Kui miski saab pepusse minna, siis ka läheb!

Eestlane järgib kõige meelsamini ainult Murphy seadust

Täna on 13 ja reede. Ühe aasta jooksul saab kalendris olla maksimaalselt kolm sellist koleõnnetut kuupäeva ning tänavune aasta on just selline. Esimene 13-reede oli veebruaris ja üks ootab ees ka novembris. Oh ebaõnne!

Aga jätame numbrinõiduse ning uurime hoopis keelemaagiat. Jääb mulje, et eestlased on üks eriti õnnetu rahvas, sest eesti keeles leidub ebaõnnestumise kohta uskumatult hulga sõnu ja väljendeid.

Igal sammul võib tabada krahh, fiasko või põhjaminek. Veel sagedamini juhtub väike äpardus, viperus ja prohmakas.

Miski võib minna untsu, luhta, tuksi, nurja, viltu, nihu, rappa, metsa, persse ja aia taha.

Mõni asi läheb lappesse või lappama.

Jälle läks vett vedama!

Ta äpardus ja põrus. Keeras kihva!

See nurjus ja luhtus.

Kõik lendas vastu taevast, lendas korstnasse, jooksis liiva, läks tühja.

Vahel kisub kiiva.

Veab viltu.

Vaat kus lops!

Eestlane tunneb hästi Murphy seadust: kui midagi saab sinnasamusesse minna, siis ka läheb. Parem on soovida halba, küll siis Fortuuna ümber mõtleb ja naeratab.

Ikka okas kurku ja nael kummi! Kivi kotti kah!