Headus tasub ikkagi ära

„Alice imedemaal” ja „Hõbeuisud” on tänapäevalgi kõnekad

160 aastat tagasi ilmus esmakordselt „Alice imedemaal”. Miks on see raamat endiselt nii populaarne? Põhjusi leidub mitmeid.

Alice’i fantaasiarohke ja üllatustest tulvil maailm pakub lastele avastamisrõõmu ja ergutab kujutlusvõimet. Sõnamängud ja paradoksid mõjuvad naljakalt, kutsudes samas lugejat kaasa mängima. Alice on uudishimulik, julge ning õppimishimuline, mistõttu on lapsel temaga lihtne samastuda. Imedemaa asukad nagu Kübarsepp, Irvikkass või Ärtuemand on värvikad ja meeldejäävad. Raamat pöörab pahupidi reaalse maailma ning seab kahtluse alla tavaelu reeglid ja seaduspärasused. Lühidalt: Lewis Carroll paneb täiega hullu ja see lugejaile meeldibki.

Pixabay

Alice’i seiklused olid paljuski revolutsioonilised. Varasem lastekirjandus oli üldjuhul rangelt kasvatuslik. Kirjanike peamine ülesanne oli väikseid lugejaid intellektuaalselt ja moraalselt harida. Carroll tõi lastekirjandusse süüdimatu lõbu ja lusti, mida ei kammitsenud koolipapalikud moraalijutlused. Alice satub imedemaale ja hiljem ka peegli taha, kus ei kehti täiskasvanute normid. Laps saab olla laps. Samas põimis Carroll Alice’i lugudesse ka ühiskonnakriitikat, peent psühholoogiat ja filosoofilisi arutlusi. Mõne uurija arvates on „Alice imedemaal” koguni Carrolli kui kutselise matemaatiku vastus toonasele moodsale matemaatika diskursusele. Teised nimetavad seda humoorikaks loogikaeksperimendiks.

Ent „Alice’il” on ka tumedam pool. Peategelase prototüüp on täpselt teada – Alice Lidell, ühe Oxfordi kolledži dekaani tütar. Carroll tundis Lidelli perekonda ning veetis Alice’iga tihti aega. Üks Carolli hobidest oli ka fotograafia – tollal veel uus, jõudsalt arenev ala – ning tänini säilinud pildid Alice Lidellist on just Carrolli tehtud. Kord suundus ta koos Alice’i ja tema õdedega paadiretkele Thamesi jõele ning jutustas neile loo tüdrukust, kes satub küüliku-urgu kukkudes kummalisse maailma.

Paar aastat enne „Alice’i” raamatu ilmumist katkestas Lidelli perekond Carrolliga järsku kõik suhted. Selle põhjus pole täpselt teada. Carroll pidas hoolsalt päevikut, kuid üks lehekülg – arvatavalt see, mis võinuks loole valgust heita – on jäädavalt kadunud. Oletatavalt tahtnud Carroll Alice Lidelliga abielluda. Muidugi polnuks see koheselt võimalik, sest Alice oli alles 11, aga Carroll juba 31, kuid põhimõtteliselt oleks Lidelli-papa oma tütre võinud abieluks nii-öelda broneerida küll. Taolised kokkulepped polnud viktoriaanlikul Inglismaal sugugi haruldased.

Teisalt on Carrolli õe märkmeile tuginedes väidetud, et Lidelli ja Carrolli teed läksid lahku seetõttu, et Alice’i vanem õde Lorina oli matemaatikuhärrasse hullupööra armunud. Oli, kuidas oli, Carrollile surematuse toonud raamatu ilmumist need kahtlased vahejuhtumid ei takistanud.

*

1865. aastal ilmus veel üks lasteraamat, mida tuntakse tänini: ameerika kirjaniku Mary Mapes Dodge’i „Hans Brinker ehk Hõbeuisud”. Kuigi tegevus toimub detsembris, pole tegu puhtakujulise jõulujutuga. Siiski on tekstis tunda pühalikku, natuke harrast ja sentimentaalset atmosfääri, raamat on hariv ja õpetlik. Niisiis püsib hõbeuiskude lugu traditsioonilise 19. sajandi lastekirjanduse raamides, kuid õnneks säästab autor lugejat purukuivast moraalitsemisest.

Pixabay

„Hõbeuisud” viib lugeja 19. sajandi alguse Hollandisse, vaese Brinkerite perekonna murede ja rõõmude keskele. Dodge sai loo kirjutamiseks inspiratsiooni oma naabritelt, puhastverd hollandlastelt. „Hõbeuisud” räägib kõigest sellest, mille järgi Hollandit ikka teatakse: tulbid, tuulikud, puukingad, tammid ja kanalid. Ettekujutus hollandlastest kui uisutavast rahvast jõudis ameeriklaste teadvusse just Hans Brinkeri seikluste kaudu.

Kliima soojenemine on teinud oma töö ja tänapäeval Hollandi kanaleil enam uisutada ei saa. Nüüd kihutatakse, teravad tritsud all, suurtes jäähallides. Kui võistlemiseks läheb, pole hollandlastele uisurajal vastast. Taliolümpiamängudelt on hollandi kiiruisutajad tänaseks võitnud 142 medalit, neist 48 kuldsed. Oleks aeg kirjutada uus raamat - „Kulduisud”.

*

„Alice imedemaal” jäi mul lapsena lugemata. Paistis sihuke plikade raamat. Aga täiskasvanuna lugesin selle ikkagi läbi. Lapsena poleks „Alice” mulle kindlasti meeldinud. Ei meeldi praegugi. Sürrealism võib olla väga vabastav, eriti ajuvabastav, aga Alice’i seiklused on minu jaoks liiga segased, loogikat purustavad arutlused väheütlevad ja psühholoogia liiga jäme. Ja kui Carroll oli tõesti pedokas, tähendab see, et Alice’i seiklused pole muud, kui ühe vääraka tüübi fantaasiad. Aga jätame siia igaks juhuks küsimärgi rippuma. Ei ole ses imedemaas midagi imelist.

„Hõbeuiske” lugesin esmakordselt 6. klassis. Jättis hea mulje. Lugesin paar aastat tagasi teist korda. Mulje oli veel parem. Armas, südamlik, põnev, tempokas – ei oskagi ühelt raamatult enamat tahta. Headus tasub ikkagi ära, kinnitab Dodge Hans Brinkeri näitel. Seda headuseusku vajame kõik.