Taevas
helesinine.
Lumi
supervalge.
Päike
valus silmale.
Muld
jäätund, kalge.
Jõgi
voolab edasi.
On ikka olnud sedasi.
Aga telekas teatab,
raadio raiub,
lehed lärmavad:
pole endist midagi,
pole läänt ja idagi.
Muutuvad keeled ja hambad suus,
neli saab kolmeks ja ploomiks arbuus.
Miski pole sama, ei iialgi sama –
ekraanid tõttavad hoiatama.
Jama, veel üks jama!
Ei põllud anna leivateri.
Saab soolast pipar ja mullast meri.
Saab koerast kass ja taadist eit.
Oh õudust, selline feit!
Kuid tihane põõsal hüüab
kui vanasti:
"Sitsikleit!"
