Vahukoorepüha

Vastlapäävä õhtu peale päikese loojaminekut läinud tüdrukud jäe peale liugu laskma, siis pidanud sui pitkad linad kasvama ja tüdrukute juused siledad seisma. (Hiiumaa)

Kristlikus kalendris tähistab vastlapäev paastuaja algust, mistõttu on seda ka lihaheitepäevaks nimetatud. Järgnevad nelikümmend päeva peab elama kasinalt ja hardalt, ilma liigse lärmi ja trallita. Sedasi pannakse juba aegsasti meel valmis ülestõusmispühadeks.

Pealesunnitud "dieedil" oli minevikus ka praktiline tähendus. Talvevarud hakkasid just vastelde aegu otsa lõppema. Oligi paras aeg kokkuhoidlikult elada. Seajalgu söödi vastlapäeval samuti seetõttu, et muud polnud enam alles jäänud. Laste rõõmuks pandi kondid nööri otsas vurisema.

Vastlapäeval jätsid naisedki asjatoimetused sinnapaika ja käisid kõrtsis. Vanatüdrukud võisid sel maagilisel päeval ise kosja minna. (Hea mõte, kaua sa ikka ilma oled!) Tähtsaks peeti ka moraalset puhastumist: Lääne-Eestis valmistati õlgedest nukk ehk Metsik, mille sisse topiti kõik patud ja pahandused. Nukk viidi metsaserva ning põletati seal ära. Mitmete vastlarituaalide eesmärk oli soodustada linakasvu.

Praegusel ajal ei kasvata lina enam suurt keegi - kantakse ju pigem puuvillaseid kehakatteid, millesse on pahatihti tembitud nailonit ja polüestrit. Vastlavurride tegemise komme hakkab samuti unustusse vajuma. Liugu lasta saab vaid siis, kui Talvetaat meie mail peatub. Vahel tuleb mõnel perenaisel veel meelde herne- või oasuppi keeta.

Mis on siis vastelde tähendus moodsa inimese jaoks? Tundub, et vastlapäeva sümboliks ja ühtlasi sünonüümiks on saanud vastlakukkel. Magus amps ja kohustuslik kalorilaks - muud ei midagi. Moodne inimene elab tingimustes, kus vastlapäeva muistne mõte kergesti tuhmub. Ei olegi nagu otsest vajadust vastlaid tähistada. Ainus ettekääne on vahukoor kuklimütsi all.

Paastuda pole enam vaja, sest kauplused on kõhutäidet maast laeni täis. Kes tahab ka mõne kilokese isiklikku keharasva kaotada, ei pea ootama paastuajani. Trall ja priiskamine käib ikka edasi, olgu kevad või talv.

Vahel oleks ehk mõistlikum siiski korraks aeg maha võtta ja seedekulglale natuke puhkust anda. Nelikümmend päeva kasinust võib olla hoopiski mõnus. Kui natukeseks ajaks heast loobuda, maitseb see pärastpoole paremini.

Maa, ilm ja meel

Tuul puhub edelast. Seetõttu lehvivad sinimustvalged kirde suunas. Õige kah: Eesti kuulub nii mõneski mõttes kirdesse. Mitte Põhja ega Itta.

Kirre on üks kummaline ilmakaar. Müstiline ja kättesaamatu. Sajad meremehed heitsid Kirdeväila otsides hinge. Paljud meist igatsevad Lõunasse või Läände - sinna, kus päevad soojemad või rahakotid paksemad. Kirde poole vaatavad vähesed. Ometi näikse, et see vaikne kirmetanud läte, kust soomeugrilaste tõug välja voolas, asub just Põhja ja Ida vahel. Soomeugrilased on tõelised kirderahvad. 

Vabariigi aastapäeva eel kõneldakse ja kirjutatakse eestlusest palju. Hämmastusega kuulan ja loen: rahvuslus polevat enam moes, isamaalisust häbenetakse, rahvusluse külge riputatakse sildid "natsionalism" ja "fašism". Rahvusromantika olevat päris patune. Ei oska ma sellise jutu kohta miskit tarka kosta. Võibolla on need murejutud omased just põhjaeestlastele, kes näevad üleilmastumise tonti iga nurga peal. Ugandi kandis ringi liikudes pole ma küll märganud, et rahvustunne oleks kadunud või mingil viisil kahtluse alla seatud. Ja kuidas saab isamaalisus moest välja minna? Isamaa-armastus on ikka südame-, mitte moeasi.

Ega eestilembus tähenda ka seda, et peab igal võimalikul juhul trikoloori lehvitama ja rukkililli juustes kandma. Kõige suuremad patrioodid on vaiksed ja vagurad. Nad ei armasta oma maad lärmates ja tuliselt vastu rinda tagudes, vaid tasa ja vaguralt. Ent see-eest siiralt! Nii on ju kirderahvastele kombeks. Suured tunded tuleb sügavale südamesse varjule viia.

Õieti oleks paslik vahet teha kahel sõnal - etnos ja natsioon. Eesti keeles kasutatakse mõlemat rahvuse sünonüümina, kuid selline lähenemisviis tekitab segadust. Natsioon on tehislik, enam-vähem kindla eesmärgiga konstrueeritud identiteet, mis peaks ühel alal elavat inimkooslust ühendama. Ärkamisajal loodud eesti natsioon on juurte poolest kadakasakslus (isegi laulupidu laenati sakslastelt!). Etnos tähendab aga hõimu. Natsiooni on võimalik elu jooksul omandada, rahvusesse sisse elada, kuid hõimu rüppe saab üksnes sündida.

Hõimutunne võib tõepoolest aegade jooksul ära kaduda. Laps, kel on kahest erinevast rahvusest vanem, saab olla korraga mõlemast rahvusest. Kuid segaperedes kasvanud lastel ei ole enam päris oma hõimu, seda üht ja ainukest. Mida enam segunevad rahvused, seda ähmasemaks muutuvad hõimude piirid. Lõpuks jääb ainult üksainus hõim - maailmakodanik.

Eestis on hõimutunne veel olemas. Vastuolulisel kombel on sellele kaasa aidanud võõrvallutajate poolt peale surutud sunnismaisus. Alles kolmkümmend aastat tagasi olid eestlased nõukogude orjad, kuid see kurb tõsiasi aitas ühtlasi säilitada meie sidet maaga. Nüüd on kõik väravad, aknad ja uksed valla - ela, kus tahad, tee, mis ihkad! See ongi vabadus.

Aga mis saab siis maast? Omast maast, omast ilmast ja omast meelest? Ega nad kuhugi kao. Näete - sinimustvalged ju lehvivad ikka tuule ringmängu taktis. Lehvivad ja laperdavad, kui tuulejõmpsikad neid vahetpidamata kisuvad-sikutavad, aga jäävad ikka varda külge. Selline see Eesti kord on. Sinine ilm, must maa ja valge meel.

Palume valsile!

Kas verine kaotus sõjas võib endaga kaasa tuua midagi ilusat, vaimustavat ja hingekosutavat? Ajalugu annab vastuse: jah, saab küll. Sõjahaavast võib teinekord välja immitseda imeline muusika. Nagu näiteks "Ilusal sinisel Doonaul".

1866. aasta ei olnud Austria keisririigile kuigi õnnelik. Suvekuudel peetud sõda Preisimaaga lõppes austerlastele lüüasaamisega, lahinguväljal langes üle 70 000 mehe. 1804. aastal väljakuulutatud keisririigi ajaloos jõudis lõpule üks oivaline ajajärk. Ent keiserlik hiilgus ei kadunud kuhugi: Austria-Ungari nime all eksisteeris riik veel ligi pool sajandit. Alles Esimene maailmasõda tõi ühele Euroopa suurimale riigile hävingu.

Johann Strauss noorem kirjutas valsi "An der schönen blauen Donau" ehk "Ilusal sinisel Doonaul" satiirilise kooripalana, mis kanti esmakordselt ette Viinis 15. veebruaril 1867. Kuna teose peamiseks inspiratsiooniallikaks oli sõjas saadud kaotus, ei võtnud publik seda kuigi soojalt vastu.

Samal aastal toimunud Pariisi maailmanäituse tarbeks kohendas Strauss Doonauvalsi spetsiaalselt orkestrile ning sealt sai alguse menu, mis pole lahtunud 150 aastat hiljemgi. Austerlased peavad seda keiserlikku valssi lausa oma teiseks hümniks.

Sõjad on korduvalt üle Euroopa veerenud, kuid Doonau voolab ikka edasi. Tema veed vulisevad maapinnale kusagil Lõuna-Saksa Musta metsa põlispuude all ning voolavad läbi kümne riigi, enne kui lehvikuna laiali hargnedes Musta merre suubuvad. Must mets - Must meri... Ja ometi ühendab neid sinikarva jõgi! Doonau ühendab ka mitmeid pika ajalooga linnu, nagu Ulm, Viin, Bratislava, Budapest ja Belgrad, mis nagu nöörile lükitud pärlid satelliidipildilt vastu helgivad.

Doonau ise on iidset päritolu nimi. Selle tüveks on indoeuroopa dānu, mis tähendab voolu või jõge. Samast tüvest on oma nime saanud säärased uhked Doonau sõsarad nagu Daugava, Dzisna, Dunajec, Dnepr, Donets ja Don.

Võib arvata, et eestlastest nägid valsisamme esmakordselt mõisatöölised, ehk köögitüdrukud või ammed, kui nad mõnel balliõhtul juhtusid peosaali ukse vahelt sisse piiluma. Nähes, kui kerge jalaga mõisarahvas mööda parketti ringi keerles, tekkis matsidel samuti tahtmine seda imetantsu proovida. 

Aga ugrimugri tõugu eestlastel pole selliseid peeneid varbaid, mille otsas ringi tipsida. Sestap sai majesteetlikust viini valsist tössakas labajalavalss...

Islami vastu tuleb võidelda!

Moslemid on värdjad. Õudsed jubedikud, vastikud, verejanulised ja läbinisti metsikud. Ei tasu kuulata neid, kes ütlevad, et islamiusulisi pole vaja karta. Vastupidi! Kes tahab olla õige eurooplane, peab moslemeid värisedes pelgama, sest hirm islami ees on Euroopa identiteedi üks aluseid.

Kardetakse ikka seda, mis ohustab. Moslemid on ajaloo vältel rünnanud Euroopat mitmest servast. Kohe, kui Muhamedi õpetus araablaste südamed võitis, algasid islamiusuliste vallutusretked. 636. aastal lõid moslemid kaks korda suuremat Bütsantsi väge. Rooma impeerium oli selleks ajaks lagunenud, kuid Bütsants hoidis Lähis-Idas alal roomalikku tsivilisatsiooni. Nüüd kaotati Süüria ja Palestiina. 711. aastal tungisid islamiusulised berberid Hispaaniasse, tasahilju tekkis mauri kultuur.

Järgmine suur šokk tabas Euroopa tsivilisatsiooni 1453. aastal, kui osmanid vallutasid Mehmet II juhtimisel Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli. Võimas kants, mille kohta kasutati epiteete Igavene ja Alistamatu, langes "paganate" saagiks.

Riburadapidi võtsid osmanid oma hoole alla Kreeka, Serbia ja Bosnia alad. 1526. aastal jõudis sultan Süleyman koguni Ungarisse. Tee Euroopa südamesse oli moslemitele valla. Ometi suutsid kristlased väed koondada ning musulmanide pealetungi viimaks seisma panna.

1529. aastal piirasid osmanid Viini, kuid linn jäi vankumatuks. Ka Maltat ja Küprost ei õnnestunud alistada. Teise katse Viini vallutada tegid osmanid 1683. aastal ning seegi kord edutult. Viinist sai Euroopa lukk, mida islami mõõgameestel katki murda ei õnnestunud.

Kristlastel oli sõjaõnne ka Pürenee poolsaarel. Ajalooõpikutes seisavad ikka tähtsal kohal daatumid 732 ja 1492 - esimesel puhul lõi Karl Martell araablasi Poitiers'i lahingus ning teisel toimus Rekonkista, mille käigus maurid Hispaaniast lõplikult välja aeti. Rekonkista õnnestumise eelduseks oli erinevate Hispaania kuningriikide - Kastiilia, Astuuria, Navarra ja Aragón - ühendamine. Ka Viini kaitsmine nõudis erinevate Euroopa võimude koostööd. (Paneme selle tarkuse oleviku peale mõeldes kõrva taha.)

Loomulikult oli kristlaste ühendamisel tugevaks motivaatoriks hirm. Islamiusulisi peeti paganateks, barbariteks, ristiusu ohustajateks. Tollestsamast hirmust (mida võib häbitundeta islamofoobiaks nimetada) tõukusid ka kurikuulsad ristisõjad. Paganate vastu tuli sõdida, sest nende usk oli võõras ja vale. Keskaegsele ja varauusaegsele Euroopale oli omane äärmine sallimatus mittekristlike usundite vastu ning sedasorti sallimatus päästis Euroopa islami küüsist. (Faktitäpsuse huvides tuleb märkida, et araablaste ega osmanite eesmärk polnud kristlasi islamisse pöörata, sest moslemid hindasid usuvabadust. Mäng käis võimu, maa ja varanduse peale.)

Hirm islami ees hakkas Õhtumaades vaibuma 19. sajandil, kui Osmani impeerium käis vaikselt alla ning tekkisid ühtsed ja tugevad rahvusriigid (Itaalia, Saksamaa). Türgi ülemvõim Balkanil purustati rahvuslike vabadusvõitluste käigus.

Samal ajal huvituti ja vaimustuti "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudest - oli ikkagi romantismiaeg! Islamimaailm, mis muinaslugude kaudu eurooplastele avanes, säras ja helkles kalliskividest - see oli eksootiline maailm täis põnevust ja imesid. Ali Baba, Aladdin ja Sinbad olid pealegi inimese näoga tegelased, sugugi mitte peninuklikud värdjad. Kogu islam sai inimliku näo.

Ajalugu teeb uperpalle ning moslemitel õnnestus siiski Viini lukk lahti keerata ja Euroopa südamesse jõuda. Ilma vähima sõjakisata. Niisugune on üks globaliseerumise tagajärgi.

Samas jätkub verine sõda kahe tsivilisatsiooni vahel. Kummalgi pool rindejoont ei seisa enam kristlased ega moslemid. On ilmalikud eurooplased ja äärmuslikud usufanaatikud. Ühed, kes hindavad usuvabadust ja teised, kes ei salli ainsatki usku peale omaenese.

Rollid on vahetunud. Paganatest on saanud ristirüütlid.

Ränirahnude maa - E-STONE-ia!

Kuidas olla omapärane? Mõni rõhutab enese erilisust sellega, et värvib juuksed roheliseks, paneb jalga grunge-püksid ja riputab näkku hulga rõngaid. Teine näitab isikupära tegude kaudu, paistmata tänavapildis väljagi. Ka Eesti riik tahab olla silmapaistev. Katsed välimust tuunida (ehk tõhusat brändi leiutada) pole paraku vilja kandnud. Ehk oleks mõistlikum näidata maailmale, mida meil tehakse ja osatakse - ilma rändrahnude ja "Welcome to Estonia" logota?

Sellega olekski nagu kõik öeldud. Aga võtke või jätke - palju elevust ja pahameelt tekitanud rändrahnu-bränd on siiski väga inspireeriv. Ergutab kujutlusvõimet. Muidu poleks ju tekkinud rahvaluulemotiiv oksendavast siilist ja uudissõna "brändrahn". Ärme siis jääme poolele teele pidama - laskem fantaasial lennata!

Brändiloojad tabasid kummatigi naelapea pihta, rajades visuaalse kontseptsiooni rahnudele. Kivid on eesti mütoloogias olulisel kohal: Kalevipoeg pidas oma vendadega kiviheitmise võistlust, mitmes paigas olevat Vanapagan kive külvanud, hulk lugusid räägib sellest, kuidas kivi peal toimetades on võimalik libahundiks või mõneks teiseks üleloomulikuks olendiks saada. Üle Eesti leidub veel hulk kultusekive, lohkudega ja ilma. Eesti suurimaks rikkuseks on teadupärast põlevkivi.

Tammsaare on kirjutanud inimeste jonnakast võitlusest maa ja kividega. (Katku Villu jäi kivisid lõhkudes peaaegu pimedaks.) Meil on ka "Nõiakivi" - Heljo Männi sule alt võrsunud telelavastus, mis juba mitut põlvkonda rõõmustanud. Kivi ümber keerleb ka üks meeldejäävamaid stseene tükist "Armastus kolme apelsini vastu" ("Tuleb neiu, ühelt poolt, kiviga!"). Kui lapsed õnnestub nutividinate küljest lahti kangutada, mängivad nad endiselt suure lusti ja lärmiga "Kivikuju". Ligi seitsekümmend aastat on maiustuseriiulitel müüdud merekivikesi.

Kui eskimotel pidavat olema lume erinevate seisundite kohta kümmekond erinevat sõna, siis eestlastel on sama värk kividega - rahn, klibu, rünk, rüngas, munakas, rühk, rihv, rank, pangas. Isegi Eesti kõige menukam kirjanik kannab nime Kivirähk! Pole kahtlusevarjugi - igas suuruses kivid istuvad kindlalt eesti kollektiivses alateadvuses.

Mida selle tarkusega peale hakata? Tuleb kopp maasse lüüa ning Ränirahnude teemapark püsti panna! Hull mõte? Muidugi - soome-ugri hõimud ongi sõgedad. Vaadake soomlasi - nad andsid Jõuluvanale Soome kodakondsuse ja panid ta elama Rovaniemisse. Ja sinna, Issandast hüljatud põhjapolaarjoonele, lendab igal aastal mustmiljon turisti, vahel isegi keset suve.

Niisiis, Eestil tuleb kodustada Ränirahnud! Jätku valitsus hallipassimehed sinnapaika ning andku kodanikuõigused hoopis Fred ja Wilma Flintstone'ile ning nende naabritele Barney ja Betty Rubble'ile. (Seoses Trumpi presidentuuriga on paljud USA staarid ähvardanud kodumaalt lahkuda - nende seas küllap ka Flintstone'id ja Rubble'id.) Ränirahn või rändrahn - kõlab pea ühtemoodi, eks.

Kiviaja temaatika sobib võrratult hästi eestlase iseloomu ja teolaadiga. Vaikne, rahulik, kindel ja kõva. Aga ometigi ei ole maailmas ühtegi sama näoga kivi. Kivid pole sugugi nii igavad, kui esmapilgul näib. Iga monument vajab kivi, iga Skype vajab eestlast. Me pistame kivi kotti ja viskame selle teiste kapsaaeda.

Eestluse mõtestaja Valdur Mikita kõneleb järjepannu sellest, et eestlased on viimsed kütid ja korilased. Küttide ja korilaste kõrgaeg oli aga just kiviajal. Lõppude lõpuks kõlab Estonia inglise keeles nagu E-STONE-ia - e-riik + kiviriik. Ränirahnud tunneksid end siin tõeliselt koduselt!

P.S.
Nüüd on õige aeg taastada Tartus Kivisild.

P.S II
Eesti reklaamnäoks võiks olla ka Brendan Fraser, kes tegi oma kõige esimese filmirolli 1992. a komöödias "Encino man". Ta mängis seal koopameest/Eestist pärit vahetusõpilast...

Samal teemal:
the bEST?!

Me elame muinasjutus!

Üks vaene vanemateta tütarlaps oli kui lambatall järele jäänud ja õelasse peresse kasvandikuks saanud, kus tal muud sõpra ei olnud kui perekoer Krants, kes mõnikord leivakoorukesi vaeslapse käest sai. Tütarlaps pidi hommikust õhtuni käsikivil perenaisele jahvatama, ja kui väsimust puhates kivi mõnikord seisma jäi, oli malk kohe kihutajaks lapse kannul. Õhtul olid vaeslapse käed kui puunotid tuimad, aga kes sellest hoolis. Palukese, mis vaeslastele armust antakse, peab suurem osa enamasti vere ja higiga pererahvale ära tasuma. Jumal üksi taevas kuuleb vaeslaste ohkamist ja loeb nende silmapisaraid, mis palgeid mööda veerevad.

Lauluisa Kreutzwald, kes muinasjutte jahtides mööda Eestimaad ringi rändas, kuulis ilmselt hulgaliselt sedasorti lugusid. Muinasjuttudes peegeldub rahva hing, kajastuvad igatsused ja unistused. Veel sada aastat tagasi pidid tööinimesed käterammuga mägesid paigast nihutama, leib tuli raskelt, higi ja verega.

Küllap unistas nii mõnigi vaeslaps: oh oleks mul säärane kirst, mis minu eest vilja valmis jahvataks! Tuleks no mõni hea haldjas või nõianeitsi, astuks põõsa tagant lagedale, kingiks imelise seadeldise, mis ometi töövaeva kergendaks... Mis siis viga päevi õhtusse libistada!

Õnn on elada 21. sajandil. Väheks on jäänud neid töid, mis tapaks ja sandistaks. Kõik see muinasjutuline kraam, millest muistsel a'al unistati, on meil ammu käes või käeulatuses. Tahate lendavat vaipa või seitsmepenikoorma saapaid? Palun väga: ostke pilet lennukile või istuge rongi. Vajate peeglit, mis näitaks seitsme maa ja mere taga toimuvat? Neid peegleid on praegusel ajal kõik tared ja taskud täis. Me nimetame neid ekraanideks. Veel hiljuti unistas inimkond kuldsetest õunadest ja eluveest, mis raviks surmale määratud hingekesi. Igast nurgapealsest apteegist võib selliseid õunu ja veetilku soliidse hinna eest osta. Samal ajal tehakse haiglas iga päev imesid.

Kõik see, mis tundus vaarvanematele helesinise unistusena, on teoks saanud. Olgu pealegi - mitte päris kõik. Isegi imepärase Apple'i õuna abil ei kavalda infoajastu inimene surma üle. Ja parem ongi. Ka seesugust võlueeslit, kes kahest otsast kuldmünte väljutaks, ei ole kõikvõimsad geenitehnoloogid veel aretanud. Ajas rännata me ka ei oska, ehkki tänu filmi- ja videolintidele võime siiski heita pilgu aastakümnete tagusesse eluollu.

Ja ometi - hoolimata sellest, et palju inimkonna suuri unistusi on täitunud, ei ole inimene ikka õnnelik. Stress, depressioon, läbipõlemine... Millest see? Meie esivanemad pidid taluma palju rohkem vaeva ja valu kui me ise. Elu on muutunud lihtsamaks, mugavamaks, igati elamisväärsemaks. Aga jah, rahutu inimhing ei lepi lihtsuse ja mugavusega, ta tahab veel midagi. Midagi sellist, mida masinad anda ei suuda.

Mitmed muinasjutud kõnelevad sellest, kuidas üks noormees jätab kodu ning läheb laia ilma õnne otsima. Mõni leiabki selle kusagilt kaugelt kuningriigist, mõni pöördub pärast pikki eksirännakuid tagasi koju ning avastab, et õnn magas kogu selle aja sahvris ja aidatrepi all. Õnneks on tänapäeval ka laias ilmas rännata lihtsam kui aastasadade eest.

Alles on noorte ürgne kihk lahkuda kodust ning otsida midagi enamat sealt, kus meid parajasti ei ole. Ikka otsitakse põnevust, armastust, tööd ja... ühesõnaga - õnne. Olgu ta milline tahes. Muinasjutud ei kao, kuni elavad unistused.

Enneolematu raamat

Mõnikord on selline tunne, et tahaks lugeda midagi enneolematut. Midagi sellist, mis haarab täielikult endasse, nii et mõistus ei suuda enam ööl ja päeval vahet teha, aeg seiskub ja ruum kaob. Tahaks lugeda raamatut, kus sõnadest saab maagia. Selline raamat pole mulle pihku sattunud.

Loomulikult on mu eest läbi käinud terve koorem mõnusaid, lahedaid ja toredaid raamatuid - aga enneolematuid... ei, sääraseid pole ses koormas olnud. Kohtumine enneolematuga oleks haruldus. Väike ime. Kas see ongi üldse võimalik? Kõik on ju nähtud ja tehtud. Kõik naljad on ammu naerdud, laulud on lauldud ning jutud jutustatud. Pole miskit uut siin osooniaugulise taeva all.

Raamatud on ju nagu inimesed. Raamat ongi inimvaimu salvestis. Kas kuskil maamunal sibab ringi mõni enneolematu inimene? Kas on paslik öelda, et mõni inimene on ka tõeliselt isikupärane ja erakordne? Vaevalt. Inimkond on liiga vana ja kogenud, et kusagilt Amazonase alt või Siberi servalt võiks ühtäkki karata välja tüüp, kelle kohta "tavalised" inimesed kooris hüüaks: "Ta on enneolematu!"

Me kõik sarnaneme kellelegi. Ka need üksikud erinevused, mida arvame endal olevat, ei ole sageli kõneväärtki. Ja sellest hoolimata tekivad inimeste vahel nii kergelt erimeelsused. Aga olla eri meelt - see ei tähenda ju sama, mis olla eriline. Kas pole nii, et vahel mässame mõne arvamuse, tõekspidamise, arusaama vastu ainult seetõttu, et näidata ennast erilisena? Niisama, kiusu pärast. Inimese, nagu kogu eluslooduse kõige ürgsem eesmärk on ometi kohutavalt tavaline - jääda ellu.

Eluspüsimise kõrval tahab inimene olla ka õnnelik. Kuidas õnneni jõuda - vaat see on juba selline küsimus, millest kerkivad lahkhelid. Miskipärast usub osa inimkonnast, et õnne kõigile ei jätku ning seetõttu tuleb tema nimel teiste inimestega ehk "konkurentide", "rivaalide" ja "vaenlastega" võidelda. Kes jääb ellu, saab ka õnne endale.

Kõiki raamatuid, mis maailmas kirjutatud, pole eales võimalik läbi lugeda, iga inimesega siin planeedil pole võimalik tuttavaks saada. Tihtipeale juhtub, et suudame vaid mõnda üksikut inimest tundma õppida - kui sedagi. Aga ehk on asi selles, et me ei süvene. Raamatu mõistmiseks peab sügavale tema sisusse imbuma. Mitte "tungima" - see on liiga vaenulik, ülemäära vallutajalik sõna. Raamat avab end tõeliselt sellele, kes end vaikselt tema hoolde annab. Ka inimestevaheline suhtlus peaks kulgema sama õrnalt, südamlikult ja lugupidavalt. Süvenedes, mõistes. Peaks...

Mõnikord on selline tunne, et tahaks kohata enneolematut inimest. Kedagi sellist, kes haarab täielikult endasse, nii et mõistus ei suuda enam ööl ja päeval vahet teha, aeg seiskub ja ruum kaob. Tahaks kohata inimest, kelle sõnadest saab maagia. Selline inimene pole mu teele sattunud.

Tegelikult ei olegi sel tähtsust. Peaasi, et igaühe elus oleks vähemalt üks hea inimene. Hea! Mitte pelgalt mõnus, lahe või tore. Ja head inimest kohates pole ka liig lausuda: "Tere, Enneolematu!"

Ja näkid laulavad edasi

Tänavu kevadel ilmus kirjastuselt Pilgrim raamat "Seal, kus näkid laulavad". Seetõttu - mis parata ja salata - läheb aasta 2016 minu elulukku näkkide aastana. Üllatus oli juba see, et kõnealune käsikiri pälvis kirjanduskonkursil BestSeller 2015 esikoha. Sügisel tuli teinegi üllatav tunnustus: Bernard Kangro nimeline preemia. Kahtlane värk - Kangro sünnikoht jääb ju minu koduhoovist vaid paari kilomeetri kaugusele... Olen väga tänulik Pilgrimi haldjatele, kelle tiiva all sai mu raamatu sünd võimalikuks.

Võlgnen suure-suure tänu ka lugejatele, keda on aastaga kogunenud mitmeid sadu (või juba tuhandeid?!). Ma ei ole ühtegi raamatut kirjutanud kindla adressaadiga - eks kõik loomingulised teosed ole nagu posti pandud kirjad, millel puudub kättesaaja nimi. Kes kirja leiab ja läbi loeb, võib avastada, et see oli saadetud just talle, kuid teinekord juhtub, et lugeja peab tunnistama: see kirjutis pole minule. Tagasiside põhjal võin öelda, et rohkesti on neid õnnelikke, kes tundsid, et nemad on minult romaanimõõtu kirja saanud. Võtke heaks!

Õigupoolest ei mõista ma endiselt, milles seisneb selle raamatu harukordne menu. Miks müüdi mingi tundmatu Võrumaa kuti tagasihoidliku raamatukese pool tiraaži läbi ühe kuuga? Miks pidid mõnes raamatukogus inimesed sabas seisma, et näkijutule ligi pääseda? Kohutav ebaõiglus! On ju küllalt hoopis väärtuslikumaid, palju sisukamaid raamatuid, mida ei taheta sugugi osta ega laenutada.

Selle üle pead murdes olen jõudnud ühe järelduseni: ilmselt on "Seal, kus näkid laulavad" kooskõlas aja vaimuga. Romaan räägib hirmust, hullumeelsusest ja inimestega manipuleerimisest. Ma kirjutan ebakindlusest ja segadusest, kuid ei kõnele siiski päevakajalistest globaalsetest probleemidest. Ma kujutan salakavalat populisti, kuid ei puuduta poliitikat. Ma protestin vägivalla ja ebainimlikkuse vastu, kuid ei kõnele sõjast ega terrorismist. "Populist" ja "terrorist" on moodsad mõisted, inimhinge pugenud kurjus aga ürgne.

Võibolla on "Seal, kus näkid laulavad" nüüdisaegne mõistujutt, retk psühhopaadi empaatiavabasse, võikasse mõttemaailma. Võibolla on see lihtsalt rahvaluulest inspireeritud kriminull. Eks lugeja otsustab. Ma ise tõlgendan seda raamatut kui 262-leheküljelist hoiatuskõnet. Näkid ei laula ainult järvevoogudes, merekaldal ja jõelätteil. Enamasti laulavad nad meie endi peas. Nad laulavad nii ilusasti, nii meeldivalt ja tüünelt, et me ei taipagi - nad hukutavad meid.

Näkke ei võta isegi hõbekuul. Nad laulavad üha edasi.

😏

Fanaatiku sünd

Inimene võib uskuda mida iganes. See on tema õigus. Vabas ühiskonnas on igaühele antud ka õigus jätta uskumata. Inimõigused, mille hulka usuvabadus kuulub, on aga loomu poolest ilmalikud ja universaalsed, religioonide ja maailmavaadete ülesed. Siit võrsub paradoks: selleks, et usuvabadus oleks täielik, peab riik olema läbinisti ilmalik. Kirik peab olema riigist lahutatud, ühtki religiooni ei tohi siduda riiklike sümbolite ega tseremooniatega, kõiki usutunnistusi peab ühiskondlikul tasandil kohtlema võrdselt. Ometi pole see tegelikkuses võimalik. Usuvabaduse täielikku rakendamist takistab traditsioon. Usund, mida toetub pikale ajaloolisele traditsioonile, on ikka mõjukam ja silmapaistvam.

Kaader filmist "Õpilane"

Vene rahva vaimseks keskuseks on juba üle tuhande aasta olnud õigeusu kirik. Bütsantslikku tava järgi elanud venelased on harjunud sellega, et vaimu ei saa võimust eraldada. Puhas ilmalikkus ja seega ka täielik usuvabadus pole Vene riigis võimalikud. Vabadus on teema, millega muidu nii mitmetahulises vene kirjanduses pea üldse ei tegeleta. Näib, nagu polekski suur vene rahvas isiklikust vabadusest huvitatud. Olulisem on tõde - ja tõe eest hoolitseb tsaar.

Laias laastus on olemas kahte sorti riike: vabad riigid ja tõe riigid. Kes tahab vabadust, peab leppima, et üht ja ainumast tõde, mida kõik vastuvaidlematult kummardama peavad, pole olemas. Venemaa on tõe riik. Vene inimene püüdleb tõe, mitte vabaduse poole. (Ja see ei ole minu kõigutamatu tõde, vaid vaba arvamus - sest mina elan vabas riigis.) Kuid ometi jääb siit teiselt poolt Peipsit vaadates arusaamatuks, milline on too ehtne vene tõde. Kremlist  puistatakse tõekillukesi, milles peegelduvad valed. Ohjeldamatu propaganda toetub ilmeksimatuse vundamendile, tunda on tugevat minevikunostalgiat, näha impeeriumi taastamise unistust. Mis on Venemaal läinud valesti?

Sellele küsimusele otsib vastust ka 2016. aastal Cannes'i filmifestivalil esilinastunud film "Õpilane" (Ученик), mille on lavastanud Kirill Serebrennikov ning mis põhineb Marius von Mayenburgi näidendil. Ilma Vene riigi rahalise toeta valminud film võeti üles Kaliningradis, kõige läänepoolsemas vene oblastis, põlisel saksa alal. (See ei saanud olla ometi taotluslik...?)

Kaader filmist "Õpilane"

Filmi peategelaseks on keskkooliõpilane Veniamin Južin ehk Venja (teda mängib suhteliselt tundmatu näitleja Pjotr Skvortsov), kes avastab, et maailm tema ümber on kurjusest nakatunud. Piibel käes, hakkab ta lokkava moraalituse ja patususe vastu võitlema. Temast saab Tõekuulutaja, Ilmeksimatu Messias ja viimaks Märter. Sest suur ja võimas tõde nõuab väikeselt inimeselt alati ohvreid. Kurja vastu võideldes ei pea Venja ise midagi välja mõtlema. Piiblis on ju kõik, mis õige, juba kirjas. Venja ammutab usust jõudu, kuid samal ajal muutub usk tema käes kohutavaks relvaks.

Lavastaja Serebrennikov on ise öelnud: "Algselt tähendas religioon armastust, kuid tänapäevases maailmas see enam nii ei ole. Nüüd on religioon erinevate rahvaste ja riikide jaoks agressiivse mõistmatuse lähtepunkt. See on terrorismi lähtepunkt." Jah, vahel näib, et türannid ja terroristid võrsuvad samast puust. Nad kasutavad armastuse sõnumit kuulutavaid religioone viha külvamiseks, inimeste ja inimlikkuse hävitamiseks. Seda üksnes võimu, au ja isikliku surematuse nimel.

Kui Venemaa poleks riik, vaid inimene, siis oleks ta terrorist. Parimal juhul lihtsalt pätt. Venja kehastab vene probleeme. (Venja - Venemaa. Milline tabav sõnamäng eesti keeles!) Ta on noor hing, kes ei leia oma õiget nägu. Isa tal pole, ema on nõme, tüdrukud temast ei huvitu. Mida peab ta eluga peale hakkama? Kel pole tulevikku, pöördub minevikku. Kogu Venemaa elab minevikus, praegune Venemaa on punaarmeelaste haudadele rajatud koloss, mille kohal ulub veel Peeter I vaim. "Ühiskondlik moraal", mida KGB taustaga riigijuhid kuulutavad, pärineb piibliaegadest - see on orjade ja orjapidajate moraal.

Venja on rahutu, testosteroonist pungil mehehakatis, kelles on palju auahnust ja vähe mõistust. Ta tahab end maailmale näidata, tahab midagi suurt ära teha. Ta ei leia selleks muud võimalust kui agressiivne enesekehtestamine. Kui teised ei tee temast välja, siis ta seab end jõuga nähtavale. Tema igav ja silmatorkamatu elu saab sellega sisu.

Umbes taolise skeemi järgi sünnivad paljud fanaatikud. Sünnivad nõndanimetatud pühasõdalased, kes külmavereliselt oma ohvrite päid otsast lõikavad või kaaperdatud autosse istudes kümneid inimesi surnuks sõidavad. Neid juhib üks ja kõigutamatu tõde, nad kujutavad end selle tõe eest langevate märtritena.

Kas miski või keegi suudaks Venja päästa sellest saatanlikust võrgust, mille ta enesele ise on kudunud? Oleks tal toetav isa ja normaalne ema, oleks ta vähemalt oma klassi oivik... Aga "oleksid" ei maksa kopikatki. Kui inimesed väärtustaks (usu)tõe asemel vabadust (uskuda), jääks nii mõni sõda pidamata. Paraku kasvavad saatana õpilased, kes kõrgemalt poolt antud tõde ülimaks peavad, eriti sageli just katkises peres, mõistmatusest tulvil kogukonnas, nõrkadele alustele rajatud riigis.

Mustad jõulud

Jälle hüütakse kõikjal: "Häid jõule!" Hüütakse juba mitmendat nädalat, siin ja seal, ette ja taha. Aga mida head on neis kuradima jõuludes, kui inimene on töötu, haige või üksi?

Aisakellade helina saatel taevast alla sadav kullapuru on nagu sool veritsevale haavale. Õnnetu inimese hing on aga üksainus suur mädane haav. Selleks, et jõulumürglit välja kannatada, peab olema tugev iseloom ja kõrge valulävi.

Ajast aega on jõule tähistatud perekeskse rõõmupühana. Seda asjaolu raamib ka piiblimüüt Jeesuse sünnist. Joosep ja Maarja kummardumas jõululapse sõime kohale, ümbritsetuna loomadest, inglitest ja idamaa tarkadest - ilus ja harras olustikupilt. Aga kui pole peret, pole rõõmu? Tuhandete toimetuste käigus unustatakse tihti ära, kui paljud meie seast on sunnitud veetma jõulud mustas masenduses. 

Võibolla nad kõik ei kannatagi puudust. Võibolla aurab nende taldrikul ka verivorst hapukapsaga, nad süütavad küünla ja riputavad värvilise kuuli ukse kohale. Kuid nende kõrval pole armastatud inimesi. Pole kedagi, kellelt kinki saada, ning mis veelgi kurvem - pole kedagi, kellele kinki teha. Seega pole jõuludel nende inimeste jaoks tegelikku sisu, on vaid pikk-pikk molutamise ja hingevalutamise aeg.

Rikas ei pea tundma end süüdi seetõttu, et kusagil lähedal kükitavad vaesed. See, kel on põhjust kümmelda rõõmu sees, ei pea solidaarsuse nimel kurvastama koos õnnetutega. Kel on õnne olla koos toredate sõprade ja heade hõimlastega, ei pea korrakski nina norgu laskma, et mõelda üksildastele vanuritele, tõbistele lastele, kodututele või depressiivikutele, kelle haigus ei lase neid lahti isegi pühal ööl. Need õnnetud on lihtsalt olemas, enese tahtmata tõmmatud jõulude totakas-roosa mulli sisse.

Nafta ei ole aastal 2016 defitsiit. Hoopis armastus on. Seda ei jätku kunagi kõigile. Kahju küll, aga mis sa ikka teed. Armastuse tootmismahtu pole võimalik ühegi nipiga suurendada. Kui puudub armastus, siis... mida see õieti tähendab? Ilma päevata võtab võimust öö, ilma plussita jääb alles miinus. Armastuse puudusel ei sünni viha, nagu sageli arvatakse. Armastuse puudus on üksindus.

Jutu' nigu ubina'

Mul oll au võtta ossa Uma Lehe suurõ jutuvõistluse žürii tüüst. Vaja oll läbi lukõ pia sada juttu, täpsemini ütelden: 96. Jutu saatjid oll 59 - naide seen nii latsi ku vannu inemiisi. Es olõ taa lugõmine määnegi tüü ega vaiv - õnnõ puhas rõõm!

Jutuvõistlus kuulutõdi vällä nellän katõgoorian: periselt elun juhtunu nalalinõ vai tõsinõ lugu, soss-sepä lugu, raha vägi ja priinimejutt. Egäle jutule võisi anda kõgõ inämb kümme punkti. Ma es mõista kümne piiren rehkendä ja tuuperäst mõtli vällä uma süsteemi. Jagasi kõik jutu nellä kasti: kõvaste üle keskmidse jutt sai 9 punkti, veidü üle keskmidse 7 punkti. Tsipa nõrgõmbile jutukõisile andse 5 punkti ja nuu, mis olliva peris kehvä, saiva 3 punkti. Ilma punktilda es taha kedägi jättä - om inemine uma jutu võistlusõlõ saatnu, sis taa iks om joba midägi väärt.

Timavaastast jutuvõistlust ja ubinasaaki või üttemuudu kittä: saadu nuus oll hää. Upin või olla suur vai väikene, makus vai hapu, illus verrev vai veidü määnü, mõni korjatas ladvast, mõni om enneaigu maaha sadanu. Juttõ kottalõ või tuudsama üteldä.

Mu jaos olliva kõgõ „mahladsõmba” jutu säändse, kon oll parajalõ nalla, põnõvust ja sutsu hallõmbat tuuni kah. Miildüsi jutu eläjist ja ummamuudu inemiisist. Paistus, et võrukõsõ mõistva peris häste juttu vöörütä. Algusen mõtligi, et anna hindid õnnõ tuu perrä, kuis lugu om jutustõt. Sis sai aru, et hää jutt ei sünnü ilma väärt ainõlda. Piät iks olõma, millest kõnõlda.

Kõgõ inämb punktõ said mu käest "Hambakaotus", "Karvamütsü lugu", "Kassi õnnõtus", "Kuis ma Elronni rongiga võidu juussõ", "Nime lugu om üteliste inemise lugu", "Ornung", "Rahapada", "Seenehüpnuus", "Seo piat kül avitama", "Uma hani" ja "Väsünü appitulõja" (üteliisi oll seo kogu jutuvõistlusõ võitja!). Miilde jäid viil "Joosun sumadan", "Kuis ma sitasitikalõ eutanaasiat tei", "Kuis vanaimä hobõsõ varast", "Magadõn jääs kikkalaul kullõmada ja kanaruug süümäte", "Tekikoti vai kleidi", "Uutmada külalise", "Ärä tapa kjulh" ja "Üts sõna või kah lohutusõs olla".

Võidujutt "Väsünü appitulõja" (kirjapandja: Läti Vaike) oll just sääne vigurinõ lugu, mis pandse muhelõma ja jäi häste miilde. Taa paarkümmend aastat tagasi Puusepä külän sündü lugu kõnõl ütest "vikadimehest", kiä jäi keset päivä hainaunigu pääle põõnama ja kuis ta sis veitü ao peräst ütte naisterahvast hiidüt. Jutun oll hämmid sõnnu ("tiripitski") ja kirivid ütlemisi ("piir toki otsan"). Egäl juhul võitu väärt tüü!

Silmä jäi, et mitmen luun pajatadi seenen- vai marjankäumisest. Tuu tähendäs, et mi rahval om ihun iks korilasõverd. Priinime juttõ olõs võinu inämb olla – olõs ju põnnõv teedä, kuis üts vai tõnõ nimi om saadu vai kuimuudu nimi inemise ellu mõotas. Tundu, et nuuri jutu-seppi oll kah vähä. Koolin, kotun ja esiki netin tulõ ju ette pallu esieräliisi asju, midä võissi tõisiga jaka. Tuu om ka vaja är märki, et egäsugumanõ lori vai häietüs ei olõ õigõ jutt. Hääl jutul piät määnegi kont seen olõma, niisama porgata ei olõ mõtõt.

A muidu – kõiki jutusaatjide iin müts maaha!

Kae viil:
Jutuvõistlus läts kõrda
Uma Lehe 2016. aasta suurõ jutuvõistlusõ avvohinna
Uma Lehe jutuvõistlusõ juttõst
Väsünü appitulõja (Võidujutt!)

Luteri kirik - eesti rahva vaenlane

Igal aastal, kui saabub advendiaeg, löövad ka kirikud tähiselt särama. Mitmetel avalikel jõulupuudel süütavad advendiküünla luteri vaimulikud. Enamasti ei häiri musta kuuega mehed (harvemini naised) suurt kedagi. Vaimulikel on tseremoniaalne roll, nad toovad üritustele pidulikkust, ja sellisena on nad enamikele inimestele ka enam-vähem vastuvõetavad.

Teinekord kipub aga luteri kirik oma populaarsust ja kaalukust üle hindama, mis peegeldus ka presidendi ümber puhkenud kirikutülis. Värske president otsustas tema auks korraldatavast tänu-jumalateenistusest loobuda ning see otsus tekitas ootamatu tormi. Osa kristlasi süüdistas presidenti traditsiooni murdmises ja koguni pühaduse teotuses. Luterlik ladvik tundis end nähtavalt häirituna.

Ometi tasub küsida, kas presidendi tänupalvus on õigupoolest suur ja tähtis traditsioon? Paljud eestimaalased polnud ilmselt säärasest traditsioonist enne Kersti Kaljulaidi ametissenimetamist kuulnudki. Ja proua president jäi seejuures väärikaks. Ta põhjendas veenvalt, miks ta kirikusse ei läinud. Ka luteri kiriku peapiiskop Urmas Viilma suhtus juhtumisse mõistvalt ja leplikult. Niisiis - milles probleem?

Küsimus ei ole õieti traditsiooni järgimises, vaid traditsiooni sisus. Pole mõtet järgida traditsiooni pelgalt seetõttu, et "nii on varem tehtud". Igal taval on väärtust üksnes siis, kui seda järgitakse siiralt ja südamest, sisemisest tungist. Väline surve muudab traditsiooni naeruväärseks.

Paraku ei suuda luteri kirik leppida tõsiasjaga, et tal pole Eesti ühiskonnas kuigi kaalukat rolli. Nõustuda ei saa ka nende haritlastega, kes leiavad, et just tänu luterlusele sai eestlastest kultuurrahvas. Pigem võiks öelda, et eestlased said kultuurrahvaks luteri kiriku kiuste. Rahva usaldamatus kiriku vastu on sajanditepikkuse ajalooga, meie päevil ilmneb see varasemast selgemalt.

Foto: Pexels

Luteri kirikut on rahva seas peetud härraste kirikuks - ja täiesti õigustatult. Ehkki luterlus jõudis Eestimaale juba õige pea pärast seda, kui Martin Luther oma uuenduslike teesidega välja tuli, jäi "uus usk" esialgu vaid sakslaste huviks. Eesti maarahva seas hakati luterlust suuremal määral levitama alles Rootsi võimuperioodil ehk 17. sajandil.

Tihtipeale ütlevad kirikuvastased, et ristiusk toodi Eestisse tule ja mõõgaga. Samas vaimus jätkates tuleb tõdeda, et luterlus toodi Eestisse malga ja piitsaga. Rootsi kuninga alamad pidid olema läbi ja lõhki luterlased, ei midagi muud. Kellel vanad poolpaganlikud või katoliiklikud kombed veel armsad olid, maksid trahvi või said kirikusambas ihunuhtlust. Kirik oli võimu tööriist ning jäi seetõttu rahvast kaugele.

Kui 1850. aastate lõpul sai hoo sisse rahvuslik liikumine, ei suhtunud baltisaksa päritolu vaimulikud "matsirahva" ärkamisse sugugi soosivalt. Vastumeelsus arenes lausa nii kaugele, et 1875. aastal toimunud sinodil (kirikukogul) mõistis luteri kirik rahvusliku liikumise ametlikult hukka. Toonane luterlik eliit pidas rahvuslikkust kirikule ohtlikuks, lausa ebakristlikuks nähtuseks. Seetõttu ei kinnitatud ka paljusid eestlastest kirikuõpetajaid, kes avalikult rahvaäratajatena tegutsesid, ametisse. (Jakob Hurdal õnnestus Otepää kogudusse tööle saada tänu headele tutvustele!)

Ehkki niivõrd raevukat luteri kiriku reaktsiooni võib isegi mõista - Vene keisririigi piirialal toimetavad baltisaksa luterlased tundsid keskvõimu pitsitust ning nägid ka eestlaste "mässus" oma senise võimupositsiooni õõnestamist -, jättis luteri kirik kasutamata võimaluse võita rahva usaldus. Fakt, et hulk eesti päritolu kirikuõpetajaid lõid aktiivselt kaasa rahvuslikus liikumises, ei suutnud luterluse mainet päästa.

Ajalugu andis luteri kirikule veel kolm võimalust pöörata nägu rahva poole. Esmalt juhtus see Eesti Vabariigi iseseisvumise järel. Paraku jäi priiusepõlv lühikeseks ning enne seda, kui kirik jõudis rahvaga kokku kasvada, veeresid nõukogude tankid üle piiri. Ometi oleks võinud just usuvaenulik okupatsiooniaeg olla kiriku jaoks soodne pinnas, kuhu külvata oma seemneid. Leedu katoliku kirikust sai nõukogude ajal teisitimõtlejate ja vastupanuliikujate keskus, ent Eesti luterlik kirik ei hakanud sama rolli täitma. Miks siis? Kas ateistlik propaganda oli nii tõhus, et sundis eestlasi kirikust eemalduma? Ei. Kurja juur peitus ikka kirikus endas.

Stalini ajastul loodi uus luterlik kirikuorganisatsioon, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK), mis tegutseb tänini. EELK teke näib ajaloolise paradoksina - usuline organ ateistlikus riigis. Tuleb aga mõista Stalini loogikat: usuorganisatsioonidel lasti sõjajärgsel ajal tegutseda seetõttu, et usklikel silma peal hoida, seda nõukogude ideaalidele sobimatut elementi ohjata.

Esimene EELK peapiiskop Jaan Kiivit toetas nooruses punaseid ning oli usuvastane. Peapiiskopina teenis ta korraga Jumalat ja Kommunistlikku Parteid: ta oli muuhulgas julgeolekuorganite (NKVD/KGB) agent. Ka Välis-Eesti ajakirjanduses kritiseeriti Nõukogude Eestis tegutsevat luteri kirikut. EELK-d peeti ebaseaduslikuks moodustiseks ja okupatsioonivõimu käepikenduseks. Olgugi et 1919. aastal asutatud ja alates 1944. aastast eksiilis tegutsenud Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik liideti 2010. aastal EELK-ga, ei tunnista mõned USA ja Kanada kogudused endiselt EELK-d.

Tagantjärele on raske öelda, milline oli nõukogude tingimustes eestlaste suhtumine kirikusse, kuid vanemate inimeste mälestustele tuginedes võib väita, et teatav umbusk kiriku vastu oli olemas. Taas kord põhjendatud. Kirikus käidi kas siiras usus või protestivaimu tõttu, kuid samas aimati sedagi, et kirik pole mingi vabaduse majakas.

Kolmas võimalus rahvale ligineda avanes luteri kirikul laulva revolutsiooni ajal. Esialgu näiski, et luterlus on tõusuteel - kirikud olid rahvast puupüsti täis, piibleid trükiti-jagati mühinal, igas peres kõlasid Sõnajalgade vaimulikud laulud. Kuid ristiusule tekkis samal ajal trobikond konkurente budismist astroloogiani. Üheksakümnendate keskpaigaks olid kirikud jälle sama hästi kui tühjad. Selgeltnägijatest said uued pastorid ja hingehoidjad. Nüüdseks on luterlus kaotanud ka liidrirolli teiste kristlike usutunnistuste ees. Järgijate arvu poolest on esikohal õigeusu kirik, seda tänu vene kogukonnale, kelle jaoks kuulub õigeusk kindlalt kokku venepärase enesepildiga.

Luterlus ei ole osa eestlaste rahvuslikust identiteedist. Mainitud põhjustel ei ole eesti rahval luteri kiriku ees tänuvõlga. Muidugi elab jõudsalt edasi müüt sellest, kuidas luteri kirik eestlased lugema õpetas, kuid olgem realistid - talupoeglik lihtrahvas oleks lugemis- ja kirjaoskuseni jõudnud ka siis, kui Eestis oleks edasi kestnud katoliku kiriku võim. Ei ole ju katoliiklastest poolakad ega leedulased kirjaoskamatute rahvaste seas.

Õigupoolest ei saagi luterlus olla massikonfessioon. Erinevalt katoliiklusest ja õigeusust on luterluses vähe rituaalsust, kuid seevastu palju filosoofiat, mis on jõukohane vaid vähestele. Aga rahvas tahab ju šõud, mitte targutamist!

Eks tänavustegi jõulude ajal näeb kirikus rahvast rohkem kui muul ajal. Ent sisulist tähtsust neil kirikuskäikudel pole. Praegune luteri kirik on nagu kuuseoksale riputatud jõulumuna - ilus ja särav, aga seest tühi.