Kuis ma Uma Lehe jututalgun käü
Uma Leht om katskümmend aastat kõrraldanu jutuvõistluisi, kohe egä võru keele mõistja saa uma periselt sündünü luu saata. Parõmba jutu trükütäs är Uma Lehe perämidse külle pääl ja naid jakkus terves aastas.
Kohtunigu andva juttõlõ hindid ütest kooni kümne punktini. Nullitsõõrigu võid kah panda, ku jutt kohegi ei kõlba. A ma ei taha ütelegi talgulisõlõ madalambid punktõ näkku viruta. Naid juttõ, miä ei tundu hää, kostita iks vähembält "nellä" vai "viiega", selle et vaiva iist tulõ kah hindid anda. Keskestläbi saava jutu mult 6, 7 vai 8 punkti. "Kümmend" vai "ütsät" ei tahas lopõ käega vällä puistada. Korgõmba hindõ omma nii ilusa, et ma jätä inämbäjao hindäle. Vana ihnus olõ, mis tetä.
Periselt om rassõ juttõlõ õiglast hinnõt anda. Naa omma ju kirutajidõ jaos esiuma jutu, uma silmäga päält nättü, uma kõrvaga kuuldu ja uma naha pääl läbi elätü. Paprõ pääle pantas taa, miä meelen kibises ja kohises. Mis kohut ma naide üle mõista saa? Jututalgid tulõ võtta ku mängu ja selle looda, et kõik osalisõ löüdvä säält veidü rõõmu.
Timahavvatsõlõ jututalgulõ saadõti kokku 64 juttu. Kirutajid oll 35. Hariligult võttki talgust ossa üle 30, tõnõkõrd eski üle 40 inemise ja juttõ tulõ kuvvõkümne ümbre. Ütel väega vilälidsel aastal oll kohtulavval täpipäält 100 juttu. Paistus, et suurõmb jagu kirutajid omma vanõmba inemise. Aig tege uma tüü ja kõiki võistlusõ võitjid inämb mi siän ei olõki. Õnnõs om noorõmba põlvõ kirämeistrid kah manu tulnu ja egäaastanõ talgutüü tegemalda ei jää.
Ku tagasi kaia, sõs omma kõik jutu nigu värvilidse kildakõsõ kaleidoskoobi seen. Naa paistusõ muidu üttemuudu, a torru käänden sünnüs egä kõrd vahtsõnõ mustri, miä om suutumas tõistsugunõ ku mineväne.
Timahavvanõ "mustri" om saanu häste kirriv: tõsinõ ja tummõ tuun segi rõõmsa ja tsärrega. Naidõ juttõ perrä või nüüd kimmäle üteldä, et üts keskmäne Vana-Võrumaa inemine om vaba hingega tüümurdja, kiä jätt tõnõkõrd kirvõ vai kõpla sinnäpaika ja lätt Nipõrnaadi jälgi piten ilma pääle roitma.
