:)
Tõuseb päike, loojub päike. Nii juhtus eile, juhtus täna, juhtub hommegi. Ikka, jälle, alati. Päikesel pole inimest vaja, aga inimesel päikest on. Kasvõi tasuta D-vitamiini pärast. Ilma päikeseta poleks üldse elu. Oleme päikese lapsed, kuid miskipärast peibutab paljusid meist pimedus. Kurjus. Aga kurjale on juba küllalt tähelepanu kingitud, aitab küll. Pööran pilgu valguse poole.
Täna, 2025. aasta viimasel päeval oli ilus selge ilm. Parajalt külm ja mõnusalt karge. Põhjamaine, ebamaine. Ei, tegelikult päris maalähedane. Miks öeldakse ilu kohta mõnikord „ebamaine”? Peitub siis tõeline ilu vaid Saturni rõngaste vahel ja asteroidide vöö taga? Maa pealgi on palju ilusat.
Kui päike hakkas täna madalamale laskuma – jõulukuul juhtub see ju vara – ilmus välja ka tema väikevend, seltsimees kuu. Üks ühel, teine teisel pool taevast. Ja mina, lihtsurelik putukas, nende vahel. Nii kummaliselt mõjus see peaaegu täiskasvanud kuu selges näärilaupäeva taevas. Nagu murenenud pärl ookeanivees. Aga päike, see oli kallis rubiin. Haruldane kalliskivi, mida keegi ei jõua osta.
Tänavu sai mul valmis üks kopsakam romaan. Kas see ka kunagi lugejate ette jõuab? Ei teagi. Mõni raamat on nii hea, et tahaks selle ainult endale jätta. Pole tarvis endast kõike jagada. Pealegi veel kõigiga. Alustasin ka uut raamatut, hoopis teistsugust võrreldes sellega, mida seni kirjutatud. Aga ideid on veel ja veel. Raha võib nappida ja mõistust ka, kuid ideede puudust minu majapidamises küll pole. Mu sees on pagana palju lugusid ja laule. Jätan nad kõik endale? Pistan omale pauna ja põrutan päikese taha, eemale võõrastest silmadest? Vastan jälle: ei tea.
Aga teada on see, et maailm ei lõpe niipea. Päike ja kuu tõusevad ka homme, uuel aastal. Valgus ei saa otsa.
