13. märts 2024

Aega ei ole, aga lugu peab olema

„Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu” on lustakas reisisaade, mis ei õpeta midagi uut


Eestit on viimasel ajal tabanud reisisaadete buum. Põhimõte on kõigil sarnane: saadame ühe või mitu tuntud inimest (alternatiivina ka tundmatu suurpere või lihtsalt mingi kirju pundi) kuhugi eksootilisse riiki seiklema, pistame neile kaamera sappa ja vaatame, mis juhtub. Midagi väga dramaatilist üldjuhul ei juhtu, heal juhul saab natuke nalja ning vaataja pisut targemaks. ETV-s alustanud „Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu” valis raskema raja. Rännatakse risti ja põiki läbi Eesti (hüpatakse isegi Lätti), kuid sellesse reisisaatesse lisandub ka teine dimensioon: aeg.

Andrus Vaarik tõmbab ajamasina käima ning kihutab ühest sajandist teise nii et sulepuru taga. Saade järgib populaarsete briti doksarjade formaati: kuulus persoon, enamasti koomik, liigub objektilt objektile, vesteldes teekonnal oma ala ekspertidega. Üks viimaseid taolisi saateid meie kanalitel oli Alan Carri uurimus Agatha Christie fenomenist. Vaarik võtab ette hirmuäratavalt ambitsioonika teema, ei midagi vähemat kui kogu Eesti ajalugu.

Kaheksa saadet järgivad peamisi ajajärke me rahvuslikus ajaloos. Mõistagi ei saa aega kuidagi jupitada, ajastute piirid on lõpuks ikkagi ajaloolaste kokkulepete tulemus. Eesti aja ja rahva lugu ei kulge täiesti rööbiti muu Euroopa ajalooga. Keskaja alguseks loetakse traditsiooniliselt Lääne-Rooma langus ning lõpp saabub reformatsiooniga. Eesti keskaeg jääb tunduvalt lühemaks, vaid kolmesaja aasta peale, alguspunktiks kaotus Muistses vabadusvõitluses ning lõpp-punktiks Liivi sõda. Edasi läheb juba päris segaseks. Kust algab uusaeg või uusim aeg, on puhtalt maitse ja tõekspidamiste küsimus. Ja mis ajal me praegu elame? Kas käesoleva, veel nimetu ajastu alguseks võib pidada Eesti taasiseseisvumist või oleme liikunud juba edasi uude epohhi, mis algas põleva Ukrainaga? Vastused selguvad tulevikus.

Pixabay

Minu kui suure ajaloohuvilise jaoks ei ole saates seni kõlanud ühtki täiesti uut või vapustavat fakti. Tegijate eesmärk polegi tundmatu tutvustamine, pigem mõjub saade keskkooli ajalootundide õppematerjalina, mis aitab seni õpitut meelde tuletada ja kinnistada. Kolme esimese saate põhjal võib öelda, et kivistunud ajalookaanonist ei astuta kordagi välja, sündmuste ja isikute valik on turvaline ja lausa igav. Kusjuures, päris „täielik” see ajalookäsitlus loomulikult pole, sest näiteks usupuhastusega seoses jäeti mainimata esimeste (osalt) eestikeelsete raamatute ilmumine aastail 1525 (luterlik käsiraamat, pole säilinud) ja 1535 (Wandradti-Koelli katekismus).

Eesti ajalookaanonile on tüüpiline seegi, et päris palju kõneldakse veerand sajandit kestnud Liivi sõjast, kuid hoopis vähem kõne- ja kirjaruumi saab Poola-Rootsi sõda, mis kestis sama kaua ning oli paiguti verisem ja laastavamgi. Eks ole põhjus muuhulgas selles, et Liivi sõja sündmustest pajatab meile kuulus kroonik Balthasar Russow, aga Poola-Rootsi sõja kohta terviklik kroonika puudub.

Kivistunud ajalookaanonisse võiks aeg-ajalt siiski raiuda ka uusi nimesid. Põhjasõjaga seoses peetakse ikka mainimisväärseks Ronga Tehvanit, kes juhatas Narva all rootslaste väe venelaste selja taha ning ehk just tänu temale saavutas Karl XII olulise võidu. Ei taha küll pisendada Tehvani tegu, aga Põhjasõjas oli ka suuremaid eesti soost kangelasi. Üpris vähe teatakse Toomas Jõeristi, kes tegi Rootsi sõjaväes muljetavaldavat karjääri ning jõudis aadlitiitlini. Jõeristi lugu tõestab, et jutud seitsmesaja-aastasest orjaööst on mõnevõrra liialdatud. Hea tahtmise ja õnne korral võis ka eestlane vabaneda orjaketist ja saada ise mõisnikuks. Tõsi, Toomas Jõerist on selles valdkonnas ainueksemplar ja juba seetõttu võiks tema nime meelde jätta.

Õnnetuseks kulgeb Eesti ajalugu sõjast sõtta, aga kui Vaarik on ajamasina roolis, ei tasu karta surmtõsist reisi. Üks väike humoorikas episood leiab aset näiteks Niguliste kirikus. Nimelt selgub, et sealne Neitsi Maarja on transsooline. Michel Sittow, ilmselt kuulsaim keskajal elanud eestimaalane, maalis mingil põhjusel meespühaku ümber jumalaemaks. Kindlasti pole tegemist Sittowi kõige õnnestunuma teosega.

Mis puutub pealkirjas sisalduvasse kinnitusse, et tegemist on „kontrollitud” ajalooga, siis annab siingi vaielda. Ajalugu pole täppisteadus ning ajas võib lugu muutuda. Ega me minevikust kõike tea ega saagi teada. Sarja esimesest jaost jäi kõrva väide, et muinasajal sõid mehed rohkem siga, naised aga lammast ja kitse. Selle tõepäras tasub kahelda. Ilmselt on nii julge üldistuseni viinud andmete nappus või metoodika pime usaldamine. Isegi kui mingil perioodil ja mingis piirkonnas oli meeste ja naiste toidulaud erinev, ei saa selle põhjal teha põhjalikke järeldusi. Aeg on auke täis. Eks ajaloolased püüavad neid jõudumööda teadmistega täita.

„Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu” on lustakas populaarteaduslik linnulend läbi kireva rahvusliku mineviku, mis saab loodetavasti inspiratsiooniks tulevastele ajaloosaadetele. Kes tahab põhjalikumaid käsitlusi, võiks ERR-i arhiivist üles otsida Mati Talviku „Ajavaod” või kuulata Vikerraadiost juba paarkümmend aastat kestnud „Eesti lugu”.

Reis üle Aegade Assamalla pakub kindlasti veel üllatusi.