalesid, meeletutes kogustes toodetakse, vajab noor inimene hädasti kedagi, kes talle õiged rajad kätte juhataks. Kedagi, kes näitaks, kuidas teha vahet õigel ja valel. Noor vajab kedagi, kes teda kuulaks, mõistaks, temaga arvestaks. Kuidas ta muidu tarkuseni jõuab?

Freepik

Aga õppekava tuleb täita, mitte õpilastega „tegelda”! Mind ei huvita kusagilt kõrgelt Olümposelt maa peale kupatatud õppekavad. Kui oleksin õpetaja, järgiksin neid valikuliselt, hoolega mõõtes ja kaaludes. Ainult õppekava täites jääksid õpilased ju puha lolliks.

Egas õpilasedki ole illikukud. Paljud käivad koolis ainult pinki nühkimas, sest seadus nõuab. Lapse kohustus on õppida, aga kohustuslikud asjad on alati igavad, tüütud ja sünnitavad trotsi. Kõurikud ei leia, et haridus oleks nende jaoks kasulik. Koolis pole nad uudishimulikud ega loomingulised, ehkki sisimas võivad nad seda olla – ja kuidas veel! Pealtnäha ei huvita neid isiklik areng. Ühesõnaga, õpetaja peab olema see võlur, kes taolised motivatsioonita õpilased eriliste trikkide ja loitsude abil õppima paneb. Ma pole kindel, kas minu kätes sellist võluväge leidub. Kardan, et õpilased lähevad ikkagi hukka. Ma ei suuda neid päästa.

Osundan veelkord Bel Kaufmani, kes ka ise mõnda aega õpetajana töötas. Piinlikult paljudel õpilastel puudub elementaarne lugemis- ja kirjutamisoskus. Juba kuuskümmend aastat tagasi oli see õpetajaile suureks mureks, mis siis tänapäeva seisust kõnelda. Noored on kirjandusest veelgi rohkem kaugenenud. Mängida, striimida ja tiktokkida on ju palju lahedam. Ei pea nii palju oma ajukest pingutama. Aga pingutuseta – ja seda ütlen nüüd tõesti õpetaja häälega – ei sünni midagi head. Ülesmäge läheb tee alati vaevaliselt. Ometi tasub ränk töö ja vaev end ära. Noh, peaaegu alati. Õnne on ka vaja, aga õnn armastab ennekõike tarku.

Kaufmani romaani peategelane, noor õpetaja Sylvia suudab raskustest ja läbipõlemise ohust hoolimata leida õpilastega kontakti. Õpilased hakkavad teda austama või vähemalt hoiduvad tema vihkamisest. Mina ei suuda noortega ühist keelt leida. Ei suuda end maksma panna. Ent teisalt: olen vahest liigagi kompromissitu, põhimõttelagedust ma ei salli.

Õpetaja peab oskama suhelda igas asendis ja olukorras, vajadusel ka järeleandmisi tehes. Peab taluma sõimu ja räuskamist. Kusjuures kurje sõnu tulistatakse õpetaja pihta sageli mitmest suunast, nii õpilaste, vanemate kui ka – oh õudust – kolleegide poolt. Sääl igavesel lahinguväljal peab olema paks nahk nagu sinivaalal. Mina ei viitsi jamada nendega, kes minusse lugupidavalt ei suhtu. Saadan nad otsemat teed põrgu ja heidan oma elust välja. Ma ei kavatse asuda märklaua rolli. Õpetajal sellist luksust pole.

On veel üks oluline põhjus, miks ma õpetajaks ei sobi. Tegelikult olekski pidanud sellest alustama. Hea õps on muuhulgas eeskuju, igati moraalne, kammitud, pestud ja kuivatatud. Moraalne oskan ma olla küll, aga seejuures toodan regulaarselt pornograafilist materjali ehk viisakamalt öeldes: täiskasvanutele mõeldud sisu. Kuidas saab minusugune, kes ühtegi mungakloostrisse ei kvalifitseeru, klassi ees tuleviku põlvkonda kujundada?

Kiri venis pikale, vabandust. Aga nüüd te siis teate, miks pidin teie palvele eitavalt vastama.

Lugupidamisega

M. K.

Kuhu kadus tibla munn?

Paberile põlistatud ÕS-i pole ilmtingimata vaja

Jaanipäev ei möödu vihmata ja uue ÕS-i ilmumine skandaalita. Meie oma eesti keel kütab kirgi ja ajab närvi. Kui emotsioonid aga mõistuse piiri ületavad, võetakse kirves ning raiutakse viisakusreeglid sodiks. Uks läheb lahti ja diskussiooniga liitub too kõigile tuttav vanakurat, Hitler. Vastase fašistiks tembeldamine käib nii lihtsalt ja tavapäraselt, et seda ei pane enam õieti tähelegi. Mulle ei meeldi su seisukoht – järelikult oled fašist! Nüüd on siis Hitleri perre sattunud ka ÕS-i koostajad.

Õigekeelsussõnaraamat (see pikk lohemadu!) on kirjakeele norm, ei rohkemat ega vähemat. Kui mõne aasta eest levisid kuuldused, et uuendatud ÕS-i enam paberil välja ei antagi, hakkasid Sirbis ja mujal kõlama hädasignaalid. Raamat peab ilmtingimata olema, ÕS-i järgmise trüki tühistamine oleks võrdne laulupeo ärajätmisega! ÕS on ju keelepiibel, pühakiri, jumala sõna! Enne kui kirjaoskamatu paturahvas jõudis põrgu variseda, tuli piibel taas, aga teistmoodi kui varem. Osa jumalikke ilmutusi, nagu „munn”, „tibla”, „morda” ja „mölakas”, on välja jäänud. Muidugi on selles süüdi saatana käsilased, keelefašistid. Risti lüüa, üles puua!

Mina pole ÕS-iusuline. Kooliajal sai seda tundides sirvitud küll, aga kui lõpukirjandit kirjutasin, seisis see telliskivikene mul kasutult lauanurgal. Polnud vaja ühegi sõna tähendust, käänamist või pööramist järele vaadata. Usaldasin oma pisikest ajukest. Klassivendadele pakkus ÕS huvi hoopis teisest kandist. Nimelt uuriti, mida „perse”, „peeru” ja „vitu” kohta kirjutati. Paraku neid ja teisi sõnu, mida koolis kõige rohkem tarvitatakse ja armastatakse, ÕS-ist enam ei leia. Tõepoolest, fašism!

Minul pole sooja ega külma, kas ÕS raamatuna ilmub või mitte ning milliseid sõnu see sisaldab. On isegi üllatav, kui paljud soovivad ÕS-i endale soetada ja riiulile sättida. Kas ÕS-i õnnelikud omanikud võtavad selle nüüdsest iga päev kätte? Lubage kahelda. Entsüklopeediaid enam raamatutena välja ei anta, miks on siis paberil ÕS endiselt sedavõrd tähtis? Sõnaveebis, mida ma ise ka sageli kasutan, on kõik sõnad ja sõnaühendid olemas, isegi kordades suuremal arvul kui ÕS-is. Kaante vahele ei saa kõiki eesti keele rikkusi nagunii mahutada. Uusi sõnu üha lisandub ja ega vanadki kuhugi kao.

Miks kired ÕS-i kohal ikkagi nii tuliselt lõõmavad? Eestlane olevat raamatuusku, küllap seepärast. Õnnetuseks võib usk muutuda ka fanaatiliseks. Sellelt pinnalt need antikristused ja fašistid võrsuvadki. Roppuste ja sõimusõnade väljajätt kirjakeele normi kehtestavast raamatust pole mingi kuritegu.

Hoopis tõsisem mure on eesti keeles umbrohuna vohavad ingliskeelsed toortõlked ja tsitaatsõnad. Kaebused tuleb saata sellesse suunda. Samas ei tasu keele eest hoolitsedes ka liiale minna. Teaduses ja seaduses peab keel olema otse loomulikult selge, korrektne ja puhas, üheselt mõistetav ning igati arusaadav. Ent ilukirjanduses pole korrektsus kõige olulisem. Loeb hoopis keele mitmekesisus, rikas sõnavara, kujundlikkus, stiil ja vorm. Ilukirjanduses võib ka valekeelsus olla täiesti omal kohal.

Ilus keel läheb paljudele korda. Veel toredam oleks, kui ilus keel läheks ka käiku.

Säutsud

Taevas

helesinine.

Lumi

supervalge.

Päike

valus silmale.

Muld

jäätund, kalge.

Jõgi 

voolab edasi.

On ikka olnud sedasi.

Aga telekas teatab,

raadio raiub,

lehed lärmavad:

pole endist midagi,

pole läänt ja idagi.

Muutuvad keeled ja hambad suus,

neli saab kolmeks ja ploomiks arbuus.

Miski pole sama, ei iialgi sama –

ekraanid tõttavad hoiatama.

Jama, veel üks jama!

Ei põllud anna leivateri.

Saab soolast pipar ja mullast meri.

Saab koerast kass ja taadist eit.

Oh õudust, selline feit!

Kuid tihane põõsal hüüab

kui vanasti:

"Sitsikleit!"

Kaks tukatit tarkuse eest

Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu Jüri väike reis tõi suure pöörde

Kes vähegi ajalugu õppinud, teab ilusat lugu kahest eesti koolipoisist, kes Rootsi kuninga juures käisid ja oma teadmiste eest kiita said. Need poisid olid muidugi Ignatsi Jaak ja Pakri Hansu Jüri. Tollest mäletamist väärt reisist möödub tänavu 340 aastat.

Aga alustame päris algusest. Elas kord vanal heal Rootsi ajal üks noor hea rootslane, kel nimeks Bengt Gottfried Forselius. Esmase hariduse sai ta Tallinna gümnaasiumist ehk praegusest Gustav Adolfi koolist ning õppis hiljem Saksamaal juristiks. Kirikuõpetaja pojana oli tal kange tahtmine inimesi aidata ja neile raasukese haridust jagada.

Umbes 24-aastaselt avas ta Tartu külje all Piiskopi mõisas seminari, kus asus hoolega köstreid-koolmeistreid välja õpetama. Vaid nelja aastaga käis tema koolist läbi ligi 160 poissi. Tüdrukutele ei olnud niisugused spetsialistikursused ette nähtud, ehkki ka tütarlastekoolid polnud päris haruldased. Toosama mõis, kus Forselius õpetust andis, oli varem kuulunud Tartu Katariina nunnakloostrile, mille juures tegutses lühikest aega tüdrukutele mõeldud kool.

Forselius õpetas uutmoodi. Lugema ei õpitud enam igat tähte püüdlikult veerides, vaid häälides ehk sõnu üksikute häälikute kaupa välja öeldes. Noor õpetaja koostas ka uuele metoodikale vastava aabitsa, mille hilisemad, põhja- ja lõunaeestikeelsed kordustrükid on õnneks säilinud. Nagu ikka, polnud vanad peerud noore ja uuendusmeelse mehe ettevõtmistega nõus. Aga lõpuks saavad uued ideed vanadest ikka jagu.

Ehkki Liivimaa kindralsuperindendent ehk kõrgeim kirikujuht Johann Fischer toetas igati Forseliuse tegevust, käis baltisaksa parunitele ja vonnidele rootslasest õpetajahakatis närvidele. Milleks matsidele haridus? Milleks põrsastele pärlid? Nagunii ei oska matsid A-d ja B-d kokku lugeda, õpeta neid palju tahad!

Forselius, äksi täis ja kindel oma eesmärgis, otsustas seepeale kriitikute suud muda täis toppida. Ta valis välja kaks oma lemmikõpilast – Jaagu ja Jüri – ning põrutas nendega üle laia mere Stockholmi, otse kuningalossi.

Karl XI võttis külalised meeleldi vastu. Jaak ja Jüri said kroonikandjale ning tema kaaskonnale näidata, kui hästi nad katekismust loevad, koraale laulavad ning ristiusu põhialuseid tunnevad. Loomulikult toimus see kõik eesti keeles. Kas kunagi varem oli Rootsi kuningapalees eesti keel üldse kõlanud? Vaevalt küll. Kuningas jäi rahule ja kinkis mõlemale poisile tukati ehk kuldraha.

Ega me sellest reisist rohkem teagi. Kustkaudu Forselius ja tema õpilased Rootsi sõitsid? Kas Tallinnast või Riiast? Kas tagasi tuldi sama marsruuti pidi? Kaua reisusellid teel olid? Kas nad viibisid Rootsis päevi või nädalaid? Kas Jaak ja Jüri tutvusid Stockholmis ka vaatamisväärsustega? Ja mis kõige tähtsam: mida nad kuningalt saadud tukati eest ostsid?

Jaak ja Jüri olid arvatavasti 15- või 16-aastased ehk tänapäevases mõttes teismelised. On isegi raske ette kujutada, mida üks rootsiaegne nooruk võis endale ihaldada. Jalgratast või telefoni nad kindlasti ei ostnud. Kondoome samuti mitte. Leiba, juustu ja soolaräimi? No ühe kuldse tukati eest oleks võinud kokku ajada mitme aasta kalavarud. Kuldraha oli tollal Liivimaal haruldus, tavaline talupoeg seda üldjuhul käes hoida ei saanudki. Seda enam pidid Jaak ja Jüri olema tehtud kutid, kui nad kodumaale jõudes kuldset imetükki oma tuttavatele näitasid. Aga võib-olla peitsid nad selle kohemaid ära – üks tammejuure ja teine aidanurga alla.

Või ostsid hobusevarsa. Või taskukella. Või mõne raamatu. Näiteks värskelt trükikojast tulnud tartukeelse „Vastse Testamendi”, mille üks tõlkijaist ja väljaandjaist oli Kambja pastor Andreas Virginius – sama mees, kelle ärgitusel oli Ignatsi Jaak Forseliuse kooli üldse sattunud.

Pärisorjadest talupoegadel polnud tol ajal mingit võimalust ringi reisida, aga Jaak ja Jüri said juba natuke maailma näha. Forseliuse käe all omandatud haridus oli vahest kuldsemgi kui kuninga tukat. Nimelt oli seminari lõpetajatel võimalus ise köstriks või koolmeistriks hakata. Nende ametite pidajad olid aga pärisorjusest vabastatud. Haridus toob vabaduse. Pea seda meeles, koolijüts!

Pixabay

Forselius hukkus laevaõnnetuses juba 1688. aastal. Noor mees jäigi nooreks. Aga ahelreaktsiooni, mille ta oli algatanud, polnud enam võimalik peatada. Kümned poisid, keda ta oli õpetanud, jätkasid tema tööd. Teadmisi ja oskusi anti üha edasi otsekui nakkust, targemalt vähem targemale, vanemalt nooremale, meistrilt õpipoisile. Tekkis eesti soost maaharitlaste tõug.

Ignatsi Jaagust sai lugupeetud köster. Tal oli vähemalt seitse last, kõik kasitud ja haritud. Kolmest pojast said kirikuõpetajad. Jaak andis Kambjas aastate jooksul haridust mitmesajale õpilasele. Vähehaaval pääses vaimuvalgus ka tahmunud rehetaredesse.

Ignatsi Jaagu vereliin ulatub koguni laulupeokombe algatamise juurde. Tema lapselapselapselaps Adalbert Hugo Willigerode oli 1869. aastal esimese üldlaulupeo toimkonna juht. Tõsi, Ignatsi Jaagu sugu oli selleks ajaks saksastunud ning ka Willigerode seisis traditsiooniliste baltisaksa väärtuste eest. Ent laulupeo mõju eesti rahva eneseteadvusele on muidugi võimatu alahinnata.

Aga see teine poiss, Pakri Hansu Jüri? Mis temast sai? Siinkohal ajalugu vaikib. Üheski kirikuraamatus ega muus kirjalikus allikas pole temast märkigi. Rootsi aja lõpust on säilinud Rõuge kihelkonnas kirjutatud kiri, millele on alla kirjutanud keegi köster Jüri, aga loomulikult ei pea see olema Ignatsi Jaagu reisikaaslane. Jüri kadus koos tukatiga nagu kääbik Bilbo sõrmusega ning ilmselt ei leia me teda enam kunagi üles.

See imeilus maailm

:)

Tõuseb päike, loojub päike. Nii juhtus eile, juhtus täna, juhtub hommegi. Ikka, jälle, alati. Päikesel pole inimest vaja, aga inimesel päikest on. Kasvõi tasuta D-vitamiini pärast. Ilma päikeseta poleks üldse elu. Oleme päikese lapsed, kuid miskipärast peibutab paljusid meist pimedus. Kurjus. Aga kurjale on juba küllalt tähelepanu kingitud, aitab küll. Pööran pilgu valguse poole.

Täna, 2025. aasta viimasel päeval oli ilus selge ilm. Parajalt külm ja mõnusalt karge. Põhjamaine, ebamaine. Ei, tegelikult päris maalähedane. Miks öeldakse ilu kohta mõnikord „ebamaine”? Peitub siis tõeline ilu vaid Saturni rõngaste vahel ja asteroidide vöö taga? Maa pealgi on palju ilusat.

Kui päike hakkas täna madalamale laskuma – jõulukuul juhtub see ju vara – ilmus välja ka tema väikevend, seltsimees kuu. Üks ühel, teine teisel pool taevast. Ja mina, lihtsurelik putukas, nende vahel. Nii kummaliselt mõjus see peaaegu täiskasvanud kuu selges näärilaupäeva taevas. Nagu murenenud pärl ookeanivees. Aga päike, see oli kallis rubiin. Haruldane kalliskivi, mida keegi ei jõua osta.

Soe loojanguvalgus vajus üle lume. Puhas, rikkumata lumi. Ei ühtki jälge peale minu omade. Ma ei taha endast sügavat jälge jätta. Tahan kord siit planeedilt, päikese ja kuu vahelt, lahkuda nii, et võtan kõik tähtsa kaasa. Varandust mul maa peal pole. See on mu enda sees. Tulla siia, olla natuke rõõmus ja natuke kurb ning viimaks parajal ajal lahkuda, jätmata maha midagi olulist, vaat see on eksistentsi kõrgeim vorm. Lumi sulab, võib olla juba õige pea, ja minu jäljed kaovad samuti. Nii ongi kõige parem.

Tänavu sai mul valmis üks kopsakam romaan. Kas see ka kunagi lugejate ette jõuab? Ei teagi. Mõni raamat on nii hea, et tahaks selle ainult endale jätta. Pole tarvis endast kõike jagada. Pealegi veel kõigiga. Alustasin ka uut raamatut, hoopis teistsugust võrreldes sellega, mida seni kirjutatud. Aga ideid on veel ja veel. Raha võib nappida ja mõistust ka, kuid ideede puudust minu majapidamises küll pole. Mu sees on pagana palju lugusid ja laule. Jätan nad kõik endale? Pistan omale pauna ja põrutan päikese taha, eemale võõrastest silmadest? Vastan jälle: ei tea.

Aga teada on see, et maailm ei lõpe niipea. Päike ja kuu tõusevad ka homme, uuel aastal. Valgus ei saa otsa.

Maiusta nagu piiskop!

Siin on mu jõulusaladus

Olin algklassilaps, kui kuulsin jõulude ajal piparkoogitaigna kallal asjatades raadiosaadet, kus räägiti, kuidas keskaegses Tallinnas pühi peeti. Sealtpeale on jõulud ja keskaeg olnud mu meeles tihedalt seotud. Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna rikkalikult pühadelaualt ei puudunud lihakraami kõrval kindlasti noodsamused piparkoogid, raeapteegist saadeti kostiks ka mõni pudel klaretti ehk vürtsveini. Muide, vürtsid piparkookide ja klareti sees on samad: ingver, nelk, kaneel. Need kolm annavad jõuludele selle õige maitse.

Mina ei valmista jõuludeks mitte klaretti, vaid likööri. Tavaliselt oma koduaia marjadest. Tänavu oli marjasaak kehv, mistõttu sai pudelisse villitud mesine õuna-jõhvikajook. Piparkoogid teen otsast lõpuni ise. Ikka rohkelt võid, parajalt siirupit, mõnuga vürtse. Tainas seisab mõni päev külmikus ja siis läheb rullimiseks!

Ühest taignaportsust saan tavaliselt kolm plaaditäit piparkooke. Tähe- ja südamekujulised. Mõned kolmnurgad ka. Rohkem vorme mul pole. Aga kui ahi juba kuumaks aetud ja piparkoogid valmis, siis tuleb lisada ka minu isiklik firmaküpsetis – piiskopileib.

Seegi retsept pärineb kaugelt keskajast. Tollal arvati, et egas piiskop söö tavalist leiba. Tema maiustab ikka sellise hõrgutisega, kuhu on sisse pistetud kõiksugu head kraami. Muide, piiskopileivani jõudsin ma üsna juhuslikult juba paarkümmend aastat tagasi. Osalesin ühel Euroopa Liidu teemalisel kooliõpilaste loovtöökonkursil. Saavutasin kolmanda koha. Auhinnafond oli veider: preemiaks sain kokaraamatu, mis sisaldas Euroopa rahvaste retsepte. Leedu kartulipallid, Iiri õlleküpsised, Taani köömneheeringad, Malta kaheksajalahautis ja mis kõik veel. Slovakkiat esindas piiskopileib. See põnev nimetus jäi kenasti mällu ning aastaid hiljem oli aeg küps. Et küpsetada.

Õigupoolest tuntakse piiskopileiba eri variantides kõikjal endise Austria-Ungari impeeriumi aladel: Austrias, Tšehhis, Slovakkias, Ungaris ja Balkanimaades. Mina kasutan seda kõige lihtsamat retsepti.

Kolm muna, jahu, suhkur, vanillisuhkur, sool, sooda, keefir.

Mitmesugused kuivatatud marjad ja puuviljad, näiteks rosinad, kirsid, mustad ploomid, datlid, viigimarjad, aprikoosid.

Pähklid, soovitavalt mandlid.

Šokolaaditükikesed. Kõige parem on tume šoks, aga ega piimašoks ka liiga tee.

Mõistlik on valida maitse järgi välja 3-4 sorti marju ja puuvilju. Peaasi, et tainas koogivormi ära mahuks. Loomulikult võib piiskopileiba küpsetada ka ehtsas leivavormis.

Kolm muna suhkruga lahti kloppida. Segada kuivained marjade, puuviljade, pähklite ja šokolaaditükkidega. Lisada munasegu ja keefir. Umbes neljakümneks minutiks ahju. Jahtunud piiskopileiva võib tuhksuhkruga üle puistata.

Konsistentsilt on piiskopileib natuke kringli moodi. Tainas ise on küllaltki kuiv, aga marjad-viljad lisavad mahlasust. Šokolaad annab siidist mekki.

Mis siis muud, kui häid jõule ja jätku piiskopileiba!

Üts jutt mul kibises meelen...

Kuis ma Uma Lehe jututalgun käü

Uma Leht om katskümmend aastat kõrraldanu jutuvõistluisi, kohe egä võru keele mõistja saa uma periselt sündünü luu saata. Parõmba jutu trükütäs är Uma Lehe perämidse külle pääl ja naid jakkus terves aastas.

Ma esi ei olõ võistlusõlõ ilman üttegi juttu pakkunu. Vast ei olõ õigõ vaim pääle tulnu ja julgust om kah puudus. Ummõtõ olõ ma sääl jututalgun üts kõgõ rassõmba tüü tegijä – hindaja. Ma sai tinavuaasta joba kümnes kõrd hindid jaka. Hindäjidõ kokku kohtunigus trehvässi ma toonadsõ päätoimõndaja Harju Ülle kutsõ pääle. Kuikimuudu om nii lännü, et nüüd olõ ma egä süküs platsin nigu kubjas kunagi ja mõista kirätundjidõ üle kuralt kohut.

Kohtunigu andva juttõlõ hindid ütest kooni kümne punktini. Nullitsõõrigu võid kah panda, ku jutt kohegi ei kõlba. A ma ei taha ütelegi talgulidsõlõ madalambid punktõ näkku viruta. Naid juttõ, miä ei tundu hää, kostita iks vähämbält "nellä" vai "viiega", selle et vaiva iist tulõ kah hindid anda. Keskestläbi saava jutu mult 6, 7 vai 8 punkti. "Kümmend" vai "ütsät" ei tahas lopõ käega vällä puistada. Korgõmba hindõ omma nii ilusa, et ma jätä inämbäjao hindäle. Vana ihnus olõ, mis tetä.

Periselt om rassõ juttõlõ õiglast hinnõt anda. Naa omma ju kirutajidõ jaos esiuma jutu, uma silmäga päält nättü, uma kõrvaga kuuldu ja uma naha pääl läbi elätü. Paprõ pääle pantas taa, miä meelen kibises ja kohises. Mis kohut ma naide üle mõista saa? Jututalgid tulõ võtta ku mängu ja selle looda, et kõik osalisõ löüdvä säält veidü rõõmu.

Timahavvatsõlõ jututalgulõ saadõti kokku 64 juttu. Kirutajid oll 35. Hariligult võttki talgust ossa üle 30, tõnõkõrd eski üle 40 inemise ja juttõ tulõ kuvvõkümne ümbre. Ütel väega vilälidsel aastal oll kohtulavva pääl täpipäält 100 juttu. Paistus, et suurõmb jagu kirutajid omma vanõmba inemise. Aig tege uma tüü ja kõiki võistlusõ võitjid inämb mi siän ei olõki. Õnnõs om noorõmba põlvõ kirämeistrid kah manu tulnu ja egäaastanõ talgutüü tegemalda ei jää.

Ku tagasi kaia, sõs omma kõik jutu nigu värvilidse kildakõsõ kaleidoskoobi seen. Naa paistusõ muidu üttemuudu, a torru käänden sünnüs egä kõrd vahtsõnõ mustri, miä om suutumas tõistsugunõ ku mineväne.

Timahavvanõ "mustri" om saanu häste kirriv: tõsinõ ja tummõ tuun segi rõõmsa ja tsärrega. Naidõ juttõ perrä või nüüd kimmäle üteldä, et üts keskmäne Vana-Võrumaa inemine om vaba hingega tüümurdja, kiä jätt tõnõkõrd kirvõ vai kõpla sinnäpaika ja lätt Nipõrnaadi jälgi piten ilma pääle roitma.

Kuidas jutustada Eesti lugu?

Lühhike öppetus triibuseelikust ja kukeaabitsast

Kordame üle: meie põhiseadus ütleb, et Eesti riik „peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Kes on eestlane ja mis eesti keel, sellele pole raske vastata. Aga mis imeasi on eesti kultuur? Kas kõik see, mis aegade jooksul Läänemere ja Peipsi vahelisel maalapikesel loodud, regilaulust e-valimisteni ja saunavihast Boltini?

Suure osa Eesti loost on paraku kirjutanud sakslased, venelased, rootslased, poolakad ja taanlased. Seda kinnitab ka tänavu ilmunud raamat „Eesti lugu”, mille koostas samanimelise raadiosaate valitud palade põhjal Piret Kriivan. Olen juba aastaid selle saate kuulaja olnud ja enamik raamatusse jõudnud kahekümnest loost on mulle tuttavad. Tuleb siiski tunnistada, et raadioeetris kõlanu pole hästi meelde jäänud ja seetõttu leidsin raamatust ka väikseid üllatusi. Eks silm ole ikka teravam kui kõrv.

Raamatut raamistavad kaks aegadeülest lugu: alustatakse rahvariiete triibukoodiga ja lõpetatakse torupilli joruga. Sinna vahele mahuvad lood viikingite idateest, hõbeaaretest, väikesest jääajast, hansakaupmeestest, timukatest, kesk- ja rootsiaegsest eluolust, laulupeo toidulauast, eestlaste kolooniatest Venemaal, revolutsioonilistest meeleoludest Järvamaal ja kaugluurajate kurvast saatusest Teise maailmasõja päevil. Lõbusaim lugu puudutab vanaaegseid mänge ja lõbustusi, kõige meeldejäävam on aga lugu Vabadussõjas võidelnud naistest.

Lembitust, Kreutzwaldist ega Pätsist „Eesti loo” raamat ei räägi. Ainsad isikulood on pühendatud hoopis vähem tuntud tegelastele: Tabelinus, Klaus Kursell, Ivo Schenkenberg ja Toomas Jõerist. Need mehed vääriks kahtlemata rohkem tähelepanu ja sooja kohta tavaeestlase teadvuses. Jah, keegi neist pole ajaloo kulgu oluliselt mõjutanud, nad ei kuulu meie loo peaosaliste sekka, kuid silmapaistvaid episoodilisi rolle on nad sellegipoolest sooritanud.

Kõik palad on hästi ja maitsekalt valitud, moodustades väikese ning kõneka fragmentaariumi Eesti ajaloost. Eessõnas ütleb koostaja: „Eesti loos” vaadeldakse Eesti ajalugu piltlikult öeldes konna perspektiivist kure perspektiivi arvesse võttes.

Sedasama teeb ka ETV eetrisse jõudnud „Lühhike öppetus Eesti kultuurist”, mida juhivad rõõmsalt krooksudes kaksikkonnad Märt ja Priit Pius. Sisuliselt on tegu järjega saatesarjale „Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu”, mida vedas Andrus Vaarik. „Lühhikese öppetuse” esimeses osas astub Vaarik üles „kõige iidsema arheoloogilise leiuna”, andes nõnda teatepulga üle Piusidele. Sari on sama lõbus ja hoogne kui selle eellane. Ajalugu võetakse uuesti läbi, aga sõdade ja näljahädade asemel keskendutakse sedapuhku kultuurile. Või nagu ütles siinkandis üks külajoodik: „Kultuura, kultuura, see on kõige tähtsam!”

„Lühhike öppetus” tuletab meelde, millest Eesti riigi ja eesti rahva kultuur koosneb. Juttu tehakse saunast, metsast ja regilaulust, rehetoast ja kukeaabitsast, küla- ja ülikoolist ning lohisevast mõisaköiest. Loomulikult ka kirjast, mis algab kirikust ja rahvast, mis algab raamatust. Valmistatakse jurssi ja õlut, mätsitakse kammkeraamikat, kootakse villast riiet, trükitakse Gutenbergi pressiga südameid, lastakse vibu ja noolega papagoid, veheldakse elu ja surma peale ning segatakse kokku rohi, mis peletab eemale katku.

Põigatakse ka teiste kohalike rahvaste juurde. Setudega juuakse handsat, vanausulistega samovariteed. Käiakse rannarootslaste madalas tares ja baltisakslaste uhketes mõisates. Eeldatavasti jõutakse teisel hooajal ka nüüdiskultuuri süngetele radadele, Nublude ja Von Lõnguste valdustesse.

Lühidalt: eesti kultuur pole eestlaste leiutis. Kõik see, mida eesti kultuuriks peetakse, on mitmest ilmakaarest eri aegadel laenatud, näpatud, annetusena saadud ja räimede vastu vahetatud ning selle ahta tuulepealse maa peale kokku kuhjatud. Eestlase kratt on usinasti tegutsenud ja tegutseb praegugi.

Kas rännak Piuside seltsis teeb targemaks? Eriti mitte, aga vähemalt saab pulli ja lehma. Eks öelnud ka Eesti Vabariigi aukodanik, Maarjamaa risti I järgu kavaler Karlsson Katuselt: „Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi!”

Loe ka seda:

Aega ei ole, aga lugu peab olema

Headus tasub ikkagi ära

„Alice imedemaal” ja „Hõbeuisud” on tänapäevalgi kõnekad

160 aastat tagasi ilmus esmakordselt „Alice imedemaal”. Miks on see raamat endiselt nii populaarne? Põhjusi leidub mitmeid.

Alice’i fantaasiarohke ja üllatustest tulvil maailm pakub lastele avastamisrõõmu ja ergutab kujutlusvõimet. Sõnamängud ja paradoksid mõjuvad naljakalt, kutsudes samas lugejat kaasa mängima. Alice on uudishimulik, julge ning õppimishimuline, mistõttu on lapsel temaga lihtne samastuda. Imedemaa asukad nagu Kübarsepp, Irvikkass või Ärtuemand on värvikad ja meeldejäävad. Raamat pöörab pahupidi reaalse maailma ning seab kahtluse alla tavaelu reeglid ja seaduspärasused. Lühidalt: Lewis Carroll paneb täiega hullu ja see lugejaile meeldibki.

Pixabay

Alice’i seiklused olid paljuski revolutsioonilised. Varasem lastekirjandus oli üldjuhul rangelt kasvatuslik. Kirjanike peamine ülesanne oli väikseid lugejaid intellektuaalselt ja moraalselt harida. Carroll tõi lastekirjandusse süüdimatu lõbu ja lusti, mida ei kammitsenud koolipapalikud moraalijutlused. Alice satub imedemaale ja hiljem ka peegli taha, kus ei kehti täiskasvanute normid. Laps saab olla laps. Samas põimis Carroll Alice’i lugudesse ka ühiskonnakriitikat, peent psühholoogiat ja filosoofilisi arutlusi. Mõne uurija arvates on „Alice imedemaal” koguni Carrolli kui kutselise matemaatiku vastus toonasele moodsale matemaatika diskursusele. Teised nimetavad seda humoorikaks loogikaeksperimendiks.

Ent „Alice’il” on ka tumedam pool. Peategelase prototüüp on täpselt teada – Alice Lidell, ühe Oxfordi kolledži dekaani tütar. Carroll tundis Lidelli perekonda ning veetis Alice’iga tihti aega. Üks Carolli hobidest oli ka fotograafia – tollal veel uus, jõudsalt arenev ala – ning tänini säilinud pildid Alice Lidellist on just Carrolli tehtud. Kord suundus ta koos Alice’i ja tema õdedega paadiretkele Thamesi jõele ning jutustas neile loo tüdrukust, kes satub küüliku-urgu kukkudes kummalisse maailma.

Paar aastat enne „Alice’i” raamatu ilmumist katkestas Lidelli perekond Carrolliga järsku kõik suhted. Selle põhjus pole täpselt teada. Carroll pidas hoolsalt päevikut, kuid üks lehekülg – arvatavalt see, mis võinuks loole valgust heita – on jäädavalt kadunud. Oletatavalt tahtnud Carroll Alice Lidelliga abielluda. Muidugi polnuks see koheselt võimalik, sest Alice oli alles 11, aga Carroll juba 31, kuid põhimõtteliselt oleks Lidelli-papa oma tütre võinud abieluks nii-öelda broneerida küll. Taolised kokkulepped polnud viktoriaanlikul Inglismaal sugugi haruldased.

Teisalt on Carrolli õe märkmeile tuginedes väidetud, et Lidelli ja Carrolli teed läksid lahku seetõttu, et Alice’i vanem õde Lorina oli matemaatikuhärrasse hullupööra armunud. Oli, kuidas oli, Carrollile surematuse toonud raamatu ilmumist need kahtlased vahejuhtumid ei takistanud.

*

1865. aastal ilmus veel üks lasteraamat, mida tuntakse tänini: ameerika kirjaniku Mary Mapes Dodge’i „Hans Brinker ehk Hõbeuisud”. Kuigi tegevus toimub detsembris, pole tegu puhtakujulise jõulujutuga. Siiski on tekstis tunda pühalikku, natuke harrast ja sentimentaalset atmosfääri, raamat on hariv ja õpetlik. Niisiis püsib hõbeuiskude lugu traditsioonilise 19. sajandi lastekirjanduse raamides, kuid õnneks säästab autor lugejat purukuivast moraalitsemisest.

Pixabay

„Hõbeuisud” viib lugeja 19. sajandi alguse Hollandisse, vaese Brinkerite perekonna murede ja rõõmude keskele. Dodge sai loo kirjutamiseks inspiratsiooni oma naabritelt, puhastverd hollandlastelt. „Hõbeuisud” räägib kõigest sellest, mille järgi Hollandit ikka teatakse: tulbid, tuulikud, puukingad, tammid ja kanalid. Ettekujutus hollandlastest kui uisutavast rahvast jõudis ameeriklaste teadvusse just Hans Brinkeri seikluste kaudu.

Kliima soojenemine on teinud oma töö ja tänapäeval Hollandi kanaleil enam uisutada ei saa. Nüüd kihutatakse, teravad tritsud all, suurtes jäähallides. Kui võistlemiseks läheb, pole hollandlastele uisurajal vastast. Taliolümpiamängudelt on hollandi kiiruisutajad tänaseks võitnud 142 medalit, neist 48 kuldsed. Oleks aeg kirjutada uus raamat - „Kulduisud”.

*

„Alice imedemaal” jäi mul lapsena lugemata. Paistis sihuke plikade raamat. Aga täiskasvanuna lugesin selle ikkagi läbi. Lapsena poleks „Alice” mulle kindlasti meeldinud. Ei meeldi praegugi. Sürrealism võib olla väga vabastav, eriti ajuvabastav, aga Alice’i seiklused on minu jaoks liiga segased, loogikat purustavad arutlused väheütlevad ja psühholoogia liiga jäme. Ja kui Carroll oli tõesti pedokas, tähendab see, et Alice’i seiklused pole muud, kui ühe vääraka tüübi fantaasiad. Aga jätame siia igaks juhuks küsimärgi rippuma. Ei ole ses imedemaas midagi imelist.

„Hõbeuiske” lugesin esmakordselt 6. klassis. Jättis hea mulje. Lugesin paar aastat tagasi teist korda. Mulje oli veel parem. Armas, südamlik, põnev, tempokas – ei oskagi ühelt raamatult enamat tahta. Headus tasub ikkagi ära, kinnitab Dodge Hans Brinkeri näitel. Seda headuseusku vajame kõik.